«Kahju küll, et see nõnda on,» võttis nüüd kõige vanem koosolijatest, endine koolmeister ja praegune ametnik Siil sõna. «Sina, Maasikas, ei ole mitte rahva õpetaja, vaid rahva kollitaja. Kellel on sest kasu, et rahvale tema endise õnnetuse kõige tooremat külge ühtepuhku meelde tuletad, temale kõik saadud vitsahoobid ette loed, temale vermeid ja haavu kõige rasvasemate värvidega ette maalid? Sarnane erkude kõdistamine on otse rumal ja kahjulik. Sa tahad viha äratada? Mis sest siis tuleb? Saksu meie tühja vihaga ometi ära kaotada ei saa. Vihane inimene on halb võitleja, ta teeb vigasid ja laseb ennast ikka tüssata. Meie võit ei jää tulemata ja tuleb seda rutemini, mida rahulisemalt ja kindlamalt me selleks töötame. Alaline põrnitsemine inimeste vahel, kes koos elavad ja iga päev kokku puutuvad, ei ole ühestki küljest soovitav. Oma kollitamisega teed sa just rahva vere araks ja paned teda saksu rohkem kartma kui seda praegusel ajal iganes tarvis on. Mispärast austab eestlane eestlast ikka vähem kui saksa? Miks naerab ta ametnikule, kui see puhast eesti keelt räägib, suu sisse, kuna ta sellesama ametniku ees väriseb, niipea kui viimane oma keele kangeks teeb? Miks kardab eesti külalaps saksa kui tonti? Vist ikka sellepärast, et temale iga saksa kollina ette maalitakse, kellel selja taga piits varjul on … Teistel rahvastel on oma austatud ja armastatud kangelased, kes suuri ja häid tegusid teinud – meie kangelased peavad need olema, kes kõige suurema arvu hoope välja kannatanud! Mine metsa oma vitsakimpude ja peksupinkidega! Tahad sa rahvast tõsta, siis õpeta temale ausat iseteadvust, näita, kuidas ta oma õigusi võib tarvitada, aga ära unusta ka kohustusi meelde tuletamast. Saagu meie järeltulijatest viimaks saksad või venelased – mina ripun kõige hingega oma rahvuse küljes ja tahaksin selle peale uhke olla, aga sina sunnid mind vägisi häbenema.»
Jostson oli eesti haritlaste vaidluse juures tummaks pealtkuulajaks, kuid Siili sõnade juures nikutas ta paaril korral pead.
«Mis seal suuremat häbeneda – meie maal ei ole ju puhastverd eestlasi vist enam olemaski,» ütles Teiermann. «Siin on ju nii mitmed rahvad vana eesti verd segamas käinud. Minu ema oli näituseks sündinud taanlane.»
«Minu esivanemad olid rootsi priid,» seletas akadeemia õpilane Pintslar.
«Minu isaisaisa olnud saksa lambur,» lausus usuteadlane Kõrk.
«Ja mina ei tea, kes mu esivanemad olid,» naeris Maasikas. «Aga nüüd lööme klaasid kokku ja laseme oma kallist Eesti maad ja rahvast elada. Ja siis laulame isamaalaulu.»
Klaasid kõlasid kokku. Kamber täitis ennast järsku inimestega, kes kuulata tahtsid, sest sealt kõlas valjult ja vaimustatult mitmehääleline laul:
«Mu isamaa, mu õnn ja rõõm! … » Vähe hiljem mindi saali, kus seltsi segakoor mõned laulud ette kandis. Maasikas istutas Jostsoni enese kõrvale kuulajate esimesse ritta. Laulud läksid vaevast moodi.
«Need eesti seltsid ei paku ka tõesti mitte midagi,» sosistas Maasikas kaunis kuuldavalt naabri poole. «On see kellegi laulmine? Kassipulmas, kuhu kuutõbised koerad hulka uluvad, saab vahel ka paremat kuulda. Ja see totter Kilk paneb veel imeks, et mina saksa seltsidesse kipun!»
«Oled sina muusikatundja?» küsis Jostson.
«Mitte märki, aga seda ma ikka märkan, et laulmine tuim, veniv, ilma eluta on. Tarvis aga lehes jälle siunata.»
«Sa ei tunne muusikat, aga siunad ometi?»
Maasikas vastas põlgava käeliigutusega. Inimesega, kellel mõne selleaegse ajalehe oludest nii vähe aimu oli, ei maksnud vaielda.
Jostson päris edasi: «Kas sa ei karda, et asjata valjusega needki lauljad, kes ju veel palju õppida võivad, ära peletad? Nad näevad ju vist ilma tasuta vaeva ja pakuvad hellitamata rahvale nähtavat lõbu. Neil oleks ainult pehmet õpetust vaja.»
