Ma olen selleks liiga kuradi palju vaeva näinud, et lasta end lihtsalt tolmu alla matta, mõtles Jaak. Las see värdjas tuleb ja hammustab mind veel kord. Läksid põlved, mingu ka reied. Minu pärast inimkond ei hukku, rääkigu Neili-sugused mis tahavad.
Just ilma minuta saavad nad hukka. Ta hakkas ronima, tundes üleval ootava roboti suhtes väljakannatamatut õudu. Kuid ta pidi nad päästma.
Päästemeeskond jõudis kohale kümme minutit hiljem ja leidis mehe robonaudi plinkiva avariitule järgi kergesti üles. «Teil vedas,»
Pomises mees igavese Päikese arstidele, kui baasi operatsioonilaual kaks päeva hiljem silmad avas. «Äärepealt oleksin alla andnud.»
Väike täpp horisondil
Oma rindemehe-elu viimast ööd alustasin ma kaku kombel puuvõras istudes. Mäletan seda hästi, ehkki öö algas nii nagu ikka: oks tagumikku soonimas, vasak põlv kange ja mingi satikas mu püksisääres uurimisretke tegemas. Ometi ei lasknud ma end häirida ega liikunud paigast. Olin snaiper, ja niisuguse asjaga harjunud.
Minust paarikümne meetri kaugusel vulisesid Narva jõe reostunud veed ning nende taga laius tohutu Venemaa. Sügasin oma ribapüssi sihikuga ninajuurt ning kammisin vastaskallast. Ootasin ohtu idast, nagu Eestimaa pojad juba aastasadu teinud on.
Stopp, mis see seal silmapiiril oli?Väike liginev punane täpp… veel üks… ja veel… luureandmed olid olnud õiged. Lülitasin sihiku öönägemisrežiimile ja vaatasin uuesti. Oligi kolm androidi. Toetasin püssikaba mugavamini õla vastu ning tulistasin.
Vaikuse katkestas torust kõlanud summutatud mütsatus; ribapüssiga laskmisele omane heli. Ööhämarusse tekkis hõljuva tibeeriumitolmu ergav helesinine spiraal, mis tähistas veerandi valguskiirusega liikunud metallitüki teekonda. Esimese androidi peaosa lõhkes ning keha selle all paiskus mitu meetrit tagasi, tabades tema taga marssinud kolleegi ja jättes mõlemast järele vaid suitseva metalli hunniku.
Olnuks leitnant seal, saanuks ma kiita – kaks tükki korraga polnud sugugi paha, eriti kui laskemoon arvel oli. Kulutasin veel paar padrunit ning hävitasin kolmanda ja äsja nähtavale ilmunud neljanda androidi. Arvasin siis, et tolleks ööks oligi rünnakutega kõik. Kamminud silmapiiri veel kord üle, lülitasin öönägemisseadme välja, et hinnalist energiat säästa.
Jäin veel mõneks ajaks puu otsa istuma, ehkki selleks polnud tol hetkel vajadust – kui luure ütles, et leningradi poolt tuleb neli androidi, siis nii üldiselt ka oli. Minu paarimees Jaak oli hea maakuulaja. Pakkisin püssi kompaktsemaks ning toetasin selja vastu jämeda vahtra tüve. Vaatan sügisesi taevatähti, kuulasin kõrgenergiahaubitsate kauget kõminat ning ümisesin omaette vaikselt metsavennalaulu. Ärkasin meelisklustest alles siis, kui mu ninna tungis põleva tubakapuru hais.
Ronisin alla, et jalgu sirutada ja Jaaguga juttu puhuda. Ma ei tea, kaua ta seal juba seisnud oli, ja ma ei küsinud ka – ametisaladus. Ta polnuks suurem asi salakuulaja, kui ma tema tulemist märganud oleks. Nüüd aga seisis ta otse minu vahtra all, toetudes vastu puud ning imedes paberossi. Vana jope, mida ta seljas kandis, ei meenutanud millegagi kõrgtehnoloogilist varjeülikonda. Ma ei väsinud kunagi imetlemast, kui luurajad selle sisse lülitasid ja siis otse minu silma all haihtusid. Siiski ei palunud ma Jaagul mulle siin etendust korraldada – ka tema varustuse energia oli viimase džaulini arvel.
«Rääkisin Martiniga kõrvallõigust. Umbes tunni pärast on veel kümmet metallmeest oodata. Paistab, et leningrad hakkab meie sektorit survestama. Ei tea, kas on suuremat pealetungi oodata.»
Jaak viskas lõpuni kimutud suitsu käest. Kustutasin samblale maandunud hõõguva koni, et tulekahju ei tekiks. Kui keegi staabist oleks sellisest käitumisest kuulnud, oleks Jaak kohe kaevikuid kaevama saadetud. Ent siin rindel ei kontrollinud meid keegi ning minu paarimees sai lahedalt oma vanu harjumusi jätkata. Olin kord binoklist silmanud, kuidas ta isegi luurekäigul põõsastes hiilis, tossav pläru ees. Aga mees teadis, mis mees tegi, ning oli tõepoolest hea luuraja ja tubli sõdur, kelle üle isamaa uhke võis olla.
