Ma olin teda lummatult kuulanud. Lõpuks ometi olin ma saanud kinnitust sellele, mida ma kusagil sisimas juba ammu teadsin – kõik on võimalik, kui sellesse uskuda. Kõike saab muuta. Mul on ainult vaja need jõud enda tarbeks liikuma panna.
16
Vaatamata hilisele kellaajale olid tänavad nagu ikka autosid täis. Punane Chrysler nende ees ei saanud kohalt minema ja Andre oleks talle peaaegu tagant sisse sõitnud.
„Raisk!” Ta vajutas gaasi rohkem, kui oleks vaja olnud.
Erik ei öelnud midagi. Andre teadis, et enne mingit ülesannet tõmbub Erik ikka endasse ja sel hetkel pole teda reaalsuse jaoks olemas. Mida ta mõtleb või endale sisendab, seda polnud ta julgenud küsida. Või seda, kas ta palvetab.
Pool tundi tagasi oli talle helistanud ühingu asepresident Thomas Reed isiklikult, ja öelnud parooli. See tähendas, et nad pidid viivitamatult peakorterisse minema. Kui ta üliõpilaslinnakusse jõudis, oli Erik teda juba nende tavalises kohas ootamas. Ta oli sõnatult autosse hüpanud ja suitsu põlema pannud.
Järgmise foori ees sai Andre napilt pidama. Ta vandus jälle. Erik ärkas oma tardumusest ja süütas uue sigareti.
„Miks neil sellega nii kiire on?” Andre küsis seda rohkem niisama.
„Vahet pole. Lähme vaatame ära ja siis koju magama. Mis iganes see ka poleks, ei saa neil sellega nii tuli takus olla.”
Andre keeras peakorteri juurde viivale alleele. Must kass jooksis napilt auto eest läbi ja ta pidi järsult pidurdama. Ta vandus vaikselt.
Erik irvitas: „Sitasti läheb.”
„Hall.”
„Oli või?”
„Öösel on.”
„Sa ei usu, et läheb?”
Andret valdas halb eelaimus, kuigi ta teadis, et Erik ütles seda vaid tema õrritamiseks.
„Ja ma nägin ämbritega naist.” Erik vaatas talle kummalise muigega otsa.
„Mida?”
„Ämbritega naist. Kui välja tulin.”
„Mis kuradi ämbritega naine?” Andre parkis esimesele vabale kohale.
„Mu vanaisa rääkis alati, et kui välja lähed ja näed ämbritega naist, siis hästi ei lähe. No ja ma nägin just enne, kui sa mu peale võtsid.”
„Kes see oli?”
„Ja ma läksin küsima – et kes te olete ja kust te need ämbrid saite? Ja õudselt tore oleks, kui need poleks varastatud.”
Andre muigas: „No okei, lähme vaatame siis, mis saab.”
Erik andis kella. Nad ütlesid parooli ja uks avanes. Thomas Reed, ühingu asepresident isiklikult, lasi nad sisse. Nad vahetasid üllatunult pilke. „Teid oodatakse koosolekusaalis,” ütles ta ja hakkas kiirel sammul nende ees mööda koridori astuma. Nad läksid trepist alla, keerasid ümber nurga ja liikusid mööda käänulist koridori edasi. Nõupidamissaalist kostis hilisest ajast hoolimata ootamatult mitmehäälset jutukõminat.
Pilt, mis neile sisse astudes avanes, ei olnud sugugi selline, nagu nad oodanud olid. Toas oli peale nende veel kuus inimest. Ühingu president Roger Davis, asepresident Thomas Reed ning sekretär Andrew Clark. Kolm meest olid võõrad. Tundus, et üks neist, halli ülikonna ja ekstravagantse lipsuga vanem härra, oli teistega tuttav. Kaks ülejäänud võõrast ei tundnud aga end sugugi nii koduselt, omavahel midagi sosistades heitsid nad poistele pilke, milles oli varjamatut uudishimu. Õhkkond tundus ootamatult ärev.
„Istuge.” Thomas oli tõsisem, kui nad teda eales varem näinud olid. Ta näitas käega kahele vabale kohale laua ääres.
Nad istusid. Erik libistas uurivalt pilgu ühelt näolt teisele. Kõik püüdsid ärevust varjata. Kell seinal lõi täpselt südaööd. Ta oli tahtnud vaadata NBA poolfinaali kordust, kuid tunni ajaga nad küll tagasi ei jõua, see oli kindel. Ta tundis, kuidas ümbritsev ärevus ka teda rahutuks muutis. Midagi tõsist oli lahti ja tal polnud aimugi, mis. Kuid tundus olevat iseenesestmõistetav, et nemad Andrega peavad nüüd selle korda ajama. Ükskõik mis asi see ka ei oleks, pidi see olema midagi erakordset, kui neid oli sellisel kellaajal siia kutsutud ja asepresident isiklikult oli neid majja sisse lasknud.
