Nõmme kultuurimaja juhataja oli toonaste olude kohta tähelepanuväärselt liberaalne naine. Või ei saanud ta lihtsalt aru, mis ümberringi toimub. Igatahes lasi ta kehtivale riigikorrale reaalset ohtu kujutaval grupeeringul enda juhitava keskuse ruumes koguneda. Vähe sellest. Generaator M-il oli lubatud kasutada tehnikat, mis kuulus Nõmme kultuurimaja põhibändile Brigaad.
Nagu kollektiivi teatavat kollaboratsionismi sisaldavast nimestki järeldada võib, mängis Brigaad poliitiliselt igati korrektset restoranipoppi ning oli oodatud esineja Nõmme kultas laupäeviti toimunud keskealiste tantsuõhtutel, kus kuuekümne-aastased mehed viiekümne viie aastaste naiste pärast üksteisel päid peldikupotti toppisid.
Brigaadi helivõimendust hooldas ööpäevaringses joobes liliputi kasvu ebakorrapäraste habemetüügastega õli, kes laupäevade vahelist perioodi kitsukeses helitehnikaruumis ennastunustavalt onaneerides sisustas. “Piinlik ju on, aga mõnikord ei jää lihtsalt muud üle,” teatanud ta kord stoilise rahuga, kui oli järjekordset lasti väljastades koristajale vahele jäänud. Sellil oli täiesti ükskõik, kas ja kes Brigaadi trummikomplektil mängis. Peaasi, et see laupäeva õhtuks endises konditsioonis tagasi omal kohal oleks.
Et kaks number 36 bussi olid vahele jäänud, jõudsin ma Nõmmele mõnikümmend minutit planeeritust hiljem. Geneka proov oli täies hoos ning Hendrik õpetas Kitsele ja Hiinakale uut lugu. “Kuutõbisel on paha elu, ta magada ei saa,” laulis Hendrik läbi Brigaadi üldvõimendi. See kõlas nagu Judas Priest. Generaator M oli pungist tasahiljukesi eemalduma asunud.
“Tervitus! Võta istet!” hõikas Hendrik mulle loo lõppedes. Seda polnud mulle kaks korda vaja öelda. Ma olin maailma parima bändi prooviruumis ja kuulsin esimese autsaiderina nende tuliuut loomingut.
Loetud minutite pärast avanes prooviruumi uks uuesti ja sisse astus Saabastega Kassi välimusega keigar. Ma olin liiga noor, et teada, mis on homoseksualism. Või pederastia, nagu seda toona venelaste eeskujul nimetati. Aga ma sain oma kuuenda meelega, mis inimest võimalike saabuvate probleemide eest hoiatab, kiiresti aru, et päris tavaline mees too hüperaktiivne kloun ei olnud.
“Uauuuu,” hõikas Heiki Soome mind kobrapilgul õgides. “Kes on teie noor sõber?” pöördus ta ülejäänud toasviibijate poole.
“Minu nimi on Mihkel,” tõusin ma viisakaks kasvatatud inimesena toolilt.
“Uauuuu,” undas naiselik mees mu terekätt lõdvalt puudutades. “Mina olen Heiki.”
Heiki Soome oli Nõmme kultuurimaja residentdiskor. Tema showprogramm kandis kaheksakümnendate vaimule vastavat nime “Diskoteek Kompuuter”. Arvutitel oli sel ajal enigmaatiline aura ja ega keegi – eriti too kääbuskasvu pederast – väga täpselt teadnud, mida nad endast tegelikult kujutavad. “Diskoteek Kompuuter” tegi üle-Eestilisi gastrolle ja programmi elava osana jõudis Generaator M sedakaudu kohtadesse, mille nime bändi liikmed seni ainult geograafiatunnis olid kuulnud.
Heiki sarnanes näojoontelt pisut Elton Johnile. Seda taevast kingitust ekspluateerinud edev diskor 1979. aastal Moskvas, kui Elton John esimese suure välismaise superstaarina Nõukogude Liidus laulmas käis. Andunud fanaatikuna lendas ta oma iidoli kontserdile ja märkas hiljem Arbatil patseerides, et inimesed teda vaimustunult jõllitavad. Heiki polnud kade mees – hoogsa liigutusega haaranud ta põuest pastaka ja kirjutanud soovijatele paberitükile “Elton John”, universumi kuulsaima homoseksuaali nime lohakalt autogrammiks visates.
Aktiivse pruuniaugu rüütlina ümbritses Heiki end meelsasti noorte wannabe-diskoritega, kes staarplaadikeerutaja kuulsusesärast kiirekese endalegi lootsid krahmata. Võib vaid oletada, kui paljud neist karjääri huvides patrooni riista pidid neelama.
Genekas tegi Heikiga võimalike intiimsuhete osas asja kohe alguses selgeks ja tõtt-öelda oli diskoril topitavaid auke nii ehk naa türaga segada. Pealegi oli Heiki õnnelikus suhtes. Tema elukaaslane – või kutsa, nagu ta ise hellitlevalt oma kallimat nimetas – oli Tšernikovi Sass. Samuti diskori ambitsioonidega pikka kasvu poluvernik otsis Heikile show ajal plaate välja ja kui megadiskor tantsulõvide hullutamise lõpetas, asus “Diskoteek Kompuutri” personal Eestimaa lugematute kultuurimajade kontoriruumides käelist tegevust arendama.
