… ja lõpuks sepistada terasvits maailma ümber.
Esimest korda nägi Jaluspoiss mongoleid laviinilises lahingus, keset igast küljest avatud tundrut. Ta hoidis künkale Suurkhaani kõrval, varjates end näkku lendava igikeltsa ja kailujuurukate eest laiaäärelise Juni mütsiga. Sõja eest pidi hoidma varju.
HULLUTAVAD HUULED
Zarema noppis temalt suudlusi nagu puielt kirsse: esmalt kõige küpsemad, varmalt kõige valmimad. Mõistagi pidi ta Jaluspoissi järele aitama – nad olid küll üheealised, aga poisi suudlused küpsesid hiljem.
Suurkhaan laskis end plikast meelsasti petta: armastus oli ainus, mis kui võrdne riisus khaani suu eest sõja. Sel ajal oli ta sõjaretkel Tiibetisse. Mis asja võis olla nii kõrgele. Väejuhi väitmist mööda selleks, et seejärel siirduda kaugemale, raskemale sõjakäigule. Ei võinud öelda seniste võitude põhjal, et Suurkhaan oleks olnud loobumisaldis, seda enam, et omandiõiguse järgi kuulusid „huuledneedhullukesed“ talle. Suurkhaani suuremeelsusest räägiti legende. Paraku oli selles jagu altruismi: poiss võis mägedes hukkuda ja sellega murda tema tüdruku südame.
PEALPOOL PILVEPIIRI
Hobused tõusid mägedesse. Õigemini ronisid kui lühikesekarvased aurendavad mägisokud, kelle turjale liibusid ratsanikud.
Kord kui Suurkhaan peale jõuharjutuste end allikal uhtis, küsis tema teener, et jõumeestest, kes ta soovinuks olla. Suurkhaan vastas tookord, nagu vastanuks nüüdki: mongoli hobune. Härmas lakaga ning jäätunud külgedega, mis veelgi raskendasid tõusu, liikusid ratsud peatumata mööda väljapeilitud salaradu kõrgemate mäeastangute poole. „Ilma hobusteta,“ arvutas tõusu jälgiv Suurkhaan, „oleksid meestest pooled kuristikus olnud, ja võit oleks poole kergem tulnud,“ ironiseeris karismaatikust väejuht.
Tiibetlased tõestasid kohe esimestest lahingutest, et relvad liikusid nende käes sama varmalt kui näpud palvehelmeste kohal. Ühel hetkel tabas khaan varitsevat ohtu kaotada lahingud, lõpuks liustikel kogu armee ning ta oli valmis taganema …
… sel hetkel tõusid mongoli hobused, kõik nagu üks, tagajalgadele ning rammisid kindlustuste väravad sisse.
Ärapöördunud Suurkhaan nuttis hobuse najal, ning silmad hobulakka ära pühkinud, andis käsu taanduda orgu.
Naasnud, muulakaravani paunad sõjasaagist lõhkemas, kevadel Tiibeti sõjakäigult, otsustas Suurkhaan anda armeele – mitte nii – anda hobustele pikemat puhkust. Nagu võidukas khaan, ei rünnanud ta sõbra pruuti tolle asemel.
„Minge,“ ütles ta näost kriitvalgetele noortele. Tahan pühitseda võitu enese üle.“
KÕRBEPAGU
Noored hüppasid sadulata hobustele ning hajusid kõrbe soolakuvinas. Tugev vastutuul, päike ja soolatorm kõrvetasid nende huuli, ent kõrbes leiad varju vaid siis, kui sinna kasvavad palmid.
Oli poolpäev, päikese kõrgaeg, ent pikapeale ei pannud nad seda enam tähele. Jahesinine ravitsev taevas ja õrn tuuleõhk leevendasid lõhkiste huulte valu, kuni kadus seegi ning hingata võis sügavalt ja vabalt. Lõpuks nad peatusid väikesel rohusaarel, mille all paistis olevat veesoon.
Nad võtsid teine-teist hilphaaval riidest lahti, Zarema nagu alati kuni kaelakeeni.
„Võta ära … ma ei näe sind selle tagant lapsepõlves.“
„Pead sa mind nägema,“ ütles Zarema keed kaelast võttes. „Näed, missugune ma olin, üht jalga järel vedav konnake, kes pääsenud kure nokast.“
„Sa köidad silmi kui keskpäeva jahesinine kõrbetaevas.“
Hobused eemal lingutasid kõrvu, vahest aimasid ohtu läheneva tormi poolt, aga ei – horisondid olid puhtad ja rahusad.
