Peaks ütlematagi selge olema, et vabandused, miks trenni teha ei saa, on suurepärase ema sõnavaras keelatud. „Väljas on liiga külm“, „ma olen liiga väsinud“, „mul pole tuju“ ja „ma lihtsalt ei viitsi“ pole lubatud emale, kes tahab suurepärane välja näha ja ennast hästi tunda. Olgu, ma tunnistan, et olen vahel ise ka neid lauseid pillanud, kui kannatan liialt PMSi all, et külmas basseinis supelda, või olen kuus korda üles ärganud lapse pärast, kellel tulevad hambad, aga üldiselt elan ma reegli järgi, et vabandusi ei tohi otsida. Kui olete tõesti pühendunud sellele, et heasse vormi saada, tervislikult elada ja suurepärane välja näha, siis peate olema motiveeritud ja aus. Pole mõtet seda ülesannet võtta ja siis esimesel võimalusel alla anda – me kõik istuksime parema meelega kodus ning sööksime kala ahjukartuliga, aga see ei tekita meis head enesetunnet ja kohe kindlasti ei aita see meil ka hea välja näha.
Niisiis näete, aja leidmine muudatuste jaoks ei ole nii lihtne kui enne lapsi, aga see on kindlasti võimalik. Tean, et mina vajasin selleks tohutult motivatsiooni, häid sõpru ja pagana palju huumorimeelt. Kui väljas sajab ja te jooksete ümber kvartali teadmisega, et abikaasa istub mõnusalt lastega teleka ees ja vaatab „Dumbo“ multikat, siis peate suutma selle üle naerda. Kui see ei õnnestu, hakkate nutma ja see on kõige hullem asi, mida teha, kui teil on võhm väljas, aga ees on veel ootamas terve mägi, mille tippu ronida!
„Ma ei saanud endale spordiklubiga liitumist lubada, kui olin teise lapse saanud ning pidin maksma lastesõime ja päevahoiu tasu. Kuid vajasin meeleheitlikult trenni, nii et mu meheõde Karen, kes oli kohaliku spordikeskuse liige, pakkus välja, et tuleb minuga igal pühapäeva hommikul tunniks ajaks ujuma. Tema pladistas minu lastega madalas vees, samal ajal kui mina kasutasin sõbrapiletit ning sain igal nädalal tubli 45 minutit ujuda. Karenile meeldis väga iga nädal lastega mängida ja ta ütles, et see on suurepärane viis emakogemuse saamiseks, ilma et tal endal neid oleks! Ja mitte ainult tema polnud õnnelik – mina olin täiesti sillas sellest, et saan endale lubada sellist tegevust, mis mind vormis hoiab. Tõsiasi, et see mulle sentigi maksma ei läinud, oli lisaboonus!“
Lucy Williamson, sekretär ning Williami (4 a) ja Rosie (1 a) ema
Niisiis, te olete läbi teinud kogu tsükli: muutunud kõigepealt hiigelsuureks, otsustanud siis, et on õige aeg end taas vormi viia, ning leidnud nädalas tervelt tunni ja kaksteist minutit, mille jooksul seda teha. Mis siis edasi? Mul on kahju öelda, aga järgmine osa on tõeliselt raske. Me võime kõik rääkida korralikust trennist jooksulindil, aga kas meil tõesti õnnestub seda teha? Ja kas me õnnitleme end otsusekindluse ja tahtejõu puhul, kui otsustame üht eriti suurt juustukoogitükki mitte võtta? Aga trenni juures on hea asi see, et kui sellega algust teha, on tulemused sageli kiired ja suurepärased. Endorfiinid, mida tekitate, pumbates verd kehas ringi, muudavad teid energiliseks ja tekitavad imehea enesetunde (eriti kui enne oli teie kõige suurem trenn bussis istumine või kotitäie kartulikrõpsude nahkapistmine laste mänguringis). Kui lisada see tõsiasjale, et nähes pisut kaalu langemas või tibatillukestki lihast käsivarrele tekkimas (selle võdina asemel, mistõttu te peate ka 27kraadises kuumuses pikkade varrukatega rõivad kandma), tunnete end suurepäraselt.
Mäletan elavalt, kuidas ma ootasin esimest trenni sünnitusjärgse personaaltreeneri Fiona Alleniga. Ta polnud mitte ainult staaride treener, aga tal oli ka selline maine, et tema juba eitava vastusega ei lepi. Olin kuus nädalat tagasi sünnitanud, suutsin väsimuse tõttu vaevu silmi lahti hoida ning minu keha polnud kaugeltki sellises seisukorras, et seda võiks lähedalt uurida inimene, kes on harjunud nägema ülistiilseid, supersaledaid suuri kuulsusi. Ja mida kuradit ma selga pidin panema? Mul ei olnud tohutult kalleid dresse, nii et pidin kandma valget särki (mis oli muutunud roosaks pärast seda, kui seda kogemata koos tütre punase suvekleidiga pesti) ning abikaasa näruseid vanu dressipükse. Te kõik kindlasti nõustute, et see ei olnud esmamulje loomiseks üldse suurepärane välimus. Ma surusin poega tugevamini rinnale ja kartsin uksekellahelinat.
