Tulesid nägi ta õhtul, kui tuuleulg oli vaibuma hakanud. Alguses nägi ta vaid üliõrnu välgatusi, tumekollaseid pilgutusi teiselpool lumekardinat. See andis jõudu, ta oli õigel teel. Peaaegu nõrkenuna suutis ta ronida üle viimaste vallide. Siis kukkus ta sammult maha ja jäi silmitsema enda ees avanevat orgu Lumekuninganna lossiga.
Lossi seinad olid lumest. Aknad ja uksed teravast tuulest. Seal oli rohkem kui sada saali, selliseid nagu tuisklumi oli neid voolinud, ja suurim neist oli miilide pikkune. Kõiki neid valgustasid virmalised. Kõik saalid olid nii suured ja nii tühjad, nii sätendavad ja nii jäised! Tühjad, kõledad ja külmad olid Lumekuninganna lossi saalid. Virmalised välkusid nii kindla ajakavaga, et sa võisid eksimatult määrata, millal nad on kõige eredamad ja millal tuhmimad. Tühja ja jäise lossi keskel oli kinnikülmunud järv, mis oli tuhandeks tükiks pragunenud…
Mette ei näinud midagi sellist, nagu oli kirjutanud Hans Christian Andersen. Ta nägi viisnurkset betoonlahmakat, mille keskosa kattis klaasist kuppel, ja läbi lumeräitsakate lennu peegeldus sellelt virmaliste helklemine digitaalsesse taevasse. Ta nägi jäise ratsionaalsusega ehitatud lumekristalli struktuuriga teadusasutust. Suurem osa sellest pidi peituma igikeltsa all, sest hoone ei olnud kõrge. Aknad oli tumedad, ainult ehitise katuse serval hõõgusid tuhmid tuled ja nõrka valgust immitses ka klaaskupli keskosast. Hoone katus pidi olema soojendatud, sest muidu oleks lumi selle ammu katnud ja moodustanud maastikuga ühtesulanud lakoonilise künka.
“Kaj,” sosistas Mette ja liugles nõlva pidi alla. Lõpuks oli ta kohale jõudnud.
Vaevata leidis ta peasissekäigu ja tajus jalge all soojendatud betoonrada. Baas oli küll maha jäetud, ent selle generaatorid töötasid robotliku täpsusega. Kunagi tuleb keegi, kes peab siia sisse pääsema. Massiivne esiuks oli kinni. Mette pühkis lund ja avastas koodluku. Tähestik sellel oli kummaline, sellist šrifti polnud ta kunagi varem näinud. Ta vabastas käe kindast ja trükkis ainsa sõna, mille oskas välja mõelda: Evigheden.
Uks lükkus vaikse undamisega kahele poole valla. Nüüd seisis ta pikas koridoris, siin oli veelgi külmem kui väljas. Surin oli muutunud valjemaks. Koridor avanes peaaegu lõputult hämarusse, seintel kumasid tuhm-õrnad lambid. Laes jooksid erivärvilised juhtmed ja kaablid. Seintel ei suutnud ta eraldada mingeid juhatavaid kirju või viitu, kindlate vahemaade tagant olid seintes jääkirmega kattunud metalluksed. Koridori põrand oli samuti kattunud jääkirmega, ühtegi jälge polnud näha. Mette astus mõned sammud ja katsus ühte ust, see oli lukus, nagu ka järgmine. Mette hakkas mööda koridori edasi astuma. Aeg-ajalt ristus see mõne identse koridoriga, külm valgus plinkis seintel. Kui ta oli juba sadakond meetrit astunud, näis koridor väljapoole kaarduvat. Mette tuletas meelde hoone põhiplaani ja valis siis ühe harukoridori, mis võis viia baasi sisemusse. Kusagil pidi olema see suurem kuplialune, “kinnikülmunud järv”, Lumekuninganna saal.
Kes seda baasi ka poleks ehitanud, olid nad kahtlemata inimesed, ja mitte väga erinevad 21. sajandi alguse inimestest. Mette leidis oma teel ruumi, mis võis olla kunagi söökla, ta avastas isegi mõned sööginõud ja olmeprahti, kuid ei midagi niisugust, mis oleks viidanud kindlale riigile, rahvusele või aastaarvule. Nurgas lebavad taldrikukillud olid täiesti märgeteta, ent üsna sarnased tavalise söökla omadega. Ta leidis klaasikilde, mõne sigaretikoni, millelt polnud enam võimalik marki eristada, mõned riidetükid, pastaka… Ühtegi arvutit ta aga ei näinud, need olid kas kogu baasiga evakueeritud või lukkude taga. Polnud kahtlustki, et kogu asutus oli evakueeritud ja üsna ammu. See oli kas oma ülesande täitnud või oli midagi kapitaalselt untsu läinud ja projekt lõpetatud. Mette kahtles, kas ta seda kunagi üldse teada saab. Ta ei leidnud kokkukägardatud ajalehti ega dokumente, mitte midagi, millel oleks olnud peal tähti ja sõnu.
