Ma jälgisin ja kuulasin oma poega edasi, kuid ta ei meenutanud enam poole sõnagagi viljakolli, ja kui mina seda juhtusin mainima, siis ta ei reageerinud.
Harvi ja Heron.
Need nimed kummitasid mind, ma kordasin neid omaette ja need keerlesid mu peas ringi ja sellest tohuvabohust kerkis äkki mu silme ette selline kena sõnastatud mõte – Harvi peab elus olema. Võimalik, et ma rahustasin end sellega, et viljakoll võiks olla osa mu tööst. Kirjandusmuuseumi koguneb ka linnalegende ja moodsat folkloristikat. See oli vabandus mu südametunnistusele. Mõistusega oli raskem. Seltsi kaudu polnud kuigi raske – suurem osa vilistlaskogust oli niikuinii enne valimisi rakkes kõiksugu komprakogumise ja tuhnimisega – lasta järgi uurida, kas Eestis elab keegi Harvi, kellel oli vend Heron ja kes…
See polnud lihtne, aga ka mitte väga raske.
Ma ei oskagi öelda, kuidas ma ennast õieti tundsin, see oli mingi segu hauarüüstajast ja lapsepilastajast, kui ma lõpuks ühe teatava paberitükikese kätte sain. Tuttav ajakirjanik aitas, rahvastikuregistrist tuli jälgi ajada, mul oli isegi koopia rajoonilehe uudisnupuga. Järvamaa, Kareda vald, Loigu küla. Tartust võttis see aega seitse tundi ja kolm ümberistumist bussidega. Siis tuli käia kaks kilomeetrit mööda kohaliku tähtsusega maanteed – sedasama maanteed, kus kunagi oli sõitnud üks veoauto. Ja siis olin ma kohal. Punane maja, sireliheki taga, kõrvalhooned, taga endine põld – seesama põld – , keskmiselt viisakas eesti maamaja, nägi välja hoolitsetud, aga mitte ilustatud. Maja polnud üles löödud, hoovil seisis kakskümmend aastat vana “Ford”, järelikult elasid siin inimesed, kes tegid tööd. Seisin maanteel ja vaatasin maja, mõtlesin, kes seal võivad elada ja mida ma neile ütlen. Aga elus on asju, mida sisemine sund lihtsalt ajab tegema, isegi kui sa neid endale täpselt põhjendada ei oska. See maja ja seal juhtunu oli kuidagi ühenduses minu lapsega; ühenduses, mida pole võimalik defineerida, aga mis ei anna sulle enne rahu, kui sa pole proovinud mingit seletust leida.
Seisin väraval niikaua, kuni koera haukumine naise välja peletas. Keskealine naine, seisis uksel, vaatas ja siis hõikas: “Jah?”
“Ma olen Tartust,” hüüdsin vastu, nagu oleks see midagi seletanud. “Roomas Kingu on minu nimi, ma tulin… Heroni pärast.”
Nüüd oli see öeldud. Ja naine ei vastanud esialgu. Siis ta hõikas: “Misasi te sealt Tartust olete?”
“Ma töötan kirjandusmuuseumis, aga tulin täiesti eraasjus.”
“Ja Heroni pärast? Meie Heroni pärast?”
“Jah.”
“Peeter!” hõikas naine ja üks turske maamees tekkis hetke pärast uksele. Nad kõnelesid midagi omavahel. Siis hakkas mees aeglaselt minu poole tulema, ta olek oli kahtlustav, ent mitte kuri. Ma ei jõudnudki midagi öelda, kui ta värava haagist lahti rabas, koerale midagi põrutas ja mu sisse lasi.
“Heronit ei ole enam ammu…”
“Ma tean.”
Siis me istusime juba köögis, mulle pakuti kohvi, hästi magusat ja kanget, koorega, singivõileiba, ning meie seljataga seisis noormees, kelle nimeks öeldi Harvi.
“Ta õpib praegu,” lisas Peeter, “tahab sügise EPA-sse saada. Meie ainus laps.”
“Sellest on nüüd üksteist aastat, kui Heron…”
“Jah. Te paistate seda lugu teadvat. Kui teil on omal lapsed…”
“On küll. Seepärast ma ei kujutagi ette, mida tähendab poja kaotamine.”
“Parem, kui te kunagi ei kujutagi,” sõnas Peeter. “Miks te tulite?”
“Ma ei oskagi öelda.”
“Öelge nii, nagu oskate.”
“Juhtus nii, et ma kuulsin seda lugu, kuidas Heron hukkus. Ja seda rääkis mulle mu oma poeg, kes pole veel viienegi ja mul pole õrna aimugi, kust ta võis seda lugu kuulda.”
Mees ja naine vaatasid üksteisele otsa, kehitasid õlgu. “Siinkandis teavad seda lugu paljud,” pomises naine siis.
