Jostson kuulas habemeta mõttetarga õpetusi pakitseva südamega. Kuidas mõjusid need õpetused noore, pealtnäha nii ilmsüüta Pohligi peale?
«Aga kui see välja tuleb?» kuulis ta viimast aralt küsivat.
Jälle kuuldus seltsimehe kuiv pilkav naer: «Haha, sa kardad kohtuid? Mina vilistan nende peale.»
«Aga sina oled. … »
«Noh mis?»
« – kord juba sisse kukkunud.»
«See on: varguse pärast kinni istunud. Olen. Mis sa siis õige sellega tahad ütelda, äh?»
Timmi hääl kõlas korraga ähvardavalt.
«Mitte midagi,» kogeles Pohlig.
«Soo? Sa oled peenike kodanikupoeg ja oskad torgata, aga pane sulle rusikas nina alla, siis: mitte midagi! Kas põlgad mind või mis! Räägi! Mis sa kardad? Mis sa lõdised? Põlved lõdvad, aga keeles on sul konti küllalt. … Valaksin sulle vastu vahtimist, aga vana sõpruse pärast annan armu. Ma ei mõista isegi, mispärast ma sind hellitan. Vist ikka sinu ilusa näo pärast. Hakkasin sind kui tüdrukut armastama, kui koolis esimest korda nägin. Sul on ju nii head eluviisid, sa oled igast küljest libe ja pehme. Sellepärast sinust ka vist midagi välja ei tule, ehk sa küll kui ingel klaverit mängid ja konservatooriumist unistad. Kaalu aga Langbergi juures talumatsidele naelu kätte, kuni vanaks saad!. … Mind pole keegi kasvatanud. Minu ema laskis mind teha, mis tahtsin, ja isa kiitis pealekauba, kui teisi lapsi hästi kräunutasin. Mul on kahekümnes aasta käes, aga ma pole veel leeriski käinud – keegi pole mind sundinud. Mina sest alpusest küll ei hooliks, aga elus peab vaja olema. Hakka nüüd veel tühjaga pead vaevama!.. Noh, mis sa tukud? Joome õlut ja lepime ära. Viha ma ei kanna, aga ära sa mind oma kodanikupoja uhkusega üleliiga ärrita!»
«Minul pole mingit uhkust,» lausus Pohlig.
«On ikka. Sa ei näita seda otsekohe, aga sa ei otsi mind ka ilmaski üles ja vaatad vahel, nagu küsiksid eneselt: miks ma selle masuurikaga ümber käin?. … Ja sinu õde Luise on veel häbematum. Mina teretan, tema ei vastagi, teeb, nagu ei paneks tähele. Peenike preili, peab ju nüüd aina parunitega tutvust! Küll ma temast ükskord ikka jagu saan, kas peaksin ta minu pärast üle kuldama.»
«Jäta minu õde rahule!» hüüdis Pohlig, ja tema hääl kõlas korraga nii tõsiselt, et Jostson teda peaaegu kuuldavalt viksiks poisiks pidi kiitma.
«Tohoo, ära ikka ninast kinni hakka!» urises Timm vastu. «See vana rumal perekondlik vaim, mis mulle ikka naeru peale ajab, see teeb sulle korraga julgust. Praegu vabisesid kui haavaleht, nüüd kargad silmi: jäta minu õde rahule!» (Timm osatas sõbra häält järele.) «Aga mis siis, kui ei jäta? Ah?»
«Siis kaitsen mina teda.»
«Sina? Varesevihtleja! Kas seda tunned?»
«Ma ei karda sinu nuga.»
«Aga kui torkan?»
«Katsu!»
«Vaata lõukoera! No mis sul sellega asja, mis sinu õest saab? Ega ta sinu külge kasvanud pole. Oled ikka loll, nii loll, et pahandada ei maksa.»
«See võib olla.»
«Ja kõige suurem totter oled sa sellepärast, et sul iialgi kopikat raha pole, kuna sa ometi rikka kaupmehe juures teenid. Sa istud villakotis, aga ise oled ikka paljas. See on ju tõsi – vana Langberg on umbusklik ja luurab kui kurivaim, kuid osavad näpud võiksid seal ikka palju teha.»
«Mina ei võta võõrast vara.»