Kuplialune, mille ta pärast tunniajalist ekslemist leidis, oli veelgi kõledam ja steriilsem. Ta oli saali avastanud tõmbetuule järgi, paar laeakent olid purunenud ja tuule undamine juhatas talle teed. Siin oli nähtavasti asunud arvutuskeskus, kogu baasi üldine aju. Siin seisis ridamisi metallaluseid, mis tõenäoliselt olid kandnud supertehnoloogiat. Karkassid ja stellaažid moodustasid terve labürindi. Nende alla põrandasse olid puuritud augud, kust turritasid katkilõigatud kaabliotsad. Kui väga Mette poleks ka tahtnud, ei saanud ta võtta proove, ta on siin ainult virtuaalselt, tuletas ta endale meelde. Seda kohta ei pruugi üldse olemas olla.
Kajd ta esiti ei näinud, ainult kuulis. See oli heli, mille Mette ilma vaevata ära tundis, ainult üks asi maailmas tekitab sellist häält – näpuvajutus klaviatuuriklahvil. “Kaj!” hüüdis Mette. Kogu baas kajas vastu, ta hüüatus põrkus vastu külmi kiviseinu ja eksles mööda tühje koridore.
“Kaj!” Mette jooksis metallkarkasside vahel, komistas, kukkus, lõi end valusalt ära, tõusis ja jooksis edasi.
Poiss istus täpselt saali keskosas, ümbritsetuna rasketest karkassidest ja juhtmejäänustest, ta istus põrandale kinnitatud metalltoolil ja tema ees laual oli arvuti. See oli läptop, ent kõige kummalisem, mida Mette eales näinud, ümara kujuga ning ekraanilt sätendas vastu kolmemõõtmeline lumekristalli struktuur, elavam, kirkam, täpsem ja tõepärasem, kui ükski Mettele tuntud kuvar oleks suutnud seda edastada.
Mette lausa tormas Kaj juurde: “Kaj! Kallis Kaj, viimaks ometi ma leidsin su!” Ta haaras poisi embusse, surus ta tugevalt enda vastu. Kaj oli jääkülm, ta kandis seljas ainult T-särki ja jalas teksaseid, ja oli üleni külmunud, suutes vaid sõrmi liigutada. Ta silmad olid kaetud mustade prillidega ja Mette teadis, et seal sees peab olema kiip.
“Kaj, see olen mina, ma tulin,” sosistas Mette, silitas ta külmunud juukseid ja tundis, et ei suuda pisaraid tagasi hoida. Aeglaselt ja vaevaliselt vastasid Kaj käed talle, poiss üritas Mettet emmata, kuid see tundus, nagu oleks jääkülm robot püüdnud sind kallistada.
Kajd emmates vaatas Mette arvutiekraanile. Kolmemõõtmeline lumekristall pöördus aeglaselt, see oli nii täiuslik, nii ilus, pilt suurenes, fookus kandus struktuuri sisse, iga väiksemgi haru avardus ja suurenes, avades järgmised struktuurid, lumekristalli lõpmatu loogilisus ja kordumatu ilu. See ilu, harmoonia ja loogika, see köitis, lummas, see tundus korraga nii täiuslik ja igavene. See oligi igavene. Evigheden – igavik, üks sõna, lahvatas äkki kuvarile, kordus ja vilkus läbi iga kristalliharu.
Kaj oli programmi valmis teinud.
Mette kuumad pisarad tilkusid Kaj peale, ta teadis, mida ta pidi tegema. Andersen oli seda juba kirjeldanud. Gerda palavad pisarad, need langesid Kaj rinnale, tungisid tema südamesse, sulatasid jäätombu üles ja hävitasid seal oleva väikese peeglikillu. Kaj vaatas Gerdale otsa ja Gerda laulis laulu:
Orus, kesk õitsvaid roose punaseid
Jeesus-lapsuke ootab meid.
Mette suudles poisi jääkülmi põski ja siis huuli. Need oli liiga jäätunud, et talle vastata, kuid Kaj süda vastas. Mette vabastas end poisi kramplikust kallistuseset, haaras ühe käega kiibist-jääkillust enda silmas ja teisega Kaj prillidest. Ta tõmbas…
…kahendsüsteem…
…miski pole see, millena näib…
…Lumekuninganna loss muutus numbrite virr-varriks hallis lumevaringu ja sahinate maailmas. Nad hoidsid kätest kinni ja lendlesid digitaalses mitte milleski, surin, kahin, tuhandete arvutite sosin… Virtuaalreaalsus on korraga ainus reaalsus, siin on inimeste mõtted ja kired, igatsused ja hirmud, elud ja surmad, siin on kõikvõimas maailma kattev võrgustik, mille üle pole täit võimu ühelgi inimesel ja mida võivad valitseda ainult arvutid. Ja ehk mõned neist ongi mässulise ingli, deemoni, kurja nõia või golemina genereerinud hullumeelse programmi, mis astub oma looja vastu võitlusesse… See võibki