Karakorumi väljakud undasid idamaa, hiina ja šamaani pillidest. Sõjaväelaagrites aga loitsid tasa valvelõkked ja oli rahu, mis mongolitega vähe seondus. (Mongoli rahu saabub hiljem, palju hiljem.)
Kui Suurkhaan krabas paaril vastutulijal vööst ja nõudis, mis üldse toimub, ei osanud talle keegi midagi vastata. Siis keegi hõikas tagantjärele:
„Valitsejal sündis …“
„Kus riigis? … Kui palju?“
KARAKORUMI KIVIKILPKONNAD
Mongoli vägede hingetõmbamatu press ja jätkuvad vallutused olid põhjuseks, miks Turkestanist tõrjuti välja Ottomani nimeline türklaste suguharu. Too kinnitus Väike-Aasias, lõi seal ning korraldas oma riigi ning tungides üle Dardanellide, ründas Makedooniat, Serbiat, Bulgaariat. Ottomani võimsad löögijõud lähenesid mongoli omadele. Seetõttu vältis Suurkhaan nendega kokkupõrkeid, oodates, kunas nad teevad Euroopas rea vallutusi, et siis võõras ahjus küpsetatud pirukas soojalt põue pista.
Suurkhaan, temast paremal Jaluspoiss, istus kõrge mühiseva lõkketule ääres; tulekuma heitis veripunast helki väeülema jalatsite terasturvistele, luues visiooni ning meeleolu, nagu oleks ta sõtta minemata juba sõjast tulnud. Kui vaid võiks nii, poleks langenuid kummaski leeris, mõtiskles Jaluspoiss omaette. Öine udu kivikilpkonnade kohal laskus pikkamisi allapoole, tõotades need mõne viivu pärast mähkida endasse. Jaluspoiss pidi haikuga kiirustama:
Inimeste võidud.
Kivikilpkonnad Karakorumis,
Sajandeid sammuta.
Suurkhaan võttes õhtuoodet, tuhakakku kaamelipiimaga, vastas talle puhk hiljem.
Kahju, et sa neid liikumatuna näed.
Kui kivikilpkonnadest mööduvad sõjaväed,
Miski lisab seal nende sammu.
Vastu tahtmist, kuid ta pidi tunnistama oma isanda värsis suuremat säsi. Mitte kaalukam, kaaluga müüsid kaupmehed turul granaatõunu, vaid graviteetsem, see, milles kaaluti tõde.
Oli aeg tõsta sõjaväed kui öised mustavad kangad ja viia nad vastase peale, kes sellist õnnetust poleks osanud mitte väljagi mõelda.
Ehkki sõjaväe hulk polnud mongoli mõttes suur, oli see puhas kaardivägi, mille ühes käepidemes oli kolme mõõgatera kärmust. Nii olid nad taas tunginud veel kinnitõmbumata sõjaradu Horvaatiasse, Boheemiasse, Serbiasse, Austriasse. Seistes jälle kord unenäolise Euroopa ees ning ootamatult seal ringi pööranud, hajusid mongolid kui tirtsuparv tule ees. Tirtsud olid, need hävitasid talurite viljasaake. Tuled olid, need põlesid katedraalide lühtrites, losside akendel, nii et aknaraamide jootetina ükskord jugadena alla voolas; linnade müüritistel põlesid rasvalambid. Tuled põhjustasid suuremaid ja väiksemaid tulekahjusid, ehkki vanasõna „Mongol tuld ei karda“ oli mõlemal pool hästi teada …
… olid mongolid need, kes otsekui andmata käsu peale hajusid kuulmatult kaitsemüüride alt. Võib-olla oli see üks üldine äraspidiune nägemine, mongolid nägid, et nad ründasid ning nagu alati võitsid, ja kaitsjad, et nad võidukalt kaotasid. Euroopa katedraalide kõrgetes tuledes ja kellade kaugetes kuminates jäi seisma oma vanale kohale.
Nagu kõik inimesedki, mongolid ärkasid pikkamisi, liikusid vallutuste teel edasi. Poeetilise nimega linnriik Mayafarrqin, kes teadmatusest osutas mongolitele visa vastupanu, kisti maani maha, elanikkond hävitati.
TITETURNIIR
Suurkhaan ning Jaluspoiss ratsutasid kõrvu Karakorumi poole. Kõrgemad ohvitserid ning väeüksused olid neist ühe jao võrra tagapool. Kõige taga liikusid sõjakaarikute kolonn ja piiramismasinate raske veerem.
