„KAS SA MÕTLED VÕI OLED LIHTSALT PURJUS?” KATKESTAS SANNA küsimus Patriku unistamise.
Patrik ei olnud sugugi purjus, vaid lihtsalt paari napsuga oma inimliku olemise taastanud. Enne aga kui ta Sanna küsimusele vastata jõudis, helises telefon. Jällegi oli helistajaks Rebeka ja jällegi jättis Patrik kõnele vastamata.
„Said sa nüüd enam-vähem aru, milles küsimus,” pööras Sanna kätt Patriku põlvele toetades end näoga mehe poole. Tüdruk ei teinud Patriku helisevat telefoni märkamagi.
„Sain ja ei saanud, kas saad aru?” vastas Patrik muigega.
Jutt käis loomulikult literismist, mille põhitõdesid üks teisel pool lauda istuv trendikalt musta pintsakusse ja roosasse särki riietatud Sanna literistist sõber üritas innukalt edasi anda. Patrik vaatas Sannale naeratades ja flirtivalt silmi pilgutades otsa, samal ajal tumedal täispuidust lauaplaadil kobamisi oma pisikest hõbedast diktofoni otsides.
Pimeda ja päevasel ajal külastamiseks mõeldud keldribaari kontseptsioon oli Helsingis küllaltki haruldane. Õrn päevavalguse kuma jõudis baari ainult keldrist esimesele korrusele viivat keerdtrepi käiku pidi. Lisaks sellele valgustasid ruumi kõikidel laudadel suurte rasvaste leekidega põlevad massiivsed küünlad ja mahedad lambikesed, mille vihud olid suunatud baariletile ja selle tagusele riiulile. Lage ja seinu kattis kreemikasvalge krohv. Lisaks Patrikule ja tema kahele lauakaaslasele viibis baaris veel kahese ja neljase seltskonnana kokku kuus inimest. Sanna oli ütelnud, et kõik need on pesueht literistid. Samuti olla seda ka laisalt letile nõjatuv baarimees, kes oli ühtlasi tolle hämuse urka omanik.
Patrik oli joonud kaks viina apelsinimahlaga ega kavatsenud sellega sugugi veel piirduda. Vaatamata sarkastilisele toonile, millega ta Sanna äsjasele küsimusele vastas, oli Patrik tegelikult roosa särgiga noormehe juttu huvi ja naudinguga kuulanud. Noormehe nimi oli Samuli ja ta õppis Helsingi Ülikoolis teoreetilist filosoofiat. Patrik ei olnud tegelikult Samuli ja Sanna käest kuulnud literismi kohta kuigi palju sellist, mida ta juba eelnevalt ei teadnud. See, mis tema intellekti aga antud olukorras erutas, oli arusaamine, et need noored ja muidu igati normaalsed ning meeldivad inimesed tõepoolest usuvad kogu seda jaburust, mida Patriku keel üha vähem religiooniks paindus nimetama. Nende hoiakust literistlike tõekspidamiste suhtes õhkus mingit relvitukstegevat enesestmõistetavust.
Baarimees asetas Patriku ette kolmanda viinakokteili, kui too parajasti oma antiikselt vanamoelisel diktofonil kassetti vahetas. See eelmise generatsiooni vidin, millesarnased olid flash– ja kõvakettapõhised diktofonid juba aastaid tagasi ajalukku tõrjunud, oli Patrikule armas ning ühtlasi suure praktilise väärtusega. Intervjueerides vägagi erinevatesse subkultuuridesse kuuluvaid inimesi, oli ta korduvalt märganud, et too kohmakas hõbedaselt läikiv anakronism pani küsitletavad muigama ja aitas kaasa nende avanemisele. „Sellest tuleb kuradi hea artikkel,” mõtles Patrik edevusele voli andes. „See on just säärane värk, millest mina kirjutan paremini kui keegi teine.”
Vasaku käega klaasi huultele tõstes ja paremaga muuseas Sanna retuusis põlve silitades üritas Patrik mõttes kokku võtta kõike seda, millest siiamaani juttu oli olnud. Literismi põhiidee oli iseenesest ülimalt lihtne ja niisama jabur. Lühidalt öeldes seisnes see selles, et kogu maailm, kogu tegelikkus, milles elasid tema, Sanna, Rebeka, Samuli ja kõik ülejäänud seitse miljardit inimest, ei olnud muud kui mingi fiktiivse romaani fiktiivne, rangelt võttes olematu, kellegi väljamõeldud maailm. Kusagil väljaspool seda maailma elas keegi kirjanik, kes oli lihtsalt kirjutanud loo, mille tegelased nemad kõik olid.
Idee kirjandusliku fantaasia ja tegelikkuse ühtesulamisest ei olnud iseenesest kuigivõrd originaalne, varieeritud kujul oli see esinenud varem nii kirjanduses, filmides kui ka lastejuttudes. Näiteks võis tuua kasvõi Michael Ende romaani „Ilma lõputa lugu”, milles väike poiss nimega Bastian sukeldub ootamatult tegelasena raamatusse, mida ta parajasti loeb. Ka täiskasvanuile suunatud kirjanduses leidus rohkesti näiteid fiktsiooni tegelikkusega segamisest ja tavalisima võttena kasutati seal kirjaniku ehk siis loo jutustaja sündmustikku sisse kirjutamist kujul, mis rõhutas tema loodud tegelaskujude fiktiivset olemust.
