“Tere, Hannah.” Paistis, et Norman tundis Hannah’ helistamise üle heameelt. “Kas helistasid juba oma emale?”
“Emale?”
“Ta helistas täna hommikul mulle, et küsida, kas olen sind näinud. Ta ütles, et oli jätnud su automaatvastajale hulga sõnumeid, aga sa ei olnud talle tagasi helistanud.”
“Olen süüdi,” tunnistas Hannah. “Ma ei kontrollinud automaatvastajat enne tänast hommikut ja siis oli mul kiire. Ega sa juhuslikult ei tea, mida ta tahtis?”
“Mitte just täpselt. Aga ta küsis, millised kavatsused mul sinuga on?”
“Mida?”
“Rahu, Hannah. Minu ema on samasugune. See tuleb vist geenidest. Nad ei lakka kunagi üritamast sinu elu oma kontrollile allutamast.”
Hannah ei kavatsenud Normanilt küsida, mida ta oli sellele küsimusele vastanud. Ta tõesti ei tahtnud seda teada. “Mul on sulle üks küsimus, Norman. Kas Ron LaSalle käis eile hommikul sinu vastuvõtul?”
Telefonis oli pikk vaikus ja siis Norman ohkas. “Mul on kahju, Hannah, aga ma ei saa seda sulle öelda. Kogu patsientide visiitidega seostuv info on konfidentsiaalne.”
“Ron niisiis oli sinu patsient?”
Hannah kuulis liini teisest otsast selgesti kuuldavat neelatust. “Seda ma ei öelnud!”
“Muidugi ei öelnud.”
“Miks sa siis seda oletasid?”
Hannah naeratas, ta oli endaga äärmiselt rahul. Võib-olla oli ta sellelt kolledži kohustuslikult loogikakursuselt ikkagi midagi õppinud. “Kui Ron ei olnud sinu patsient, siis saaksid sa seda mulle öelda. Sellisel juhul ei astuks sa mingitest eetilistest piirangutest üle. Aga sa ütlesid, et sa ei saa mulle seda öelda, ning see tähendab, et ta oli su patsient.”
Torust kostis järjekordne vaikus ja siis hakkas Norman kergelt naerma. “Sa oled kiire mõtlemisega, Hannah. Ja sul on õigus. Oletan, et selles ei ole midagi halba, kui seda sulle nüüd räägin. Ron oli hommikul minu esimene patsient. Ta tuli vastuvõtule, sest lõhenenud purihammas tegi talle märkimisväärset valu.”
“Mõranenud hammas?”
“Lihtsamalt väljendades jah. Anna andeks, Hannah. Mul on patsient toolil ja ma ei saa praegu rääkida. Oota korraks, ma vaatan oma päevagraafikut.”
Hannah ootas, keharaskust ühelt jalalt teisele viies. See oli oluline. Norman võis olla viimane inimene, kes Roniga rääkis.
“Hannah?” Norman naasis kõne juurde. “Olen täna hommikul täiesti kinni, aga kella üheks ei ole mul kedagi kirjas. Kui sa siia tuleksid, räägiksin sulle kõik ära.”
“Sa tahad, et ma sinna tuleksin?”
“Arvan, et see oleks kõige parem, kas poleks? Me ei peaks nii tundlikul teemal tõesti telefonis rääkima. Toon kohvikust salatit ja võileibu ja me saame rääkimise ajal lõunat süüa. Mul on vaja sinult midagi väga olulist küsida.”
Hannah’ nägu tõmbus grimassi. Normaniga lõunatamine oli küll viimane asi, mida ta soovis, ent kui ta tahtis aidata Billil Roni mõrva lahendada, pidi ta kõik faktid kokku koguma. Ning ainus elus inimene, kes võis Hannah’le rääkida, mis Roni hambaarsti vastuvõtu ajal oli juhtunud, oli hambaarst ise.
“Olgu, Norman,” andis Hannah kogu oma sisemist viisakust kasutades paratamatusele alla. “Näeme kell üks.”
Ära kuumuta ahju – tainas peab enne küpsetamist külm olema.
170 g võid
220 g fariinsuhkrut
1 suur muna (või kaks keskmist)
4 sl tumedat suhkrusiirupit6
2 tl küpsetuspulbrit
½ tl soola
2 tl jahvatatud ingverit
280 g jahu
100 g suhkrut (hiljem küpsetamiseks)
Sulata või ja sega hulka fariinsuhkur. Lase segul jahtuda ja lisa siis kergelt kahvliga lahti löödud muna(d). Lisa juurde küpsetuspulber, suhkrusiirup, sool ja ingveripulber. Sega korralikult läbi. Lisa jahu ja sega ka see tainasse. Lase tainal vähemalt tund aega külmikus taheneda. (Üleöö oleks veelgi parem.)
