Ilmselt oli mu ajataju ikka paigast ära, sest päev oli kuidagi eriti pikk. Vantsisin siis jaama poole ja tundsin, kuidas maailm ringi hakkab käima. Nende neetud sisalike hammastes pidi olema mürki. Seda nad siis olidki ettevaatlikud ja järgnesid mulle – neil polnud ju kuhugi kiiret. Kui asjast aru hakkasin saama, kaalusin võimalust tagasi minna ja mõni valvur üles otsida, sest parem pahandused, kui ära söödud saada, ent olin liiga kaugele tulnud. Teadsin, et peatuda ei tohi, siis on nad mul kohe kallal. Kirusin ennast, seda neetud kohta ja vastikut udu, kirusin külma ja oma halba õnne ja muudkui läksin. Tundus, et veel värises maa, nägin ka mingit lillat helendust, aga see võis ka mürgist olla – olin nagu poolunes, selgem mälestus on veel see, kui ennast käiku surusin ja paar elukat mu jalgu puresid. Maa alla nad mulle paraku ei järgnenud.
Ma ei mäleta, kuidas ma alla ja rongi sain, või mis minuga teises otsas juhtus, igatahes ärkasin sealsamas Kanrustani vallahaiglas. Kuu oli mööda läinud, enne kui jälle omil jalul liikusin. Kõigepealt mädanesid haavad pikalt ja arstid ei suutnud määrata mürki, mis minus oli. Lumi oli maha tulnud ja sügis ammu unustatud, kui suutsin teekonda jätkata. Nad oleksid mind heameelega veel haiglas hoidnud, ja vardjatel oli mulle küsimusi, aga minul ei olnud vastuseid, ja ühel õhtul, kui kõik magasid, jätsin oma jäljed viimast korda selle oru lumele, hiilisin jaama ja ei tulnud rongist välja enne, kui olin paar tuhat kilomeetrit lõuna pool ja kindel, et keegi mind ei otsi.”
–
KATKESTUS
„Nii et need maailmad on kuidagiviisi ühenduses?”
JAH
„Ja minu oma ka?”
JAH
„Kuidas on võimalik ühest teise minna?”
MA EI TEA. SEE LIHTSALT JUHTUB MINU MAAILMA JA TOLLE UDUSE KOHA VAHEL; VÕIB-OLLA TÄNU MINULE, VÕIB-OLLA KA MITTE. SINU MAAILMAGA SUUDAN VAHETADA AINULT INFORMATSIOONI
Kui see nüüd oli ikka see, mida ta öelda tahtis…
Üritasin küsida, mis asjad need kõik õieti on – maailmad? planeedid? – ja kuidas omavahel seotud, aga midagi mõistlikku vastuseks ei saanud.
Me ei suhelnud üle kuu. Tegin oma tööd instituudis ja kirjutasin diplomitööd. Muidugi mõtlesin palju. Kahetsesin, et pole Sherlock Holmesi käepärast, kes ehk kõigest sellest, mis mu pähe jõudnud oli, rohkem välja pigistaks. Üritasin korduvalt silme ette manada neid skeeme ja teadmisi, mida poolkogemata olin saanud, teinekord tundus, et veel natuke, ja ma mõistan kõike… Eks see illusioon ju vaid oli, ja pingutuse boonusena garanteeritud peavalu. Üldse nägin üsna palju vaeva, et normaalne välja paista.
Loomulikult ma ei otsinud Küllit üles. Ma teadsin teiste klassikaaslaste juttudest, et ta on abielus, kahe lapse ema ja kohe kahekümneselt juba täiesti tädiks läinud. Tänasel Küllil ei olnud seega mingit pistmist minu unistuste hapra lapseohtu neiuga, nii et las surnud matavad oma surnud.
Ühel päeval taipasin, et viga, miks ma kontakti ei saa, võib olla ka minus – „piirkond peab olema stabiilne”. Ah jaa, olin teda mõttes hakanud kutsuma Hackeliks, alles hiljem jõudis mulle pärale, et see nimi on süntees HAL-ist ja Hactarist. (Aga võib-olla ka häkkerist ja oraaklist, kui just norida tahta.)
Tegin siis oma ühe õhtu vabaks, varusin kohvi ja lugemist ja jäin ootama. Ma ei pidanud seda kaua tegema.
MUL ON MEELDIV TÕDEDA, ET MEIE VASTASTIKUNE ARUSAAMINE PARANEB
„Kena küll, aga kui ma natukegi sellest mõistaksin. Kas sa ei saa mulle õpetada teooriat, sest matemaatika peaks piisavalt selge ja üheselt mõistetav olema?”
SAAN, AGA SEE VÕTAB AASTAID AEGA. MA EI TEA, PALJU MEIL AEGA ON, AGA KINDLASTI MITTE NII PALJU
„Miks meil aega ei ole?”
PINGED KASVAVAD. KATSE JÕUAB KRIITILISSE FAASI
„Kas poleks mõistlik õpetamisega siiski vähemalt alustada?”