Kui närvid, madal energiatase ja riietekriis kõrvale jätta, aitas esimese tunni Fionaga üle elada see tunne trenni ajal ja järel, et ma tõepoolest hakkan midagi muutma. Ma tundsin verd liikumas, lihaseid töötamas ning mõtlesin, et piisava pühendumisega suudan ehk tõesti varsti hea välja näha ja mõnusa enesetunde saavutada. Jah, tegelikult suutsin ma järgmisel päeval vaevu käia pärast kaht tundi istessetõuse, hantlitõsteid ja kükke (mis kõik toimus minu elutoas, samal ajal kui mu ema lapsi unelaulude ja kroonimeisterdamisega lõbustas), aga suurepärane oli teada, et mul oli vähemalt tibatilluke lootus saada tagasi keha, milles end enesekindlalt tunnen, isegi nende hullumeelsete esimeste kuude ajal.
Ma tunnistan, et on päevi, mil isegi käik tualetti tundub Himaalaja otsa ronimisena. Aga suuremalt jaolt püüan trenni oma igapäevase eluga siduda, et endorfiinid säiliksid, enesekindlus oleks jätkuvalt kõrge ning keha saaks oma endist olekut meenutama hakata. Ma olen oma emmedest sõbrannadega katsetanud kõiki treeningmeetodeid siin päikese all. Meenuvad nädal Pilatest, mis lõppes sellega, et otsustasin pubis istumise kasuks; kohalik tai chi rühm, mis pani mu sõbranna Sophie, kõht kõveras, naerma (nii, et ta visati tunnist välja), ning tantsutund, mis pani minu semu Amy vanduma, et ta ei proovi enam mitte kunagi midagi ladina-ameerikalikku. Tänu neile ühistele kogemustele (ja katastroofidele) olen kokku pannud kiirkursuse parimatest treeningviisidest emadele, kellel on vähe aega. Neid saab hõlpsasti kombineerida laste ja pereeluga ning need on küllaldaselt paindlikud, et meie elustiiliga sobida. Kui osutus, et mu sõbrannal Carolinal polnud võimalik spordiklubisse minna, sest ta imetas ööpäevaringselt vastsündinut, hakkas ta tegema lihtsaid, igapäevaseid harjutusi, mille puhul ei ole vaja jõusaali. Kui mu semu Lyn viis korda nädalas lasteaia ja tööalaste kohtumiste vahet mööda linna ringi tormab, kasutab ta selle välitrennina ära ja jätab paar jõusaalikülastust vahele. Ja lõpuks, kui lund sajab ja jõulumaiustused mind ahvatlevad, võtan appi alati käepärase kohaliku ujula ning premeerin end pärast kuuma duši ja banaanismuutiga. Niisiis, näete: sadagu vihma või paistku päike, olgu teil vastsündinu, mudilane või teismeline, alati on võimalik leida viis (kas või ainult tund aega nädalas), kuidas end vormi viia ja suurepäraselt tunda.
Üks tähtsamaid relvi, millega Fiona mind varustas, oli võime näha harjutusi osana igapäevarutiinist. Kui olete sedavõrd distsiplineeritud, et kodus trenni teha (ja see ei tähenda, et peate terve varanduse mõne peene riistapuu ja viimase peal jooksulindi peale kulutama), siis on hea vormi saavutamine käeulatuses. Mina avastasin, et eriti siis, kui püüdsin oma ema- ja töörolli näiliselt nii lühikesse nädalasse suruda, oli kodus trenni tegemine ainus viis, kuidas tagada, et saaksin ennast piisavalt palju liigutada.
Nagu enamik värskeid emasid tahtsin paremaks muuta oma kõhtu, peput, reisi, käsivarsi ja vaagnapõhjalihaseid. (Pidage meeles ämmaemanda reeglit: 20 vaagnapõhjalihaste harjutust iga kord, kui peatute foori all, vaatate televiisorit, lähete voodisse, sööte hommikust. Jajah, muidugi!) Minu peamine eesmärk oli kahe tunni jooksul nädalas neid kohti trimmida. Ainuke treeningvahend, millesse investeerisin, oli hiigelsuur võimlemispall. (See tuli tegelikult ka kasuks teise sünnituse ajal, mis toimus suures osas kodus. Aga selle loo jätan mõneks teiseks korraks.) Nüüdseks olen tõepoolest omandanud oskuse koos palliga seina ääres kükke teha. (Asetage pall enda ja seina vahele selja alaossa ning liikuge seisvast asendist kükki.) Kuigi alguses pani isegi kolm kükki mu jalad kohutavalt värisema, nägin kolme nädala pärast tõepoolest edusamme oma reite ja kõhu väljanägemises ning tundsin,