Rebeka nägi välja nii värske, puhas ja ilus, et Patrik end tema kõrval prügimäe elanikuna tundis. Kas tema riietusest võis märgata, et ta oli ööbinud lageda taeva all? Ega tal äkki Sanna lõhna juures ei olnud? Rebekal aga oli liialt tegemist enda elevuse ja rahutuse varjamisega, et mehe räsitud olekut märgata. Kuna Patriku kaasatoodud toit oli alles soe, asuti uksel vahetatud kallistuste, muside ja südamlike tagumikupatsutuste järel kohe sööma.
Õhtusöögi järel musti nõusid kraanikaussi asetades pöördus Rebeka teeseldud muuseas toonil Patriku poole: „Ma olen mõtelnud, et võib-olla tasuks meil tõesti kokku kolida.”
Tüdruk tundis, kuidas hääl erutusest värisema kippus.
„Jah? No millal sulle sobiks?” vastas Patrik samasugusel ükskõiksel toonil, mille esilekutsumiseks tema aga erinevalt tüdrukust tänu oma väsimusele sugugi teesklema ei pidanud.
Rebeka süda kloppis ja kurk kuivas, aga üldiselt oli ta mehe reaktsiooniga rahul.
„Ükskõik, põhimõtteliselt kasvõi kohe,” vastas tüdruk mustadele nõudele kraanist vett peale lastes.
Patrik oleks mis tahes teisel päeval säärast uudist kuuldes Rebeka suudluste ja kallistustega üle külvanud, täna aga olid juba nii mitmed teisedki asjad üle ootuste hästi läinud ja seetõttu näis Rebeka ettepanek pikast päevast kurnatud mehele asjade loomuliku ja enesestmõistetava jätkuna.
Tüdruk oli aga segaduses. Kasutamata adrenaliin, mida ta oli varunud toimumata jäänud tormilise vestluse tarvis, söövitas ta sisemust ning täitis käed ja jalad rahutuks tegeva elektriga. Nõutu ja haavununa puges ta diivanil tuimalt telekat jõllitava mehe kaissu. Patrik oli aga õnnelik ja tundis, et armastab Rebekat. Ainult Rebekat.
Sinerdava televiisoriekraani võbelev valgus mängles üksteise külge klammerdunud noorte tõsistel nägudel. Avatud aknast, mida varjasid õrnas tuules õõtsuvad pitsist päevakardinad, kostis aeglaselt kulgeva auto sõbralik urin ja kaugete trammirataste metalne kõma. Kaks korrust kõrgemal kuulis üksinda köögi laua taga istudes ja tänastes päevasündmustes enda jaoks selgust luua üritades neidsamu Helsingi hääli Rebeka isa Jaan.
KUIGI JAAN OLI SOOME ELAMA ASUDES OTSESEST PREESTRIAMETIST loobunud, tegi ta Vartiokylä luterlikus koguduses vabatahtlikuna tööd. Lisaks tegutses ta veel mitme ajalehe juures vabakutselise kolumnistina. Ta oli korduvalt märganud, et need kaks tegevust toetasid ja täiendasid üksteist. Inimeste murede kuulamine pakkus rohkesti mõtlemisainet ning andis hulgaliselt ideesid artiklite jaoks. Lisaks oli vahetu silmast silma side raskustest ja elu väntsutustest räsitud inimestega hädavajalik, et säilitada oskust rääkida lihtsas ja kõigile arusaadavas keeles. Jaan oli märganud, et liiga paljud kristlikes väljaannetes ilmuvad kirjutised olid kuidagi steriilsed ja eluvõõrad. Sageli keskenduti neis olulise asemel siivsusele ja kombekusele, peletades niiviisi eemale just paljud sellised lugejad, kelle sassis ja sõlmes elud kõige kibedamalt tuge ja uut sihti vajasid. Jaan uskus Jumalasse ja teadis, et tema ülesanne on toimida Issanda tööriistana ja teha Tema püha tööd. Samas oli ta aga aru saanud, et Jumala töö tegemine ei tähendanud sugugi ilmtingimata Tema nimega prassimist ning et „Issand seda, Jeesus teist”-stiilis jutlustamine ei olnud alati sugugi parim viis kristliku sõnumi levitamiseks.
Nii mõnedki kirikutegelased olid Jaani näilisele vabameelsusele tihti viltu vaadanud ning tema otsest jumalasõna vältimist kristlikust sõnumist taganemisena näinud. Suurematest konfliktidest oli aga Jaani säästnud tema relvitukstegev siiras heatahtlikkus, millega see armastusväärne kirikuõpetaja valimatult kõiki kohtles. Paradoksaalsel viisil nägi Jaan ise oma tegevust sootuks vastupidises valguses. Talle tundus, et pidev Jumalale ja Jeesusele viitamine võib nood pühad mõisted lõppude lõpuks õõnsaks ja mitte midagi tähendavaks muuta. Nende pühade sõnade jumalik sisu pidi ju tulema kusagilt mujalt kui nende pidevast korrutamisest: õigetest ja headest tegudest, mis sündisid neid sõnu südames hoides.