Kurt Vonnegut satub oma „Tšempionide eine” lõpus silmitsi raamatu väljamõeldud peategelase Kilgore Troutiga, kellelt ta südamest kahetsedes kõikide tollele põhjustatud kannatuste pärast vabandust palub ning hüvituseks helge ja kuulsusrikka tuleviku kirjutada lubab. Carlos Fuentes aga mõistab oma romaani „Kauged sugulased” lõpus üllatuse ja õudusega, et fantastiline ja uskumatu lugu, mida üks tema väljamõeldud tegelastest raamatu vältel temale kui kirjanikule (aga samas ka kui tegelasele) pajatab, räägib tegelikult Fuentese enda suguvõsast. Lisaks võib leida veel sarnaseid näiteid Nikolai Gogoli, Milan Kundera ja paljude teiste teostest. Patrikule meenus ka Marc Forsteri film „Väljamõeldisestki veidram”, milles halli ja igavat elu elav maksuametnik ootamatult õudusega avastab, et on peategelane romaanis, mille autori kõik varasemad teosed peategelase surmaga on lõppenud.
Erinevalt kõikidest Patrikule meenuvatest juhtumitest ei olnud aga literism seotud mitte ühegi konkreetse kirjandusteosega. Raamat, millest literistid väitsid põhimõtteliselt kogu ümbritseva maailma pärit olevat, oli midagi täiesti kättesaamatut, midagi transtsendentset, mille olemasolu kohta literistidel mitte mingisuguseid tõendeid ei olnud, aga millesse nad siiski uskusid. Patrikul oli enne Samuli ja Sannaga kohtumist olnud literismist ettekujutus kui mingist sofistikeeritud eskapistlikust rollimängust, milles osalevad täiskasvanud ja arukad inimesed üritavad tegelikkuse ja kujutelma segunemise fantaasiaga oma päid segi ajada. Nüüd aga ei suutnud ta lahti saada tundest, et kogu selles meeletuses võib olla peidus ka midagi enamat. Samuli oli lausa kullaauk. Ta oli hariduselt filosoof ning harjunud seega kõike sügavuti analüüsima ja kõiges kahtlema, aga kuulus samas literistide hulka ning jagas nende täiesti ebaratsionaalseid veendumusi, mistap valitses tema sees pinge, mis oli ammendamatu allikas äärmiselt kütkestavale ja põnevale mõttelennule.
„Kui ma istun siin ja katsun oma lihase käega seda ilusat täispuidust lauda ning tunnen sõrmede all kõiki neid vagusid ja konarusi, siis on ju minul, nagu oleks kellel tahes teiselgi, absoluutselt võimatu oma olemasolus kahelda ja uskuda, nagu oleksin ma kõigest kellegi kirjanduslik vili,” argumenteeris Patrik telefonihelina lakates, otsides selget ja otsekohest viisi literismi kogu kummalisuse edasiandmiseks Eesti Ekspressi lugejatele.
„Aga täpselt niisama võimatu oleks ju enda olemasolus kahelda ka näiteks Sherlock Holmesil, kui ta oma lihase käega katsuks piipu, milles tal on kombeks oopiumi suitsetada. Tol vaesel geniaalsel detektiivil ei ole õrna aimugi, et ta on kõigest tegelane Conan Doyle’i romaanis, sest autor ei ole tema tegelaskujusse sellist teadmist lihtsalt kirjutanud!” selgitas noor literistist filosoof innukalt.
Patrik jäi Samuli vastusega ülimalt rahule. „Selge, särav ja kõigile arusaadav näide,” mõtles ta vaimustusega. Ja Samuli jätkas:
„Tal puudub vähimgi võimalus enda olukorra mõistmiseks, ja tema olukord on rangelt võttes see, et teda lihtsalt ei ole olemas! Ta on Conan Doyle’i väljamõeldis!”
„Olgu pealegi,” ühmas Patrik. „Kui Sherlock Holmesil puudub tõesti vähimgi teoreetiline võimalus enda kahetsusväärse olukorra mõistmiseks, siis kuidas meie siin, või õigemini teie, literistid, sellises õnnistatud seisundis olete, et te… kuidas seda nüüd ütelda… oma kirjanduslikust päritolust teadlikud olete?”
„Meie oleme selles niinimetatud õnnistatud seisundis just selsamal põhjusel, miks Sherlock Holmes seda ei ole,” vastas Samuli salapäraselt naeratades. „Nimelt on kirjanik selle teadmise meie tegelaskujudesse lihtsalt sisse kirjutanud. Ta on andnud meile tõese arusaamise meie tegelikust olukorrast.”
„Ja kuidas siis säärane kirjanduslik temp täpsemalt välja näeb?” küsis Patrik intervjuu arenguga üha enam rahul olles.
„Väga lihtsalt,” vastas Samuli. „Kirjutad raamatu, mille tegelane teab,