«See'p see sinu lollus on. … Küll sel vanamehel võib aga nodi olla! Elab kui sant, aga pood toob koledasti sisse. Va Rettig luurab iga päev keelt nilbates, kuidas teil rahvas sisse ja välja käib. Haha, kui sa teaksid, mis jutud temal juba suus on!. … Langberg ei käi peaaegu väljas – vist kühveldab ta igal õhtul oma rahahunnikuid, enne kui magama läheb. Küll oleks kord hea vaadata, kuidas vana koi küüsis sajarublased virvendavad, kuidas ta kupongisid lõikab13 ja mokki muigutab… Sina tead, kuidas õhtul tema akna taha võiks pääseda – lähme õige kord seda nalja vaatama!»
«Aken on teisel korral, seal pole ligipääsemist.»
«Mina leiaksin nõu, kui aga jalgvärav lahti oleks. Sina võiksid seda ju kergesti toimetada. Kus võti päeval seisab?»
«Ma ei tea – vist vana Leena hoole all.» «Too ta välja; laseme teise järele teha.»
«Ma ei taha.»
«Ära ole laps! Mis sest on, kui nalja näeme?»
«See pole kellegi nali ja ma ei soovigi seda näha.»
«Siis mine rabasse, tola! Mina sinuga enam sõna ei räägi.»
Lühikese vaikuse järele hakkas Timm joobnud häälega mõnda kõrtsilaulu trallitama. Jostson tõusis tasakesti üles ja läks, ilma et sõbrad tema ligiolemisest midagi oleksid märganud, puhvetiruumi. Seal istusid Rettig ja Walker ikka veel vanal paigal ja pilkasid Maasikat, kes neid alandliku meelitusega heas tujus hoida püüdis.
«Kus põlgamist vägisi välja kutsutakse, seal ei või ka põlgajatest puudust olla,» mõtles Jostson nukralt.
Ta maksis arve, mis Maasika ägedal kaastegevusel õige soolaseks oli läinud, sõnalausumata välja ja lahkus seltsimajast.
3
Teisel päeval läks Jostson oma onu Langbergi vaatama. Kauplusele lähenedes nägi ta vastasoleva nahapoe ukselävel kaht meesterahvast seisvat, kelles ta seltsimajas nähtud kaupmees Rettigi ja tema õpipoisi Timmi ära tundis. Mõlemad haigutasid nagu inimesed, kes oma öörahu lõbule ohverdanud, sosistasid midagi isekeskis ja vahtisid segaste silmadega üle uulitsa.
Langbergi kauplusesse astudes leidis Jostson selle inimesi kubinal täis olevat. Langberg ise, üks sell ja kaks õpipoissi olid kibedasti ametis. Pood käis hästi, sest siin oli kaupa ikka suurel küllusel ja väljavalikul saada, siin ei tingitud, vaid võeti asja eest ikka asjakohast hinda, siin ei tehtud ka mingit vahet saksa ja talupoja vahel.
Jostson jäi ostjate selja taha veidi ootama ja vaatama. Imestusega märkas ta, et kolmteistkümmend aastat onust ilma jäljeta mööda olid läinud. See oli ikka seesama kõhna kasvu ja lahja näoga väle vanamees, kelle nurgeline pea visadust ja kangekaelsust ilmutas ja kelle teravad nirgisilmad endast midagi tähelepanemata mööda libiseda ei lasknud. Sellepoolest oli õpipoiss Pohlig, kelle nägu Jostson ka veel seltsimajast mäletas, peremehe täielik vastand. Tema suurte silmade pilk oli ikka kurb ja osavõtmatult vahtis ta enese ette maha, niipea kui keegi ostja teda rahule oli jätnud.
Temale anti aga vähe rahu, sest ostjaid oli palju ja naisterahvad lasksid end iseäraliku heameelega ilusast õpipoisist teenida.
«Tere, onu!» hüüdis Jostson, kui ta nägi, et Langbergi silm küsivalt tema peal viibis. Kui aga ameeriklane vahest arvas, et ta oma ilmumisega onu kohmetama pani, siis eksis ta suurepäraselt. Langbergil oli parem mälestus kui Maasikal. Ta oli õepoega juba sisseastumisel tähele pannud ja ära tundnud.
«Tere-tere,» vastas ta nüüd kuivalt ja sirutas sugulasele kaks näppu vastu. «Mis sa soovid?»
«Ei midagi – tulin aga tükikese aja pärast küsima, kuidas onu käsi käib,» seletas Jostson niisama kuivalt.
«Soo-soo.»
Keegi