Paks lämmatav kõrbetolm, mis hobukapjade alt tõusis, mattis hingamist ja kattis kõike läbitungimatu kaega. Suurkhaan ergutas äkitsi hobust ja sööstis noolkiirelt ette, Jaluspoiss võttis järele ja mõne vilka viivu pärast olid nad Karakorumi paraadväljakul. Rahvas võttis nad vastu tuliste ovatsioonide ja hõigetega. Igal juhul, kui ka mongol kaotab, võtab ta võidult laenu ja tasub hiljem mitmekordselt.
Palee juurde jõudes hoobas Jaluspoiss kergelt nagu nahkhiir end sadulast ja ruttas eksimatult parema jaluse juurde …
… ent Suurkhaan, ise veel kergem kui lendorav, edestas teda sajandikhetke võrra. See oli välkude vahetus. Lastes hobustel minna, liikusid nad ise Palee poole, kus neid võtsid vastu kojateenrid. Palee trepil tõusid nad veel kõrvu, uksekünnisel lausus Suurkhaan:
„Sikhi seaduse järgi siseneb esimesena lapse isa.“
„Mida ma siis veel ootan,“ mõtles Jaluspoiss.
„Pea,“ hoidis Suurkhaan Jaluspoissi tagasi. „Me ei riku traditsiooni. Haiku.“
Jaluspoiss, näost valge kui lumi, kartust välja ei näidanud. Kojateener lükkas ligi kirjutuspuldi tindi ja sule.
Suurkhaan lausus: „Sa näitasid üles läbematust. Näita siis ka nüüd.“
Jaluspoiss kastis sule topsi ja kirjutas hoogsalt:
Eks naine kuulub ikka isandale.
Kui laps on valge nagu suhkrutolm,
Siis osavõtjaid ei saa olla kolm.
Suurkhaani turris kulmupuhmad varjutasid hetkeks kuuldud värsi, tal oli vaja puhk mõtlemisaega:
Kui kahest mehest
Üks on mongol ehe,
Lühike saab olla rahuaeg.
Seekord läks nende vahel sõnapistmiseks: kes säädsama värsi on vormind. Sõnad läksid lõõmule ning vaidlus lõppes turniirivõistlusega Karakorumi hipodroomil. Vastased valisid kõige tulisemad ratsud, kes rinnaga võisid rammida väravaid, purustada sõjakaarikuid kui teokodasid. Üleni valge ning valges Jaluspoiss valis endale musta täku, Suurkhaan lapilise kui käsitööteki. Turniirirelvadeks kinnitas kohtunik ilma teravikuta piigid.
Nad olid hingetõmbeta võidelnud pool päeva (hobuste jalad, et nad kabjaraudadega teineteist ei vigastaks, olid seotud nahksidemetega, suurauad üles võetud). Kui võitlus oli kestnud üksteist tundi, ei osanud kohtunikud kumbagi kuulutada võitjaks. Tundus, et noorem, kuid turniirides palju osalenud Jaluspoiss on enam punkte endale noppinud. Siis tekkis järsku seisak, barjäär; vastased valmistusid võidusööstuks. Ratsud, kaelad rõngas, lihased pingul keskendusid teine-teises areeni ääres viimaseks rünnakuks. Ja siis järgnes kohtuniku pasunaheli; hoossed tõusid tagujalgadele, sirutasid kehad viimseni välja kui vibukaared …
… ning tormasid õhkulõhestava hirnatusega teineteise poole. Suurkhaan vankus sadulas, ent nagu viivuvältel selgus, oli see pettemanööver; ta tõmbus hobuse külje varju, tõstis piigi ja andis piigivarrega terava löögi vastase istmiku alla. Jaluspoiss lendas läbi õhu, kõrgelt üle hobuse pea ning maandus ohutus keraspoosis lahtisesse mulda. Tema juurde, jooksul küljepaunu avades tormasid toibutajad. Suurkhaan pälvis teenitult rahva juubeldused: ta polnud veel vana ega väetu, et teda lähematel kurultaidel välja vahetada.
SABANTUI
Mongolid pidutsesid mingi erilise kire ja kiindumusega, nii muide, nagu nad võitlesidki. Nii nagu lahingus, ei kaotanud nad ka peekrite vahel küünarnukitunnet.
Suurkhaan ja Jaluspoiss, olles pisut puhanud, siirdusid mägedesse mägisokku jahtima. Need olid ürgsed loomad, kelle sarvepartiid sarnanesid mäetippude jätkuga.
Ent juba järgmisel päeval tuli kiirkuller, kes teatas Suurkhaanile ta naise ja lapse röövimisest Ottomani türklaste poolt. Zarema nimelt kuulus Ottomani hõimkonda. Tegelikult oli see võimudemonstratsioon ja meeldetuletusakt, et mongolid ei saa türklasi Turkestanist välja kihutada. Paraku olid türklased