„Võib-olla on. Ma ei tea enne, kui ma pole seda proovinud.”
„Sa ei tee seda ju enda pärast.”
„Ma teen seda just enda pärast,” teatas Keit trotslikult. Ta ei olnud tegelikult ikka veel kindel, mispärast ta seda teeb.
15
„Mineviku varjud ähmastavad oleviku. Su mälestused elustuvad ja ühel hetkel ei saa sa enam arugi, et elad sedasama elu, mida oled juba varem, aastaid tagasi kogenud. Aga selleks ajaks oled sa vaimselt juba peaaegu surnud.”
Nõid vaatas seda lausudes mulle ainiti otsa. Ma ei suutnud tema pilku taluda, kuid ma ei pööranud ka silmi ära. Mulle tundus, et ma tulin siia just valu taluma, kannatama. Ma vaatasin talle vastu, kuni terav valu mu peas sundis mind siiski pilku kõrvale pöörama.
Ma olin ikkagi tulnud. Ja jätnud auto teise külaserva poe juurde parkimisplatsile, sest leidsin, et kui ma veel viimasel minutil peaksin ümber mõtlema, siis võin ma lihtsalt nõia majast mööda jalutada. Jalgsiminek andis mulle ka rohkem mõtlemisaega. Rohkem aega ka närvitseda. Nõia maja, mida ma otsisin, pidi olema heleroheliseks värvitud, kahekordne üheksateistkümnenda sajandi lõpul ehitatud talumaja kollase aia sees. Kõrvalhooneteks maakividest laut ja palkidest ait. Kanajalgadest polnud juttugi. Ka nõid ise polnud kongus nina ega läbitungiva pilguga. Tal polnud isegi puseriti hambaid. Ma olin nimelt kusagilt lugenud, et on terve rida jooni, mis usuti viitavat nõiale, kuid eelkõige olid need kas hõredad, pikad, puseriti või kahekordsed hambad.
„Kas sa saad nüüd aru, et minevikust on targem lahti lasta? Parem on see üldse unustada, sest minevikust mõtlemine ei lase meil olevikus elada ning sellele keskenduda.”
Noogutasin. Mul oli piinlik. Ta ei elanud üksi, vaid koos oma poja perega. Õuel mängivad lapsed tõstsid vaid korraks pead, kui ma õueväravast ettevaatlikult sisse tulin, ainult kõige noorem, umbes kolmene poisipõnn jälgis mind ilmse uudishimuga, ülejäänud olid arvatavasti külalistega harjunud. Eemal vilus lesiv kolli ei teinud minust väljagi.
„Mida ma siis tegema pean?” küsisin ma temalt. „Kuidas ma tean, kas need asjad, mida ma tahan, on minu jaoks või ei ole?” Ma olin veel suuremas segaduses, kui sinna minnes. Kõige vanem laps oli hüüdnud mind nähes vanaema ja varsti oli tulnud toast välja väiksemat kasvu kõhetu hallipäine naine, kel vanust umbes kuuskümmend viis kuni seitsekümmend eluaastat. Pealtnäha polnud temas midagi erilist. Esmapilgul oleks ta rahva seas kindlasti märkamatuks jäänud. Ainult tema pilk tegi mind natuke ärevaks, sest see oli puurinud läbi nii mu silmist ning mulle tundus, et ka mu hingest. Koos nõiaga oli toast välja veerenud ka mingi must kera, kes mulle täie hooga vastu jalgu põrkas. See oli juhtunud nii ootamatult, et hetkeks ma koguni võpatasin.
„Ärge kartke, ta tahab kõigi külalistega mängida,” oli nõid vabandanud, kui oli mind tervitanud. Süsimust kassipoeg oli püüdnud mu püksisäärt pidi üles ronida. Raputasin ta õrnalt alla.
„Minia kinkis ta mulle, ta arvas, et nõial peab ikka must kass olema,” oli Kassitamme Taali nagu vabandavalt lisanud. „Ja selle talu nimi on ka juba vanast ajast selline.”
Ma muigasin. Ta tundus peaaegu inimlik. Nagu mu enda vanaema.
„Ära tee midagi. Lase asjadel minna. Mine vähima vastupanu teed. See, mis on määratud, tuleb siis ise sinu juurde. Muidu raiskad sa ainult mõttetult energiat, kui tahad asju, mis ei ole sinu jaoks,” rääkis nõid. „Mida rohkem sa millegi nimel pingutad, seda kaugemal tundub see asi olevat, mida sa saada tahad. See tee ei vii kuhugi. Lase tal minna ja sa näed, et sa ei vajagi tegelikult seda.” Nõid oli seda lausudes mulle tungiva pilguga otsa vaadanud. Aimas ta, et ma ei usu tema juttu? Nägi ta, et ma tegelikult soovisin, et nii oleks, nagu ta rääkis. Soovisin, kuid ei suutnud tegelikkust muuta. Või ei tahtnud? Ma ei teadnud.
„Aga mõnikord tuleb ta ka ise tagasi.” Nõid oli pannud mulle nagu julgustavalt käe õlale. Ma tundsin, kuidas mul hakkas äkki uskumatult kerge. „Siis, kui oled selle võimaluse vabaks lasknud. Iseenda meelevalda.”
