Kui Hannah peateelt ära keeras ja oma kohviku tagusele kõrvaltänavale sõitis, mõtiskles ta endamisi, kes oli Roni veoki ära vedanud. Max Turner oleks maruvihane, kui veok oleks arestitud ja tal oleks seetõttu üks kaubaveok vähem, millega kaupa laiali vedada. Hannah sõitis suure ringiga mööda kohast, kus Roni oli tulistatud, ja mõtiskles põgusalt, kui erinevad on poodide esised ja tagused. Kõrvaltänaval ei olnud ühtegi põõsaste ega lillede jaoks mõeldud taimekasti, ei olnud suuri vaateaknaid, kuhu kaupa välja panna ja silte paigutada. Poetagused nägid välja ilmetud: ainult parkimiskohad, prügikonteinerid ja tühjad valged seinad, mida ilmestasid vaid võrdsete vahedega paigutatud väikesed uksed. See ei olnud suremiseks kena koht, ent see tõstatas hoopis järgmise küsimuse. Kas suremiseks on üldse olemas kena koht? Ja kas see oli lahkunu jaoks üldse oluline?
Morbiidsed mõtted ei aidanud Hannah’l aga kuhugi jõuda ja ta sõitis mööda kõrvaltänavat edasi. Kui Ron oleks tapetud tänaval, siis oleks võinud keegi seda pealt näha, kuid kõrvaltänav oli tavaliselt inimtühi ja Hannah ei olnud seal eelmisel hommikul mitte kedagi näinud. Ta oli kindel, et oleks märganud, kui keegi oleks prügikonteinerite ümber luusinud või mõne ukse lähedal seisnud, kuigi polnud sellele siis erilist tähelepanu pööranud. Ainuke inimene, keda ta eelmisel hommikul nägi, oli Claire Rodgers.
Hannah otsustas pagariäri tagaust lukust lahti keerates, et peab Claire’iga rääkima. Bill või mõni tema abilistest oli teda juba kindlasti küsitlenud, kuid mõni lisaküsimus ei teeks halba. Hannah’l oli ideaalne ettekääne Claire’iga rääkida. Kohe, kui küpsisetainas segatud, ruttab ta kõrvalpoodi ja vaatab seda kokteilikleiti, mida Claire oli tahtnud talle suure innuga müüa.
Hannah pani tuled põlema, lülitas ahjud sisse ja suundus kraanikausi poole. Pabermütsi pähe tõmmanud ja käed korralikult puhtaks küürinud, sirutas ta käe kiletatud retseptiraamatu järele, mis rippus kraanikausi juures konksu otsas. Ta pidi toitlustama pärastlõunal kell neli Lake Edeni ajalooliste armastusromaanide klubi kokkusaamist ja tal oli vaja küpsetada selleks ports krõbedaid ajaloolisi ingveriküpsiseid.
Hannah luges enne tööleasumist retsepti läbi. Samuti kasutas ta kustutatavat markerit, et retseptilehele juba kaussi lisatud koostisainete kõrvale linnuke teha. Hannah võis hajevil olles mõne olulise koostisaine lisamata jätta ja ta oli praegu kohe kindlasti hajevil. Ta ei suutnud juhtida mõtteid kõrvale Roni mõrvalt ega tõendidelt, mida oli viimase ööpäeva jooksul kogunud. Hannah’ nägemuse järgi oli neil kaks kahtlusalust: treener Watson ja Twin Pinesi kasiino tundmatu turvamees. Neil mõlemal oli Roni tapmiseks olemas võimalik motiiv.
Treener Watson võis uskuda, et Danielle’il oli Roniga armusuhe, ja armukadedus oli mõrva jaoks tugev motiiv. Ning kui Ron oli turvamehele “paar head lööki” vastu andnud, nagu Danielle oli Hannah’le öelnud, siis oli turvamees ehk otsustanud Ronile järgneda ja talle kätte maksta.
Hannah mõtles sulatamise, mõõtmise ja segamise ajal esimese kahtlusaluse peale. Ta pidi treener Watsoni alibit kontrollima ja Lake Edeni ajalooliste armastusromaanide klubi oli hea koht, kus sellega algust teha. Treener Watsoni õde Maryann pidi klubi kokkusaamisel olema ja Hannah saab temalt siis informatsiooni välja pigistada.
Teisele kahtlusalusele kulub aga veidi rohkem vaeva. Hannah kavatses õhtul Twin Pinesi kasiinosse sõita ja seal ringi nuhkida. Ta pidi välja uurima, millise turvamehega oli Ron kakelnud ja kas sel turvamehel oli Roni mõrva ajaks alibi.
Kell oli saanud 7.25, kui Hannah lõpetas oma varahommikuse töö. Lisaks krõbedatele ajaloolistele ingveriküpsistele oli ta seganud valmis kaks tainaportsu krõpsude šokolaadiküpsiste ja kolm portsu tänkjate pekanipähkliküpsiste jaoks ning ühe portsu tainast Lisa väljatöötatud retsepti järgi, millest valmivad maiused olid saanud nimetuse jumalikud valge šokolaadi küpsised.