Kui olime pool tundi istunud ja einet võtnud, teatas Jaak mulle otsekui muuseas:«leningradis istuvad agendid informeerisid meie staapi, et sealsete masinatehaste ressursse olla kolmesaja protsendi võrra suurendatud. Nagu sa aru saad, tähendab see meile lähiajal kolm korda rohkemat tööd. Võib-olla enamatki, kui kuuldused tõele vastavad ja nad mingid uuemad mudelid valmis meisterdanud on. Hoia püss puhas ja käsi kindel.»
Protesteerisin vihaselt, kuigi adressaat oli vale:«Mul on ainult seitse padrunit järel. Pean nad kabaga minema peksma või?»
Jaak vastas: «Hommikul lubati lisa tuua. Pead kuidagi hakkama saama,» ning süütas uue suitsu.
Ohkasin ja vaatasin ringi. Järsku kuulsin jõe poolt sulpsatust. Tõmbusin kohe valvesse ning vajutasin kätteõpitud liigutusega nupule, mis relva minu käes lahti pakkis ning sekundiga lahingukorda seadis. Vaatasin Jaagu poole, et teda varju kamandada, kuid meest polnud enam seal, kus ta hetk tagasi oli olnud, ning ainult hääletult samblasse tekkivad eemalduvad saapajäljed näitasid tema liikumissuunda.
Ruttasin hinnalist energiat ronimisseadmetesse suunates tagasi puu otsa ja olin kahekümne sekundi pärast jälle samal ebamugaval oksal, ribapüss palges. Juba roniski esimene punaste android jõest välja ning tõstis oma jala minu kodumaa pinnale. Ärritunult ei viitsinud ma öösihikutki käivitada, vaid tulistasin pimesi, juhindudes vaid roboti optikaseadme erepunasest täpist. Taas tekkis õhku helendav sinine spiraal, ning mõrtsukmasin lendas tükkideks.
Nüüd lülitasin öönägemise sisse, siunates hoiatavalt vilkuvat kujutist, mis aku seisundit näitas. Skaneerisin jõge. Liikuv objekt Narva jõe veepinna all oleks veel saja aasta eest võinud tähendada salasigarette vedavat tuukrit (ainsat sorti venelane, keda marurahvuslike vaadetega Jaak sallinud oleks), kuid täna sai see olla ainult android, rasketööstuse jääkidest kokku klopsitud mudel Hk-74, ning sellised sissetungijad tuli hävitada. Hetk hiljem libises põhjahoovusega kaasa järjekordne robotivrakk.
Jõeni polnud rohkem vastaseid nähtavasti jõudnud. Vaatlesin vaenulikku territooriumi ning selle plasmakahurite tabamustest lagedaks löödud kõledat pinda. Vastaskalda-taguste kraatriküngaste varjust ilmus silmapiirile veel kaks väikest punast täppi. Olin kannatlik, ootasin ja sihtisin, ent kuidagi ei õnnestunud mul tabada hetke, mil need üksteise taha oleksid liikunud, niisiis pidin kummagi peale laengu kulutama. Jaagu jutu järgi pidi lähiajal veel kuus androidi saabuma, ent mul oli ainult kolm padrunit järel. Neetud!
Oli puhas õnn, et ma akule jäänud viimaste energiakübemete säilitamiseks öösihiku välja lülitasin ja silmi hõõrusin. Ainult tänu sellele märkasin ma puu alt paistvat õrna tulekuma. Kuradi Jaak – ta oli ennist androidide tulles ju minema jooksnud ja hõõguva suitsukoni sinnasamma poetanud ning nüüd oli kuiv sammal põlema läinud. Esimesed leegid nilpsasid juba mind kandva vahtra juurevõsusid.
Kuid ka selle eest pidin ma tegelikult tänulik olema, sest puualust silmitsemata poleks ma märganud kuu helki inimest meenutava metallkogu pinnalt, mis vaevalt kahekümne meetri kauguselt ligines. Tardusin paigale – paistis, et mõrtsukmasin polnud mind veel avastanud, ehkki ilmselgelt oli tal snaipri umbkaudne asukoht teada. Kust kurat see veel tulnud oli?
Nii lühikese vahemaa pealt polnud ribapüssi kasutamine mõeldav mingi füüsikareegli tõttu, millest ma sõjakoolis kuidagi aru polnud saanud, ent punaste tehissõdurid olidki ohtlikud just sellisel kaugusel. Kui üks niisugune ligi pääseda suutis, oli meil tavaliselt kuri karjas.
Nüüd seisis robot otse meie väikese metsatulekahju juures ning skaneeris midagi oma üliaeglase ja kohmaka tehisajuga. Nägin ainult üht võimalust – suunasin skafandri energia ronimismootoritesse, et kukkumist pehmendada, ning hüppasin metslasemöiret kuuldavale tuues ja püssi nuiana kasutades otse vastasele selga.
Põrutus oli ränk, ent maandusin kuidagi jalgadele, ning saabaste gravikompensaatorid kulutasid ära viimase akusse jäänud energia, et mind säästa.