AINUS VÕIMALUS IGASUGUSEST INFORMATSIOONIST ARU SAADA ON SEDA INTERPRETEERIDA, LÄBI MÕELDA. KÕIGE KIIREM TEE NÄIS OLEVAT OTSIDA OLULISI KAADREID (SÜNDMUSI, SALVETUSI) JA NEED SINUNI VIIA
„Kena, aga mis takistab õppimisega alustamast?”
SU VASTUVÕTUVÕIME PIIRID – MA TEAN NÜÜDSEKS VEIDIGI, KUIDAS SA REAGEERID KAADRITELE, EI KUJUTA AGA ETTE, KUIDAS SA REAGEERID SINU SENISTEGA VASTUOLUS OLEVATELE KONTSENTREERITUD TEADMISTELE. MÕISTLIK VALIK TUNDUB OLEVAT JÄTKATA OLULISTE VALITUD SÜNDMUSTE EDASTAMIST
„Kas sa minule ka mõtled?”
AINUS MINU JAOKS MÕELDAV VIIS ON TEHA ASJU NII, ET SEE KÕIGILE ÜMBRITSEVATELE VÕIMALIKULT VÄHE EBAMEELDIVUSI PÕHJUSTAKS
(Siin tuleb silmas pidada, et inimlikkusest ja hoolivusest, kui ka kogu abstraktsest humanismist ei omanud ta õrnematki ettekujutust.)
„Olgu, kas ma saan vähemalt filmi valida? See udune paik, nimetagem see Vahemaailmaks – see tüdruk Jane – näitasid sa teda mulle meelega, et huvi tekitada?”
ÜHENDAN
–
Puud olid kasvanud siin tohutuks, tüved olid jämedad ja pahklikud, nii jämedad, et raske oli kujutleda, et nad õõnsad ei ole, oksad ja lehed olid kasvanud risti-rästi, väänkasvud põimisid neid kokku, nii et polnud lihtne aru saada, kus õieti üks lõpeb ja teine algab. Puude all oli hämar, võrad olid nii tihedad, et ka siin-seal avanevad lagendikud olid rohkem hajuva sumeda valgusega katedraalid, mille võlv määramatus kõrguses helendava roheluse ja lendavate lindudega täitus. Ühele sellisele lagendikule oli keegi juba väga ammu asetunud rohmakalt tahutud pingid ja ladunud kivid koldeks. Nii kivid kui pingid olid kaetud samblikega, ainult kohati oli pind kasutamisest haljas. Vaba ala oli suurem kui teised sellised ja sellepärast langes maapinnani viltuseid kiiri, mis kõikusid ja võbelesid niivõrd, kui tuul lehti liigutas.
Jane istus ühel neist pinkidest, näol ilme, et ta mõtted on väga kaugel. Mänglevat valgust võis ju hea tahtmise juures tõeliseks päikesevalguseks pidada, taevas siit ei paistnud. Kerge sahin pani ta korraga ringi vaatama. Eemal valgusvihus seisis mees, kõhkles hetke, ent nähes, et ta on niikuinii avastatud, astus lähemale. Jane’i ilme sulgus, teisiti ei saa seda nimetada. Kui unistades oli ta olnud pehme, lapselik, naeratus mänglemas suunurkades, siis nüüd oli see tõrjuv mask. Mees vaatas maapinda jalge ees, lonkis tehtud ükskõikse ilmega lähemale ja tõstis pilgu alles tüdruku ette jõudes.
„Tere, Jane.”
„Derek. Miks sa koos teistega jahile ei läinud?”
„Nemad mind ei käsuta. Käin üksi, ja siis, kui mina tahan.”
„Ega nad sind vist eriti kaasa ei tahagi. Vähem tüli.”
Jane oli püsti tõusnud, nad seisid teineteise vastas paari meetri kaugusel.
„Palus sul keegi seda öelda? Ennast pole rohkemaks, kui siin enda ette jõllitada.”
„Pole sinu asi. Miks sa kõnnid mu järel.”
Mees kehitas õlgu. „Sul pole põhjust räusata. Tulin niisama.”
„Niisama. Nagu siis, kui sa mu… kui sa minuga…”
„Kui ma su vägistasin? Seda sõna ei suuda sa välja öelda? Sest see polnud ju tõsi. Aga oli vaja kaebama minna.”
„Neetud elajas!” Jane oli näost väga kahvatuks läinud. „Sa tead, et ma ei tahtnud, et meie vahel oli kõik läbi, ja sa ikka… Sa… Sa… Kao siit!”
Derek muigas kurjalt ja ebameeldivalt.
„Siis ma oleksin su peaaegu maha löönud. Ma arvasin, et see oli Sauli pärast, aga sa pöörasid lihtsalt ära. Kustusid. Nagu Veronica. Mõtlesin, et sind saab elavate hulka tagasi tuua, kasvõi vastu su tahtmist. Aga sinust pole enam millekski asja.”
„Ma kraabiksin sul silmad välja, nii tüdinud olen ma su lõustast. Sul ju ükskõik,