Soome usaldas oma kutsat piiritult ja see maksis end aja möödudes valusalt kätte. “Heiki Soomet ei ole enam!” kuulutas Sass paari aasta pärast Jaan Kreuksi nimelises Kultuuripalees läbi mikrofoni uue ajastu algust. “Nüüd olen mina!”
Reeturlik pärakusse trukkija oli meistri hüljanud ja tema käest õpitud võtetega turgu haarama asunud. Heiki üritas kuuldavasti mõne aja pärast Ungari välispiirile veetud okastraadi alt läbi pugeda ja Austriasse putkata. Paraku jäi mees piirivalvele vahele ja veetis paar järgnevat aastat kusagil Kesk-Euroopas vangivalvurite munandeid näksides. Hiljem räägiti, et kunagine diskor elab Rootsis ja teeb Volvos hiilgavat karjääri.
“Väga meeldiv! Väääägaaaa meeldiv,” ei tahtnud Heiki mu kätt Generaator M-i prooviruumis lahti lasta.
“Unusta ära!” hüüdis Hendrik vihaselt. “Mihkel ei ole gei. Mine Sassi juurde ja unista edasi.”
Heiki ja Hendrik olid omamoodi äripartnerid ja Geneka ninamees võis endale otsekohest väljendumist lubada. Himur kergats jõllitas mind Guglunki silmadega edasi, naeratas siis vabandavalt ja lasi käe lahti. Tema silmad põlesid nagu poisikesel, kes on kommivabrikusse sattunud. Kuid mõistes, et minu batoonikest ta oma iharal keelel põrgatada ei saa, asus ta aupaklikult taganema
“Ärge siis järgmise nädala esinemist unustage,” manitses vastu näppe saanud pepuvend uksest välja tagurdades. Kuidas saidki nad järgmise nädala esinemist unustada. See oli nimelt nende viimane.
Punkarid teadsid toona üksteist fotode kaudu. Need levisid käest kätte ning suurema osa tolleaegseid antisotsiaale portreteerivate fotode autor oli Arno Saar. Teda nähti kõikjal, kus punkarid kogunesid – kontsertidel, Varblase kohvikus ja Moskva ees. Punnis silmade ja Mõmmibeebi põskedega piltnik tuletas mulle miskipärast meelde Scorpio-nimelist psühhopaadist mõrvarit, kes esimeses Dirty Harry filmis ujumisbasseinis lõõgastuva noore tüdruku tapab ja hiljem bussitäie koolilapsi pantvangi võtab.
Arno kohta oli liikvel väga erinevaid legende. Ühe kohaselt oli Arno Saar nooruses kõva kriminaal ja Mustamäe vaste Tina tänava venelastele. Kui lapsed ei tahtnud putru ära süüa või õigel ajal magama minna, siis tuli Arno Saar ja pistis nad žilett-teravaid hambaid õrna inimlihasse pigistades nahka. Ta olla valimatult kõik endast pisemad inimesed rahast tühjaks raputanud ning vastupanu osutamise korral armutult läbi klohminud. Siis sattunud ta aga mingisse õnnetusse ja nõiaväel saanud terrorit ja õõva külvanud kaagist tõsiste fotograafiahuvidega sümpaatne noormees.
Teine legend pajatas Arno Saare pornograafiakirest. Teda kutsuti Porno-Arnoks ja selle veatult riimuva hüüdnime andsid talle kuulu järgi konkureerivad fotograafid, kelle hinnangul oli Arno eluunistuseks pildistada kõiki maailma häbememokki. Alasti naisekeha on inspireerinud muidugi paljusid kunstnikke läbi ajaloo. Kuid Arno huvi ei piirdunud kõlakate järgi mingi süütu tissipaari kunstilise kujutamisega. Kaugel sellest, teadis rääkida rahvasuu.
Kuritegeliku minevikuga pornohull fotograaf, keda kõik Tallinna punkarid usaldasid, oli muidugi tüüpiline KGB profiil. Sellist venda oli erakordselt mugav survestada ja Arno käest väärtuslike negatiivide enda valdusesse saamine poleks Pagari tänava meestele teab kui ületamatuks väljakutseks kujunenud. Seetõttu oli kolmas Arno Saare kohta kulutulena leviv kõlakas seotud tema väidetava KGB-taustaga.
Oli esimese kahe legendiga kuidas oli, aga seda, et Arno nõukogude siseluure heaks töötab, punkarid ei uskunud. Loomulikult olid tema pildid KGB meestel olemas. Aga et ta need ise sinna viis, oli väheusutav. Või oli ta hiilgav näitleja. Männiku metsas järjekordsel fotosessioonil läks Arno silmnähtavalt närvi, kui kaks tundmatut kuju meile lähenesid.
Hendrik, Valdek,