Otseselt preestritööd tehes, Eestis Tallinna Pauluse koguduse liikmetele jutlust pidades, oli Jaan üritanud olla võimalikult traditsiooniline ning pakkuda kuulajatele seda, mida need temalt ootasid. Väljaspool kirikut aga ei viidanud ta peaaegu mitte kunagi ei oma usule ega piiblile. Soome elama asudes mõistis Jaan, et uus elu võõral maal pakub ahvatlevat võimalust võtta preestriametist puhkust, ilma et see mõjuks radikaalse žestina, mida kogudusest loobumine Eestisse elama jäädes oleks kahtlemata tähendanud.
Kolumnistina armastas Jaan juurelda suurte ja ajatute teemade üle, avades neid väikeste üksikasjade kaudu. Tema kirjutistes räägiti maailmast ja elust selles, loodust, mitte Loojast, keda kordagi otse ei mainitud. Jumala olemasolu tajumine kõiges loodus jäeti lugeja enda ülesandeks. Samuti ei laskunud Jaan tõsiseid teemasid käsitledes mitte kunagi banaalsustesse. Sõjast kirjutades ei imestanud ta, miks küll inimesed ei suuda üksmeeles elada, ning alkoholi, narkootikumide ja prostitutsiooni teemat puudutades ei unustanud ta kõiki neid nähtusi ühendavat üldinimlikku alget – püüdlust õnne ja naudingu poole. Jaani jaoks oli oluline näha ja näidata tegelikku maailma, mitte end sellest lahti rebinud veretuid ideesid. Mis oleks olnud alkoholis ja narkootikumides halba, kui need ei oleks tervist kahjustanud ning sellest tuleneva ahelreaktsioonina ka paljusid muid negatiivseid nähtusi põhjustanud? Ja kas kogu maailma ajaloos oli nähtud ainsatki sõda, mida oleks peetud kellegi vastu, pidamata seda samas kellegi kaitseks või millegi poolt?
Jaan uskus, et suudab muuta maailma paremaks, kui tal õnnestub aidata inimestel näha üha kaugemale ja üha suuremaid tervikuid. Kui tunnetusele „siin ja praegu” lisandub ka tunnetus „homme ja aasta pärast”, saabub inimese käsutusse jõud, mis aitab tal narkootikumist keelduda ja näha tolle valiku tähendust oma elule. Kui me lisaks oma hõimu või rahva hulka kuulumisele teadvustame, et kuulume ka inimkonna hulka, avaneb võimalus näha vaenlast vennana. Samuti teadis Jaan, et on oluline, kuidas ütelda, mitte ainult see, mida ütelda. Inimestel tuleb aidata tunnetada, et maailm on ilus – et see seal eemal, väljaspool minu pisikest isiklikku elu on imeline ja tundmaõppimist väärt. Ja seda tuli näidata konkreetsete näidete, mitte ainult abstraktsete ideede kaudu!
Täna oli käinud Jaani juures sügavalt usklik naine, kelle suur mure seisnes selles, et tema kahekümneaastane poeg olevat teel otse põrgusse, kuna too olevat hakanud literistiks ja lakanud kirikus käimast. Naine oli tundnud siirast hirmu oma poja elu pärast. Tolles hirmus oli midagi niivõrd vahetut, justkui oleks keegi tema last relvaga ähvardanud. Jaani oli tabanud taas kord harras imestus, kui valesti küll usuga oli võimalik ümber käia.
„Miks te, kallis proua, arvate, et teie poeg selle pärast põrgusse peaks sattuma?” oli ta naisterahva käest küsinud.
„Sest et ta on pühast usust taganenud,” oli meeleheitel naine vastanud.
„Mina nii ei arva,” oli Jaan seepeale õnnetut ema lohutanud. „Inimene võib oma peas kõiksugu mõtetega mängida, eriti kui ta on alles noor. Usk aga on südames. Uued ja huvitavad mõtted võivad mõnikord usu küll varju jätta, aga niisama lihtsalt nad seda juba ei hävita,” oli ta sõbralikult naeratades naisterahvale seletanud.
„Kas te olete siis täiesti kindel, et ta sellepärast põrgusse ei satu?”
„Täiesti.”
Naisterahvas oli lahkunud rahuliku ja lootusrikkana.
Mida oli küll usk selle naisega teinud? Mis mõtet oli sellisel usul?
„Mu Jumal, mis mõtet on sellise usul?” pobises Jaan vaikselt pilku aknast õhtuse taeva poole suunates.
Tuba ja end ümbritsevaid tuttavaid esemeid silmitsedes üritas ta aru saada, mida õieti usk tema enda jaoks tähendas. Ta püüdis endale ette kujutada, mis tunne oleks mitte uskuda, olla nii-öelda ateist,