Kui tainas on külmas tahenenud, kuumuta ahi 190 kraadini ja küpseta küpsiseid ahju keskosas.
Rulli tainast käte vahel väikesed pallid. Veereta palle suhkrus. (Aseta pallid lihtsalt suhkrukaussi ja raputa kaussi õrnalt, et pallid saaksid ühtlaselt kaetud.) Tõsta suhkrukattega tainapallid ahjuplaadile asetatud küpsetuspaberile, tavalisele plaadile peaks mahtuma 12 küpsist. Vajuta pallid pannilabidaga laiaks.
Küpseta küpsiseid ahju keskosas 190 kraadi juures 10–12 minutit, kuni küpsised on kenasti pruunid. Jahuta küpsiseid ahjuplaadil maksimaalselt minut aega ja tõsta siis ahjurestile edasi jahtuma. (Kui jätad küpsised liiga kauaks küpsetusplaadile, siis kleepuvad need küpsetuspaberi külge.)
Pakkusin neid küpsiseid ema ajalooliste armastusromaanide klubis. Nad palusid minult midagi vanaaegset. Miks ka mitte?
(Tracey armastab neid küpsiseid õhtuti enne magamaminekut koos piimaga süüa.)
Kogus: 72–84 küpsist, olenevalt küpsiste suurusest.
Üheksas peatükk
Pagariäri kohvik oli inimestest tulvil nagu eelmiselgi päeval ja Hannah tundis kergendust, kui saabus tavapärane kella üheteistkümnene vaikusehetk. See kellaaeg tähistas aega, mil Lake Edeni elanikud olid otsustanud, et hommikuküpsiseks on juba liiga hilja ja lõunaküpsiseks veel liiga vara. Vaba hetk andis Hannah’le aega, et peas korda luua ja jätkata oma mitteametlikku, kuid asešerifi volitustega uurimist. Ta pani uue kohvi hakkama, pesi letti, kuni see läikis, ja suundus siis taha pagaritöökotta, et Lisaga rääkida.
Lisa oli just viimase plaaditäie küpsiseid ahjust välja võtnud ja tervitas Hannah’t naeratusega. “Lõpetasin küpsetamise, Hannah. Ja sinu taim jääb ka ellu. Juurtel oli vaja lihtsalt vees veidi liguneda.”
“Aitäh, Lisa.” Hilinenult meenusid Hannah’le õpetussõnad, mille ema oli koos taimega talle andnud. Säntpooliaid tuleb kasta altpoolt, mitte pealt. Hannah kõndis taime juurde, et sellele pilk heita ja nägi, et see oli juba palju virgema olemisega. “Arvan, et sellel on vaja uut hooldajat. Võta see endaga koju kaasa, Lisa.”
Lisa naeratas, tundes pakkumisest ilmselget heameelt. “See on hübriidsort Verona Delight ja see on õitsedes imekaunis. Oled tõesti kindel, et ei taha seda?”
“Täiesti kindel. Taim tunneb end sinu juures palju õnnelikumana. Ma lähen käin kiiresti kõrval Claire’iga rääkimas, saad sa senikaua kohviku järele vaadata?”
“Muidugi.” Lisa võttis ült pagaripõlle ja sidus ette uhkema põlle, mida ta leti taga kliente teenindades kandis. “Mine aga, Hannah.”
Hannah astus tagumisest uksest välja ja judistas end. Temperatuur oli vähemalt viie kraadi võrra langenud ning pilved paistsid hallid ja kurjakuulutavad. Raadio ilmateadustaja oli lubanud selget taevast, kuid Hannah oli kuulanud Minneapolise raadiojaama ja see jäi Lake Edenist oma viiekümne miili kaugusele.
Claire’i Toyota seisis parklas ja Hannah kõndis sellest mööda, et Beau Monde Fashionsi tagauksele koputada. Claire avas poe neljapäeviti alles kell kaksteist, kuid oli ilmselgelt juba kohal.
“Tere, Hannah,” Claire tervitas teda naerusui. “Tule sisse ja ma näitan sulle seda kena kleiti. Pidin selle eile suisa stangelt ära võtma. Lydia Gradin tahtis seda selga proovida, aga see ei oleks tema jaoks õige valik olnud. Ka Kate Maschlerile jäi