See kõlas nagu lohutus. Äkki see oligi seda?
„Aga rada,” oli ta jätkanud, „mida mööda on kerge astuda, see on õige tee. Seda mööda minek on nauditav ja rahuldust pakkuv. Sa ei pea selleks kuidagi pingutama. Seega, kuula alati oma sisehäält.”
Ma oli jälle noogutanud. Ma ei teadnud, kas ma olin seda kunagi teinud või mitte. Mul oli tunne, et minu tahtmised ja soovid olid alati varjutanud minu intuitsiooni. Mu sisehääl oli alati kuhugi infomüra varju jäänud. Tegelikult polnud ma seda vist suurt kunagi kuulanudki. „Kuidas ma selle sisehääle ära tunnen?” Tegelikult ma teadsin vastust. Mul oli piinlik, et ma küsin nii lolli asja. Nii ilmselget.
Nõid oleks justkui jälle mu mõtteid lugenud. Pole midagi, tahtis ta pilk mulle öelda. „Sisehäält peab kuulama vaikuses ja rahus. Kui inimene on selles vallas treenimata, siis ei pruugi ta sellest algul aru saada. Aga see tuleb lõpuks ise tema juurde, kui inimene on tähelepanelik ja vastuvõtlik.”
„Aga kui ma kardan teha valikut, sest ma ei ole ikkagi kindel, kas toimin oma sisehääle või oma soovide kohaselt?” Ma pidin ju ometi selles kindel olema.
Ta oli naeratanud. „Ära karda. Argus ei lase sul oma elu korralikult kasutada. Ta hoiab sind kinni. Sa ei ole mitte kellelegi midagi võlgu. Tee nii, nagu heaks arvad, juhul kui see ei kahjusta teisi. Ela iga hetke, nagu oleks see viimane su elus. Vii iga asi, mida sa ette võtad, täide sellise pühendumise ja kirega, nagu oleks see viimane asi, mida sa teed. Minevikus või tulevikus elamine on võrdselt vale tee.”
Ma olin seda kõike vist kusagil varem kuulnud. Võibolla ei olnud ka. Võib-olla sünnivad kõik inimesed siia ilma algteadmisega, kuidas olla õnnelik, kuid enne, kui nad isegi lapseeast välja jõuavad, on nad selle teadmise kaotanud. Kõigest mõned üksikud ehk suudavad selle säilitada või elu jooksul uuesti leida.
Ma vaatasin vana naist, kes võiks olla samahästi mu vanaema, ja mõtlesin, kas ta on õnnelik. On ta oma teadmised säilitanud või uuesti leidnud? Või on see vaid roll, mida ta mängib, roll, mis ei lase tema maailmal kokku kukkuda. Kas ta ise usubki seda? Ehk täidab ta seda sellise kirega, nagu oleks see ta ainus, viimane ja kõige tähtsam tegu, sest muidu tajuks ta liiga teravalt oma elu mõttetust. Tuuletallamist, mis ei vii teda kaugemale ükskõik kellest teisest?
„Aga kas sellel kõigel on siis tõesti mõte?” küsisin.
Ta oli tunnustavalt naeratanud. „Sa oled asjast õigesti aru saanud.”
Ma vaatasin talle ehmunud näoga otsa – ta siis tõesti luges mõtteid? Miks küll keegi polnud mind hoiatanud?
Nõid naeratas uuesti. „Mis tähtsust sel on?” küsis ta. Ja ma mõistsin, et see käis mu küsimuse kohta, mida ma polnud väljagi öelnud.
„Kõigel on mõte ja samas ei ole mitte millelgi mõtet.
Kõik inimesed alustavad ja lõpetavad oma elu ühtemoodi. Me tuleme siia ilma ning lahkume siit üksinda ja alasti. Kõik, mis sinna vahele jääb, kaotab enne ja pärast seda oma tähenduse. Aga me peame tegema näo, nagu oleks see oluline. Ja me teemegi. Peamiselt pingutame materiaalsete asjade pärast. Aga isegi teadmiste nimel vaeva nähes ei saa keegi garanteerida, et see meile midagi annab. Kõik on suhteline. Me peame lihtsalt valima mingi tee ja seda mööda minema. Aga see ei ole tegelikult oluline, millise tee me valime. Me peame lihtsalt tegema näo, et see on nii, me peame valitud raja lõpuni käima.”
„Aga kui me otsustame, et ei tee seda?”
„Kui inimene mõtleb, et tema ise otsustab, siis kõik, mida ta teeb, on see, et ta nõustub olukorraga. Me ei saa ise midagi otsustada, saame üksnes valida ainult paari võimaluse vahel. Otsus on juba ammu ära tehtud, seal, kuhu meie mõte ei küüni, meil jääb üle sellega ainult nõustuda või mitte. Aga kui me ei nõustu, siis pole meil ka ühtegi muud võimalust.”
„Kas kõik asjad on siis juba kusagil olemas? Kas siis tõesti ei saa sündida midagi juhuslikku?”
„Saab