Andre nõjatus vastu toolileeni ega teinud ümbritsevast ärevusest suurt väljagi. Ent Erik suutis suure vaevaga muiet tagasi hoida, kui Andre oli pärast mõningast ringivaatamist küsinud, kas kohvi polegi või.
Thomas Reed hüppas püsti ja läks kohvi tooma. Seda nähes ehmatas Erik ennast korraga täiesti ärkvele. Asi pidi olema äärmiselt tõsine. Andre istus, jalad peaaegu laua peal, ja kamandas ning mitte keegi ei kortsutanud kulmugi. Nad olid parimad, kõik teadsid seda, ja talle tundus, et neil tüüpidel, et kogu ühingul läheb neid täna öösel väga vaja. Ja see tõotas tulla pikk öö.
Vaikus kestis veel, kui Thomas oli kohvi ja suhkru lauale asetanud. Erik mõtles teha uue katse. Võib-olla tõestamaks, et ta eksib. Et ta kujutab seda endale ette. Või siis, et näha, kui kaugele nad võivad oma ülbusega minna. Ta tõstis oma tassi kolm lusikatäit suhkrut ja ütles siis äärmiselt aeglaselt ja selgesti: „Tundub, et tuleb pikk öö. Äkki ma saaksin viskit ka kohvi sisse.” Ta vaatas laisalt järgemööda kõigile otsa. See oli raske, sest Andre oli teda laua all jalaga päris valusasti vastu pahkluud löönud.
Midagi ei juhtunud. Võõrad vaatasid neid uudishimulikult. President Roger Davis pigem tunnustavalt kui hukkamõistvalt ning asepresident vabandas püüdlikult, et polnud märganud kellelegi midagi pakkuda, ja küsis, kas keegi veel viskit soovib, ning tuli siis hetke pärast suure pudeli Šoti viskiga tagasi.
Erik kuulis, kuidas Andre vaikselt vandus.
Kui kõik soovijad olid viski ja kohvi kätte saanud, tõusis Roger Davis püsti. Erik märkas, et ta on näost kuidagi hall ja tema kõne ei olnud nii ladus, nagu nad olid harjunud seda kuulma.
„See koosolek on ülisalajane. Ma loodan, et te kõik saate sellest aru,” alustas Davis pilku ühelt mehelt teisele libistades. Eriti pikalt vaatas ta Erikule ja Andrele otsa. Andre trummeldas sõrmedega demonstratiivselt laual.
President ei teinud seda märkamagi. Üks võõrastest vaatas Andret pigem uudishimu kui halvakspanuga.
„Nüüd tutvustan ma teile neid härrasid siin,” jätkas Roger Davis. Nagu Andre aimas, oli erksavärvilise lipsuga mees linnapea William Jordan isiklikult. Teised nimetatud noogutasid. Vanem hallipäine härra oli linnapea nõunik ja noorem turske kehaehitusega mees turvakontrolli ülem.
Nagu hetkeks kõheldes tõusis linnapea viimaks püsti. „Mulle öeldi, et te olete parimad ja usaldusväärsed. Te ju mõistate, et see on peamine.” Ta vaatas ikka veel nagu kahtlustava pilguga poisse, kuid hakkas siis rääkima, järk-järgult enesekindlamaks muutudes.
Thomas Reed tabas ära kahtlusevarju linnapea näos. „Nad on, ma kinnitan seda, mister Jordan,” ütles ta.
„Mida me tegema peame?” katkestas Erik linnapea kõne poolelt sõnalt. Kõik peale ta enda võpatasid.
Linnapea, kes polnud midagi sellist oodanud, ahmis õhku ja vaatas nagu abiotsivalt ringi.
Erik teadis, et see oli ühingu eeskirjade jäme rikkumine. See oli kõigi viisakusreeglite rikkumine. Kuradile need eeskirjad, mõtles ta. Ta oli hakanud aimama, miks nad siin on. See pole võimalik, püüdis ta ennast lohutada. Aga kui ta lasi ikka ja jälle pilgu ringi käia, siis ta mõistis: on küll.
Ta ei lasknud linnapeal end koguda. „Mida me tegema peame?” kordas ta. „Ma saan aru, et me oleme teie viimane võimalus. Ärge siis laske meil kannatamatuks muutuda.”
Ta oli selle üle, mida ta rääkis, ka ise natuke üllatunud. Ta polnud just palju viskit kohvi sisse valanud. „Öelge, mis tarvis, ja aitab. Ilmselt ei ole meil kellelgi keset ööd aega niisama