Taipasin alles nüüd hingata, ning läkastasin puu najal oma põrutusest kinni löödud kopsud lahti. Natuke õhku ahminuna trampisin samblal, kuni Jaagu tekitatud põleng lakkas, ning tegin sama siis androidi kaelal, kuni masina pea kehast eemaldus ja vrakk kahjutuks muutus.
Kuulatasin: kõik paistis vaikne. Seejärel söandasin uuesti liigutada ja puu otsa ronida, mis nüüd võttis paar minutit, sest jalg oli haige ja varustuse üldaku oli energiast täiesti lage. «Viis tükki veel,» vasardas mu peas, kui ma ikka ja jälle oma kolme padrunit kokku lugesin.
Niimoodi meil sõda Venemaaga käiski – nemad ehitasid järjest odavaid androide ja saatsid nood kohe rindele, et meie varusid ja vähest elavjõudu välja kurnata. Neil oli aega ja ressursse, meil ainult vaprad mehed ja üksikud head lääne relvad. Bioloogilise jalaväega nad tulla ei saanud, kuna aasta eest ratifitseeritud Neljas konventsioon keelas igasuguse ulatuslikuma sõjategevuse inimeste vahel. Meie väejuhatus oli taibanud esimesena mehed rindele saata, seega jäi punastel üle ainult roboteid kasutada. Lisaks ÜROle jälgis kogu konfliktipiirkonda Maa ümber tiirlev autonoomne orbitaalkaitsesüsteem Ippolit, mis oleks liiga mastaapseks kiskuva sõjategevuse või massihävitusrelvade kasutamise puhul võinud kogu läänemere idakalda hangunud mateeria mülkaks muuta. Plasmakiirtega üles küntud Narva jõe tagune ala oli olnud vaid Ippoliti hoiatuslask. Usun, et ohvitseridele mõlemal poolel valmistas nii rangelt reglementeeritud sõjapidamine korralikku peavalu, kuid mina ei kurtnud, sest sain oma oskusi parimal moel rakendada. Oleks vaid laskemoona rohkem olnud…
«Hei!» raputas partneri hüüatus mind ärkvele. Jaagu hääl kõlas kusagilt kagu poolt. Vaatasin ringi, kuid ei silmanud teda – ilmselt oli ta moonderežiimil. Lõpuks märkasin läbi mõranenud sihiku jõekaldal eikusagilt ilmuvat suitsupilvekest, justkui oleks virvatuluke kärssama läinud. Jaak tegi suitsu. «Hästi tehtud,Tarzan!» jätkas ta hõikumist, «too raibe tuli põhja poolt üle jõe. Paistab, et seda viimast satsi ongi veidi targemaks õpetatud. Kiiremaks ka. Vaata ette, sealt võib neid veel tulla.»
Sellega meie ühepoolne vestlus ka lõppes ning Jaak kadus taas vaikusse ja varjudesse, kus oli tema päriskodu. Jäin valvesse.
Lahingu lõpuosa ei lasknud end kaua oodata. Põhja poolt ilmusidki koidueelses sügavaimas pimeduses nähtavale erepunased täpid. Kaalusin püssi käes, hingasin sügavalt ja panin siis relva palge. Laadisin ainult ühe padruni korraga, et mitte unustada noatera, millel kõik nüüd seisis.
Neli täppi. Kolm kuuli.
Saatus oli tol hetkel veel minu poolel ning ma võin uhkusega öelda, et oma ametile ma häbi ei teinud. Kaks täppi joondusid puude vahel ning mina vajutasin kindla käega päästikule. Ööpimedust läbistas surmatoov metallitükk, õhku jäi hõljuma helendav tolm ning kaks punast tulukest kustusid ühekorraga. Veel üks ajastupikkune minut, veel kannatlikkust, ning jälle seisid kaks robotit minu tulejoonel täpselt reas, et ma nad kodumaa pinnalt minema kõmmutada saaksin. Kirglikult vajutasin ma päästikule. Kärgatus, kolin, ning põhjakaar oligi ründajaist puhas.
Pühkisin laubalt higi. Üks padrun oli veel järel. Panin selle värisevate kätega rauda ja jäin mõttesse. Neli, siis üks ja nüüd veel neli. Kurat – kusagil pidi veel üks android olema. Ja ennäe, sealt see tuligi…
Nüüd sellele ööle tagasi vaadates ja Petseri all labidatööd tehes võin ma öelda, et ei kahetse midagi. Jaak oli mulle tolleks ööks lubanud kümmet androidi. Õnnetuseks ta eksis. Kui jõe vastaskaldal ilmus ööpimeduses silmapiirile kümnes tuluke, siis tegin ma ainumõeldava liigutuse ja kasutasin ära oma viimase kuuli. Hoolimata väsimusest ja lahingupingest oli mu käsi kindel ning ma tabasin otse märki – punasesse täppi horisondil. Ehkki ülemused mind hooletuses süüdistada võtsid ja karistuseks kaevikuid kaevama saatsid, polnud see minu süü, et luurelennuk leidis hommikul teiselt poolt Narva jõge Jaagu peata korjuse, mille kõrval vedeles käestkukkunud suitsukoni.