“Seda viljakolli lugu?” “Kunagi olid siinkandis suured põllud,” rääkis Peeter. “Vili kohises ja mühises ümber talu, poisid mürasid selles, tegid käike, kuni tulid kombainid. Eks nad siis selle viljakolli loo välja mõtlesidki. Aga ma ei kujuta ette, kuidas see linna võis jõuda. Tartusse, nii kaugele? Mitte ei kujuta ette. No aga mis tähtsust sel on. Enam.”
“Ma ei tea isegi. Aga kuidas võis minu laps seda nii detailides teada? Teil on sellest valus kuulda, aga…”
“Rääkige,” sosistas naine. “Enam ammu pole valus. Ma olen juba ammu tuim.”
Ma siis rääkisin. Sellest, mida Andreas oli rääkinud, kuidas nad olid vilja sees mänginud, kuidas Harvi oli viljakolliks hakanud ja Heronit taga ajanud… ja kuidas Heron tundis autolt saadud löögi purustavat valu. Ma rääkisin, vaatasin enda ette, kohvitassi ja poolenisti järatud singivõileiba. “Ta ei tea enam, kuidas ta seda rääkis,” lisasin lõpetuseks. “Ei mäleta üldse. Ma olen üritanud uurida, kust ta seda lugu kuulda võis, aga ei miskit. Ja siis tulidki meelde mõned rahvapärimused. Ma olen arhiividest otsinud, teate, sedalaadi lugusid on varemgi jutustatud. Et lapsed… et lapsed võivad äkitselt tunda, mida keegi teine laps kunagi ammu on tundnud, näha, mäletada. Ja ma ei saanud siia mitte tulla.”
Midagi oli muutunud. Tõstsin silmad ja nägin naise hirmunud pilku. Tahtsin tõusta, vabandada ja lahkuda, siiatulek oligi olnud üks lollus. Aga me kõik teeme lollusi, vahest isegi mitu tükki iga päev, kuigi peame neid algul asjalikeks ettevõtmisteks ja teame, et peame need ära tegema.
Harvi jõudis minust ette. Tema suust pääses kõõksatus ja ta tormas toast välja. Uks kolksatas tugeva pauguga. Et siis temale oli mu lollus kõige valusamalt mõjunud.
“Vabandage,” ütlesin ma. “Jah, ma poleks pidanud tulema. Andke andeks.” Jah, ka vabandamine oli lollus, aga see tundus selles olukorras kuratlikult olulisena.
Õhk ei olnudki värske. Ma seisin lävel ja katsusin ahmida värsket õhku, võimalikult palju ja kogu kopsudega, sest ka minul on rumal eelarvamus õhu ahmimise värskendavast mõjust. Aga õhk ei aidanud.
Harvi oli jooksnud põllule. Sellele, kus enam vilja ei kasvanud. Nägin, kuidas ta jooksis mööda tühja välja, künkast üles, üha kaugemale. Jooksis ja jooksis. Ahmis õhku.
Surusin käed mantlitaskusse, tunnike kõmpimist, buss, kunagi ehk jõuan ma Tartusse tagasi. Tahtsin astuma hakata enne kui keegi pererahvast veel midagi ütleb aga ei jõudnud. Peeter seisis äkki mu kõrval. Ta oli ukse avanud vaikselt, aga mitte nii vaikselt, et ma poleks kuulnud toast naise nuukseid.
Peeter aga seisis ja vaikis. Ma ei suutnud talle enam midagi öelda ja ilma ütlemata ei saanud ma äkki ära minna. Nii et me lihtsalt seisime. Ja mitme minuti igaviku pärast sõnas Peeter: “Ta teadis, et te tulete.”
“Kes? Teie naine?”
Ma ei pööranud end, kuid tundsin, et ta raputas aeglaselt pead.
“Kes siis? Harvi?”
“Ei. Heron. Muidu poleks sellel mingit mõtet. Ta pidi teadma.” Raske käsi laskus mu õlale. “Nii ongi parem, tegelikult. Alati on parem teada. Parem, et see nii välja tuli. Mitte et ta purjus peaga kunagi kuskil… Mõistate?”
Ei, ma ei mõistnud. Aga mõne aja pärast mõistsin. Siis kui värval Peetriga kätt surusin. Harvi jooksis ikka veel põllul, millel ei kasvanud enam vili. Ta jooksis ringiratast, võibolla selle sama koha peal, kus neil kunagi olid olnud Heroniga oma viljakäigud.
Kas mina näiteks oleks suutnud üheksa aastasena oma vanematele tunnistada, et mina ajasin oma venna maanteele auto alla surma? Mismoodi oleks pidanud see perekond siis edasi elama?
Nüüd ei tee see enam niipalju haiget.
Nüüd pole sel enam tähtsust.
Või