«Taga parem! Ma saan kolmkümmend viis rubla kuus palka – lehe väljaandja on kole vereimeja! – ja ma peaksin selle eest ka veel muusikaõpetust andma?. … »
Koori järele tuli soololaul. Jostsoni kehast sähvis elektrisäde läbi. Noore lauljanna küljes ei olnud küll midagi muud tähelepanemise väärilist kui tema visa püüdmine eesti keele sõnadele võimalikult võõrakeelset kõla anda, aga seda rohkem huvitas ameeriklast isik, kes laulu klaveri peal saatis. See oli veel väga noormees, peaaegu poisike, kenade peenikeste näojoonte ja käharate juustega. Ta mängis tundmusega ja maitserikkalt, kusjuures ta suured tumedad silmad aga kurvalt ja osavõtmatult nootide peale vaatasid. Jostsoni meelest oli, kui oleks ta seda nägu või selle sarnast kusagil väga ligidalt näinud.
«Kes see klaverimängija on?» küsis ta Maasikalt.
«See on noor Pohlig, Langbergi õpipoiss,» oli vastus.
«Rätsep Pohligi poeg?»
«Jah. Eks ole ilus poiss? Teda kutsutakse vahel siia mängima. Poisil on annet. Suur muusikasõber, aga vilets kaupmees, jookseb ühe peremehe juurest teise juurde. … Ah, nüüd mul tuleb meelde: sina olid ju selle kadakasakste perekonnaga ennemuiste suur tuttav ja jooksid iga päev sinna.»
Jostson jäi mõttesse. Tema vaimus ärkasid ammu mööda läinud aegade armsad ja kibedad mälestused. Ta ei pööranud silmi noorelt klaverimängijalt, kuni laul lõppes ja mängija inimeste hulka ära kadus.
«Kus Pohligid nüüd elavad?» küsis ta mõttest ärgates.
Maasikas nimetas aadressi ja lisas juurde: «Sa saad imestama, kui neid vaatama lähed. Endisest küllusest pole muud kui näljaste uhkus üle jäänud.»
Soololaulu järel pidi näitemäng tulema. Vaheajal tiris Maasikas Jostsoni uuesti puhvetisse. Seal olid ühe laua ääres kaks uut külalist istet võtnud – kaks saksa-moodi meest, kes veini jõid, oma ümbruse peale otsekui ülevalt alla vaatasid ja teiste üle saksa keeles nalja heitsid. Nende silmad olid krillis ja näod punetasid.
«Näe, Rettig ja Walker ka siin,» ütles Maasikas uute külaliste poole tähendades.
«Mis inimesed need on?» küsis Jostson.
«Kaupmehed ja kadakasaksad,» seletas Maasikas. «Muidu istuvad Kanutigildis100 ja Petenbergi keldris11, aga purjus peaga eksivad vahel ka eesti seltsi. Suured joodikud, aga muidu lõbusad poisid. Tule, ma teen su tuttavaks.»
«Mul pole himu.»
«Noh, kuidas soovid. Ma pean neile siiski tere õhtust ütlema.»
Maasikas astus kaupmeeste laua juurde ja kummardas sügavasti…
Jostson kõndis, silmadega noort klaverimängijat otsides, ühest ruumist teise. Toakeses, mis puhvetist kõige kaugemal oli, nägi ta Pohligi teise mustaverd noormehega õlleklaaside juures istuvat. Jostson tahtis juba sisse astuda, aga et sel ajal mitu inimest uksest välja saali tõttasid, kus näitemäng algas, jäi ta eesruumi ja võttis akna all istet. Tekkinud vaikuses tungisid ainult veel kaks noort meesterahva häält temale kõrvu. Nende saksakeelsest jutuajamisest märkas Jostson sedamaid, et üks hääl, mis pehmelt ja nukralt kõlas, klaverimängija oma pidi olema, kuna tema nokastanud seltsimees kõva, lõikava häälega kõneles.
«Ei tea, kes selle pagana Rettigi oma topsivennaga siia kihutas,» kirus viimane hääl. «Läheksin ka näitemängu vaatama, aga ei pääse saali – vanamees põigiti ees. Muidugi loodab ta siit kõige odavamalt lindusid kätte saada. Kurat teda võtku! Ei lase siingi rahus lakkuda.»
«Ma kuulen esimest korda, et Martin Timm kedagi inimest kardab, pealegi veel oma peremeest,» kuuldus Pohligi hääl.
Timm naeris põlgavalt: «Hahaha, mina peaksin Rettigit kartma! Ega seda ole. Ma sõiman ta silmad poeski täis. Aga kui tema mind siin purjutamas näeb, siis on kohe nuuskimine lahti: kust sa raha võtad? Jah, küsi!. … Ma saan kakskümmend rubla kuus palka ja löön vahel ühe õhtuga rohkem läbi. Puudust pole mul ilmaski.»
«Kust sa raha võtad?»
«Jah – seda pean ma mõistma.»
«Mina ei mõista.»
«See on sinu kahju. Oleksin