Järgmisel hommikul ühiselamu laialiloobitud riideid täis toas ärgates kuulsime me kellegi käest, et linnas on hetkel gastrollil teinegi Eestist pärit ansambel. Magnetic Band mängis Leningradis tegelikult päris tihti. Selle karismaatiline juht oli absoluutne jumal mitte ainult siin, Ladoga järve lähistel, vaid kogu ülejäänud kuuendikul planeedist, nagu Nõukogude Liitu propagandafilmides nimetati.
Gunnar Graps oli mees, keda tema loomingulise tegevuse kõrghetkel oleks võinud mis tahes koolis täiusliku popkuninga anatoomia tudeerimisel õppematerjalina kasutada. Ta oli superkangelane, Raud-, Nahkhiir- ja Ämblikmees ühes isikus. Tema nime kuuldes langes iga naine Karagandast Habarovskini minuteid vältavasse minestusse. X-faktorit kõigi pooridega atmosfääri paiskava Grapsi ees varises põrmu kogu universum. Meri tema jalge all hakkas kandma ning vesi tema peekris muutus ühest ainsast puudutusest kõige paremaks Gruusia veiniks.
Gunn võis teha mida tahtis: ta võis värvida oma silmalaud sinisemaks kui Margarita Voites, ilma et keegi teda homoseksualismis oleks kahtlustanud; ta võis Eesti NSV Riikliku Filharmoonia direktori karistamatult vittu saata, kui see midagi mögiseda võttis; ta võis juua täis peaga Suure-Jaani inimtühjadel tänavatel kakerdada ja kõik, mida kohalikud memmed tareaknast pool-lätlasest rokkarit vaadates öelda said, oli “ta ju kunstnikuhingega inimene, kuidagi peab temagi lõõgastuma”.
Legend Eesti kuulsaimast laulvast trummarist jõudis kaugemale kui keegi oleks tihanud ennustada. Ühel ööl maandus tema koduukse taga vilkuvate tuledega sigarikujuline lennumasin ja rusikasuuruste silmadega rohelised mehed palusid tal endaga kaasa tulla. Paarikümne minuti pikkune lõbureis kaugete külaliste põnevas sõidukis möödunud suuremate vahejuhtumiteta. Tulnukad tõid kosmilise tarkuse võrra rikastunud trummimehe kenasti koju tagasi ning maailm oli jälle kübekese võrra parem paik.
Väidetavalt rääkinud Graps oma UFO-sõidust täiesti tõsimeelselt. “Nii see oli,” kinnitanud ta skeptikute umbusklikke grimasse lahti harutades. Veelgi enam. Aastaid hiljem kirjutas Gunnar Graps oma tulnuka-kogemusest laulu.
Ärevas vaikuses seisab üks väike maja/kuid hingamiskahinat on kuulda seal/kas on keegi eksind teelt/või üksik mööduja/jääb öösse puhkab jalgu/või hoopis viirastused need/õud saladuslik näib/ üks kummaline valgus/valgus, siniheleroheline valgus/see kõrguses kiirgab hele valgus/tundmatu ja kirgas öine valgus/mis lummavalt kinni hoiab/valgus, siniheleroheline valgus/see kõrguses kiirgab hele valgus/tundmatu ja kirgas öine kiir/ei tea kust tulnud ta.
Spooky shit, nagu ameeriklased ütlevad.
Hendrik tundis Gunni ühest varasemast kokkupuutest ja me sõitsime taksoga kultuuripaleesse, kus Magnetic Band tol päeval suisa kaks väljamüüdud kontserti andis. Imekombel lasti neli vaevu vene keelt purssivat noorukit administratsiooniuksest läbi ja suurema vaevata õnnestus Hendrikul kuulus bändiliider ja tema kaaskond üles leida.
“Oooo, mis sa siin teed?” hõikas rõõmus Gunn noort kolleegi nähes.
“Kuule, oleme siin bändiga ringi vaatamas,” osutas Hendrik Valdeku, Andrese ja minu suunas. “Meil pidi ülikoolis mäng olema, aga see jäi kahjuks ära. Nii et tühi sõit.”
“Ahah. Mis musa teete?”
“Ikka heavyt.”
“Kuule, äkki olete nõus meid täna soojendama? Raha meil maksta ei ole, kuid vinge kogemuse saate ikka. Mõlemad mängud on välja müüdud ja vene publikule läheb heavy väga hästi peale.”
See oli pakkumine, millest oli võimatu keelduda. Mitte sellepärast, et meid “ei” ütlemise korral surnud hobuste pead ühiselamu voodites oodanud oleksid. Muidugi mitte. Grapsi ettepanek oli lihtsalt nii ahvatlev, et kuigi me ise ju oma mänguoskuste kõrgklassis päris veendunud ei olnud, oskasime vähemalt nägu teha, et viieminutise kidrasoolo viskamine on nagu jalutuskäik Hirvepargis.