Stardiloendus
20. Kakskümmend
Pikk voolujooneline kere sööstis taevasse. Šaht, millest ta startis, hõõgus, suitsujoad matsid ümbruskonna endasse. Vabadusihast väriseva noolena tõusis rakett üha kõrgemale – kosmosesse, kuule! Sähvatus kuskilt kõrgustest, plasmakiir, silmipimestav plahvatus ning raketi tükid paiskusid atmosfääris laiali. Hõõguvkuumadena prantsatasid nad stardipaigast kaugel eemal alla tagasi Maa peale. Kosmos ei võtnud külalist vastu.
19. Üheksateist
Kui üldse on kogemusi, mis on inimkonda üle kogu maailma ajaloo vältel sidunud, siis on selleks surm, mõtles Ristjan, ning surma abil köidame me endid ka praegu ühte. Hädaoht, mis peaks mahajäänuid leppima ja koos töötama panema, on sünnitanud hoopis verejõed. Me oleme nagu lemmingud. See, et osa inimkonnast on lahkunud ja jätnud teise osa kärvama, on kõiki liiga tugevasti vapustanud, ei mõelda selgelt. Inimlikud kategooriad on kõrvale heidetud, jäänud on vaid alusinstinktid. Ellujäämine! Ja inimkond ei ole aga siiani suutnud leida paremat ellujäämise moodust, kui vana hea üksteise tapmine.
«Kuust lahutavad meid keskmiselt kolmsada kaheksakümmend neli tuhat nelisada kilomeetrit. Teleskoop lähendab seda enam kui tuhat korda. Suurepäraselt on näha kuu pinna vähimadki üksikasjad. Täiesti imeline.»
Ristjan ohkas, nihutas end paremasse asendisse, lasi Villu kähiseva loba kõrvust mööda ja vahtis lakke. Otse tema silme all pudenes sealt alla tükk krohvi, mis kukkus prõksatades põrandale puruks. Koristusrobot hakkas undama, libises oma peiduurkast välja. Sahin, krõbin, hetkega oli linoleum puhas. Täiesti imeline, kui kasutada Villu sõnu. Bioreorganiseerimiskeskuse palat, kus noormees lamas, oli vana, restaureerimata, poolhämar, haises haiguse ja inimkonna ühise kogemuse järgi. Mis selle lõhna koostisosadeks olid, ei tahtnud noormees mõeldagi. Villu väitis, et lõhn on ainult poisi ettekujutuse vili, tema ei tundvat midagi peale tavalise haiglalõhna, selgusetuks jäi ainult, mida ta täpsemalt tavalise haiglalõhna all silmas pidas.
Ristjan vaatas, kuidas koristusrobot põranda krohvipurust hoolikalt puhtaks lakkus ning siis tagasi oma urgu puges. Kummaline, et erinevalt hoonetest olid aparaadid kõik viimase peal trimmis. Eks sellest oli näha eelistuste seadmine. Tehnika hoiti korras, kõik muu oli kaduv.
«Sain kuult ühe tüübiga jutule. Kah eestlane, Jaak nimeks. Otsis oma vanaema taga, pidi kuskil Tartu kandis elama,Tabiveres või sealkandis. Lubasin uurida. Ühtlasi küsisin, misasja nad seal muudkui külvavad. Ta ei ole veel vastanud.»
Villu, Ristjani palatikaaslane, oli koristusroboti täielik vastand. Robot puhastas,Villu tegi mustust; robot oli vaikne,Villu tüütas pidevalt oma lobaga; robot oli uus ja korras – Villu oli kõige haigem vanamees, keda Ristjan teadis; robot teadis, mis ta teeb – Villu oli aga seniilne või olid läbitud operatsioonid taadi lihtsalt segi keeranud.
«Teleskoobiga on elu kuul suurepäraselt näha – robottehased, mingid põllumoodi asjad, kuplid, käigusuudmete lüüsuksed. Kas sina ei tahaks kuu peal elada?»
«Ei taha.»
«Miks?»
«Ma tahan Maal elada.»
«Nojah, Maa. Maad pole enam kauaks. Kuu aga jääb. Maast on muidugi kahju, eks seal üleval läheb ka raskemaks, kui siin kõik vastu taevast lendab.»
«Kindel, et lendab?»
«Muidugi lendab, kus ta pääseb.»
Just sellepärast keegi Villut ei seedigi, mõtles Ristjan. Isegi ta oma lapsed on taadi hüljanud. Hädakraaksujaid ei armastata. Kõige vähem veel selliseid, kes muudkui raputavad valutavatele haavadele soola. Surm! Hukk! Häving! keegi ei pääse, kõik on asjata! kõik surevad! lõpuks isegi lootus.
Kuid seni lootus veel elas ja inimkond kaevas ennast ahnelt ja sügavale peitu. Korjati varusid ja leiutati enneolematuid tehnoloogiaid. Teisalt kardeti, et koos Tooni saabumisega võib ka tehnika üles öelda ja seetõttu valmistuti maailmalõppu üle elama vajadusel ka ilma masinateta.
Ristjan