Jaluspoiss silpis näpuga Zarema puusakaart: see oli õrn, ent paindlik ning sitke, nii et tõmba vaid peale keeled ja kõrbeviiul valmis. (Mõttes ja meeltes Jaluspoiss mängis temal.) Kui kaua see kestis?
Päike läks pikkamisi looja ja asemele tõusis õrnsinine lahja kaamelipiima värvi kuu, mis horisondil laiali valgus. Tuhanded aroomid, helid ja hääled saatsid seda lummalist kõrbeöö miljööd. Oli jahe, hambad kilisemas suus nad surusid end teineteise ligi, kuni taibukad hobused teine teiselt poolt nende kõrvale heitsid, kohe hakkas soe.
„Me peame siit põgenema,“ lausus hobusoojas meelekindlamaks muutunud Jaluspoiss.
„Siit – kõrbest …“ tüdruk surus end äkitselt tugevasti vastu poissi. „Pole kaunimat paika maa peal.“
„Nõus. Aga ma valmistan ette kindla pagemisplaani, nii et Suurkhaan meid enam ei püüa. Ma põgenen esialgu üksinda, astun sisse sügava raja; vaatan valmis allikad-kaevud. Leian kindlad inimesed, kelle juurde on ohutu jääda. Siis tulen sulle järele. Zarema võpatas kergelt:
„Ütle, kallike … Kas me pole juba sarnast ööd suga läbi elanud?“
SUURKHAANI RÄNNAKUD JA RÜNNAKUD
Kui ta ära oli, juhuslikult Euroopas, siis võtsid diplomaatilised vestlused ning noodivahetused talt enamuse ajast. Tõtt öelda tal polnud mahti sellest rääkida, kuna ta tähelepanu köitsid Euroopa rikkused, mis olid terve maailma kadeduse objektiks: kuld-, hõbe- ja marmorkujud; hiiglasuured glasuuritud aiavaasid; kullatud puu, peenkeraamika, siiditrükk, trofeesed damastitud relvad jm. jm.
Kui ümbrus läks lahedamaks, võttis Jaluspoiss kokku kogu oma julguse ning küsis:
„Mis te Euroopaga peale hakkate?“
„Terane. Kannan kaardile ja vaatan kui Mongooliat.“
Kord ühes katedraalis jäi ta lummatuma vaatama kullatud altariskulptuuri, mis kujutas Elüüsioni aasa, kus kõrget kasvu pikajuukseline karjus, käes pikk raudkepp, hoidis kepslevaid tallekesi. Karjuse õlgu kattis valge tikitud rüü. Suurkhaan pööras pikkamisi pead …
… kuid ta pilk ei leidnud otsitavat. Hetke pärast oli too küll kohal, kuid pälvis Suurkhaani manitsuse: nüüdsest hoiad mu ligi sellest küljest, kust sa mulle jalust ulatad, paremalt ja vasemalt.
Jaluspoiss langetas mõistmise märgiks pea.
Seniajani arvati mongoleid olevat poolmetsikuteks jõukudeks, kes vaid arvulise ülekaaluga viisid vastupanuta läbi oma vallutused, kui nende tumedad hordid kappasid põiki üle Aasia. Ka Alam-Sileesia purustati; edasi Euroopa suunas Suurkhaan paraku ei liikunud. Tõkendiks osutusid tuulemurrused metsad, murenenud mäeahelikud, kus peamiselt ratsaväele rajatud rünnakud takerdusid. Kogu mongoli armee viimistletud strateegia jooksis umbe. See siiski ei tähendanud mongolite lüüakut, vaid tõestust, et tegemist on strateegiliselt väljapeetuma, löögijõult võimsama armeega. Lisaks ülekaalukale ratsaarmeele omas ta piiramisväekontingenti, millesarnast ei omanud ükski riik maailmas. Mongolid tõestasid, et on võimelised ka rahustrateegiaks, selle toetusel hoiti häid suhteid Hiinaga, saades vastutasuks püssirohtu. Mõelda! Kuid mongolid pikka aega põlgasid seda, kuna plahvatused ehmatasid hobuseid ja lähivõitluses tabasid kuulid nii vaenlase kui oma sõdureid. Kindlamad olid lühikesed ja liigpikad vibud ning kahesajane nooletupp. Läbilõikava vilega varustatud nooli võis mallival lennul saata vastase müüride taha, hävitada elavjõudu ja süüdata