“Tere, Hannah,” hõikas Lisa reipalt, kes täpselt kell pool kaheksa tagauksest sisse tuhises. Ta riputas jope nagisse, toppis juuksed pabermütsi alla ja suundus käte pesemiseks kraanikausi poole. “Mida sa tahad, et ma kõigepealt teeksin?”
Hannah pani viimase tainakausi külmkambrisse ja ühines Lisaga kraanikausi juures. “Oleksid sa nõus kohvi tegema, Lisa? Mul on vaja paar telefonikõnet teha. Tegin ühe portsu sinu jumalike valge šokolaadi küpsiste tainast valmis ja sa võid neid esimesena küpsetama hakata. Katsetame neid täna püsiklientide peal. Ja vaata, mida su aednikuteadmised selle säntpooliaga teha oskavad. Ma ei taha toataime kuritarvitamise eest vangi minna.”
“Pole probleemi. Panen lauad valmis ja toon sulle tassi kohvi kohe, kui see valmis saab.”
Kui Lisa oli lahkunud, võttis Hannah telefoni ja toksis sisse Doc Bennetti numbri ning kuulas selle kutsumist.
“Doc Bennett.”
Doci hääl oli järsk ja Hannah heitis kiire pilgu kellale. Võibolla oli kolmveerand kaheksa osaliselt pensionil hambaarstile helistamiseks veidi varajane kellaaeg. “Tere, Doc. Siin Hannah Swensen Cookie Jarist.”
“Tere, Hannah. Kas sa pesed hambaid ikka veel nii, nagu ma sulle õpetasin?”
“Võid selles kindel olla!” Hannah tundis kergendust. Doc kõlas nüüd palju sõbralikumana.
“Kas sul juhtus midagi hammastega, Hannah?”
“Ei, kõik on korras.” Hannah ei olnud suutnud välja mõelda ühtegi viisi, kuidas oma küsimust umber nurga esitada ja seepärast pahvatas ta selle lihtsalt välja. “Mõtlesin lihtsalt, kas Ron LaSalle käis eile hommikul oma hamba pärast sinu juures?”
“Minu vastuvõtt ei olnud lahti, Hannah. Võtsin endale vaba päeva ja sõitsin põhjapoole Little Fallsi oma õe juurde. Uuri parem Norman Rhodesilt. Kuulsin, et ta tuleb pea igal hommikul varavalges tööle ja võtab vastu patsiente, kellel ei ole aega kokku lepitud.”
“Aitäh, Doc. Teen seda. Ja astu mõni päev kohvikusse sisse.”
Hannah asetas toru hargile ja ohkas. Asjalood ei läinud kunagi nii, nagu tema oleks tahtnud. Nüüd pidi ta ikkagi Normanile helistama.
Kohviku poole pealt leviv kohvilõhn oli ahvatlev ja Hannah astus kohvikusse, et endale tass valada. Kohv ei olnud veel korralikult tõmmanud, kuid see oli kuum ja Hannah lonksas seda tänulikult. Ta ei peaks helistama mehele, kelle ema oli ta jaoks välja valinud, enne piisavat kofeiinikogust, millest jõudu ammutada.
“Hannah, kohv ei ole veel valmis.” Lisa pöördus, et Hannah’le hämmeldunud pilk heita.
“Pole hullu.” Hannah võttis veel ühe kohvimaitselise vee lonksu. Siis mõtles ta Twins Pinesi kasiinole ja sellele, kui harva Lisa kodust välja sai. “Oleks sul võimalik leida kedagi, kes täna õhtul koos isaga oleks? Sõidan Twin Pinesi ja teeksin sulle õhtusöögi välja, kui sa tahaksid kaasa tulla.”
“Tuleksin hea meelega. Pärast seda, kui ostsime selle suure ekraaniga teleri, tahavad naabrid nüüd meeleldi isaga olla. Miks sa indiaanlaste kasiinosse lähed?”
Hannah’le meenus Billi hoiatus, et ta ei räägiks kellelegi õemehe nimel tehtavast välitööst. “Ma ei ole seal kunagi käinud, kuid olen tahtnud seda alati näha.”
“Mina ka ei ole. Herb Beeseman räägib, et seal pakutakse suurepärast grillribi.”
“Siis võtamegi grillribi. Ja võtame kassast kaasa kõik kahekümne viie sendised ja topime need mänguautomaatidesse.”
Lisa oli niisiis Herbiga rääkinud. Hannah salvestas selle infokillu tuleviku tarbeks ja läks tagasi pagaritöökotta palju parema enesetundega. Lisa oli hea seltsiline ja kõigi teiste teada läksid nad lihtsalt välja kasiinosse, et seal grillribi süüa ja hasartmänge mängida.
Oli aeg helistada Normanile. Hannah