Graps juhatas meid lavale ja lasi paar lugu proovi mõttes läbi mängida. Gunni toonased kitarristid Aivar Oja ning Sulev Kuusik laenasid lahkelt oma instrumente ja Valdek tohtis bassimees Marius Sagadi neljakeelset labidat trummirütmis katkuda. Eelmisel õhtul tuleristsed saanud “Kadunud mees” läks käima ja Gunnile paistis asi näo järgi täitsa meeldivat.
Paraku ümbritses meid varajaste kaheksakümnendate reaalsus ja me polnud teise refrääninigi jõudnud, kui halba aimav kultuuripalee administraator Grapsi juurde tormas. Ägedalt kätega kord meie, kord lae suunas vehkides üritas ta Gunnile selgeks teha, et ilma igasuguse tarifikatsiooni ja muude avalikuks esinemiseks vajalike dokumentideta noorteansambel ei saa tema kultuuripalees kahjuks esineda, sobigu meie loominguline profiil peaesineja ehk Magnetic Bandi omaga kui tahes hästi.
Ma jälgisin kitarril “Kadunud mehe” põhiriffi väänates ammuli sui, kuidas religioon ateistliku leninismi ees oma esteetilise üleoleku kaotas. Maist tegelikkust esindav roosa kaelasideme ja jalgpallisuuruste tissidega administraator seljatas Gunnar Grapsi, Püha Peetruse isikliku esindaja Nõukogude Liidus.
“Poisid,” palus Gunn meil lugu seisma jätta. “Kahjuks ei tule midagi välja. Me peame täna ilma soojendajata läbi ajama. Aga ehk õnnestub homme, ma püüan direktoriga hommikul rääkida.”
Kindlasti õnnestub. Muidugi.
“Sõidame bändiga hotelli, kas saame teid kuhugi ära visata?” Gunn oli meile pärast äsjast fiaskot vähemalt bussisõidu võlgu. Suur Ikarus ootas maja ees ja natukese aja pärast võttis ta rahva peale ning suundus kesklinna, ükskõik kui laialivalguvalt see termin Leningradi-mastaapi metropolis ka ei tundunud. Graps tahtis enne esimest õhtust kontserti puhata ja kus mujal kui Inturisti hotellis oli seda kõige efektiivsem teha.
Bussis oli lisaks Magnetic Bandile ja meile Grapsi soomlasest sõber Jussi, kes Piiteris ehitajana töötas. Jussi kõrval istus paarikümneaastane vene tüdruk, kes temasse puutuvatest seksistlikest märkustest silpigi aru ei saanud ning naeratas seetõttu malbelt, kui Graps talle sülle prantsatades Jussi käest valjuhäälselt uuris, kas Jelena end perse ka panna laseb. “No vittu eiiii,” mörises kusagilt Savonlinnast parema raha lootuses Venemaale ajutiselt kolinud soomlane. “Mut sä voisit kyllä yrittää.”
Buss peatus üheksakordse hotelli peasissekäigu ees ja Gunn käskis bussist välja ronides
“Äkki sa jääd siia meiega? Teeme mõned õlled ja ajame juttu,” pöördus ta seejärel ootamatult Hendriku poole.
“Pole probleemi, mine muidugi,” julgustas Hendrikust vanuselises hierarhias järgmine küsimärklane Valdek. Ta sai aru, et oli nüüd minu ja Andrese eest justkui vastutav, aga võib-olla selle pärast ta Hendrikul nii kergelt minna lasigi. Kui vabadusega kaasneb vastutus – nagu Valdeku klassijuhataja Tõnu Seene teda joonlauaga vastu näppe tagudes oli rääkinud – siis ehk kaasneb vastutusega vabadus. Matemaatilises mõttes tundus see arutlus igati loogiline. Ja väikese vabaduse vastu ei saanud Valdekul ju midagi olla.
Hendrik läks Gunni, Jussi, Jelena ja ülejäänud seltskonnaga hotelli ja buss viis meid tagasi ühiselamu juurde. Vabadust oli meil nüüd tõesti sitta kanti, ent paraku ei osanud me sellega muud targemat peale hakata kui Reinu ja Ljonja mõneajalise tulutu otsimise järel tagasi oma tuppa minna ja seal öö saabumiseni kohalikult lintmakilt Saxoni “The Eagle Has Landed” kontsertalbumit kuulata. Hendrik tuli ühikasse tagasi alles hommikul.
“Kuidas läks?” uurisin ma Lendavalt Hollandlaselt eluga naasnud kangelaselt.
“Oi, karm, raisk,” keeras Hendrik TU ehk rahvakeeli Lendava Litsi nimelise sigareti hammaste vahele.
“Ma pole silmatäitki maganud. Mind pandi Jussiga ühte tuppa ja see keppis Jelenat hommikuni. “Ješjoo, ješjoo,” röökis see kuradi vene libu nii, et lambid laes värisesid. “Ja tebjaaaa ljubljuu, Jussik, ješjoo ješjoo!” Täitsa perses, raisk,” vahendas Hendrik teateid päriselust.
“Siis ütles Jussi, et ta enam ei jaksa. Ja et kas äkki mina tahan tema pruuti nikkuda. No ma ei tahtnud, raisk,” kirjeldas Hendrik glamuurse