Mõtlesin vastuseks, et olen enam-vähem rahul, siis aga tõin silme ette, taastasin mõttes probleemi ja meeleolu, milles olin enne tukkumajäämist.
Juhtus midagi põrutavat. Ei tea, kas see võrdlus on just kõige kohasem, aga kui senine suhtlemine oli, nagu pimeda koopa laes oleks pisike auk ja sealt paistaks valgust ja kuulduks tasane viis, siis nüüd põrand purunes ja fortissimos mängiv orkester sadas mulle pähe. Valu, valgustorm, äikesena lõõmavad tuhanded üksteise peale laotud eredad, jälgimiseks liiga kiiresti liikuvad filmikaadrid, hääled, lõhnad, maitse, surin selgroos – pidin peaaegu minestama.
VABANDUST…
Kõigepealt lihtsalt toibusin paar minutit ja kuigi ma sain aru, et minusse on kuidagi laetud tohutu kogus informatsiooni, kulus mul siis veel hulk aega, enne kui ma taipasin, mis see õieti oli – kogu arvuti skeem koos protsessori siseehituse ja käsustikuga oli mu peas, ma nägin uue pilguga hommiku jooksul tehtud katseid ja ma teadsin täpselt, kus on viga. Kontrollisin seda kiiresti ja muidugi oli see nii. Mõtlesin kõveralt, et selle eest on too rongi alla jäämine väike hind, siis sulgesin silmad ja süvenesin jälle ühendusse.
MUL ON KAHJU. ENAM SEDA EI JUHTU
„Pole midagi. Katsu edaspidi ettevaatlikumalt.”
KINDLASTI. ENT KUIGI SEE NII MÕELDUD EI OLNUD, TEAD SA NÜÜD, MIKS MA SULLE KÕIKE EI SELGITA
„Katsun aktsepteerida,” pomisesin (mõttes) pettunult.
MA RÄÄGIN AJAPIKKU
„Kas sa oled võõrplaneetlane?”
EI, MITTE NII, NAGU SINA SEDA MÕTLED
„Kus sa oled?”
EI MAHU SINU TEOORIATESSE
„Oled sa vähemalt selles umbes viieteist miljardi aasta ja valgusaastaga piiratud universumis?”
Vastuseks sain kujutluspildi neljal elevandil seisvast pannkoogist ja tema vaste naerule.
„Kas eelmine mees küsis nii? Kaua sa oled proovinud ühendust võtta?”
KAKS AASTAT. SADA INIMEST. EBAÕNNESTUMISED. LEITUD NORMAALSED MÕISTUSED KEELDUVAD KONTAKTIST (SULGEVAD END) VÕI LÄHEVAD HULLUKS (TOIMUB TEADVUSE DEGRADEERUMINE). EI SAA ARU, MIKS
„Hullumeelsus. Hirm hullumeelsuse ees. Võib-olla kurat teab mis. Sest selline kogemus on väljapool meie rassi tavaliste kogemuste piire.”
MUL ON HEA MEEL, ET SU LEIDSIN
Sain aru, et ta kobab lihtsalt pimedas, kuni leiab teadvuse ja et ta ei taju midagi rohkemat kui mõttemaailma.
SA OLED TARGEM, KUI SENI LEITUD KONTAKTID
See oli kuiv konstateering, ta jälgis huvi ja imestusega minus tekkinud heameelt.
„Nii et sa ei tea midagi meie maailmast? Aga ürgelevantidel Maa?”
TEAN PÄRIS PALJU, ENT EI OMA MINGIT ETTEKUJUTUST, KUIDAS TEIE SEDA NÄETE
Sain aru, et kuidagi valdab ta väga suurt osa inimkonna kirjutatudsalvestatud informatsioonist, ent pilt on lünklik ja ta ei mõista tihti seoseid.
Paar minutit sobitasime end vaikselt ja ettevaatlikult ja siis heitis ta minu silmade läbi pilgu maailmale. Tundsin, et ta hoiab end vaevu vaos ja ei oska taju korralikult juhtida, aeg-ajalt sähvatas nagu üle ääre loksunud lainevoog ja – kõige paremini sobib väljend – lõi mu pea pulki täis.
Lõpetasime selleks korraks.
Jäin jälle nagu kott magama ja ärkasin telefonihelina peale. Pea valutas, hommikul sisselürbitud kohvist oli põiekas ja kõik kondid olid toolil magamisest haiged. Väljas oli sügav öö, olin siin vedelenud kuus tundi ja pool tundi Raekoja platsil mind oodates külmetanud magavsõber arvas üht-teist huvitavat minu ja minu suguvõsa kohta. Tahtsin ta pikalt saata, kuna tundsin end sama valmis nagu tühjakslastud kummielevant, ent kuidagi jõudis talle pärale minu seisukord ja täielik süüdimatus, nii et ta soostus veel ootama. Helistasin takso välja ja hakkasin end kokku korjama.
Möödus ligi kuu. Olin rahutu ja närviline. Õppisin, töötasin ja treenisin ennast nii, nagu ma seda kunagi varem ei ole teinud. Ei, väljast vaadates ei olnud selles midagi ebanormaalset, ja ka parima tahtmise juures ei oleks olnud võimalik öelda, mis minus teisiti oli. Sellele vaatamata tajusin ise ja tajusid lähikondlased mingit muutust. Minul oli see ootus – midagi nüüd juhtub. Teiste kohta on raske öelda, ent kuidagi ettevaatlikult minusse suhtuti.
Olin tulnud papsi suvilasse, läitnud kamina ja läinud läbi tollise lume eemale metsa. Seal oli madal org, mille kohta tänu korduvatele katsetele teadsime, et ta ei lase eriti heli välja. Kinnitasin märklaua puu külge ja ajasin paar karpi padruneid läbi toru. Ükski kuiv trenn ei asenda lahingpadrunitega laskmist, noh ja mis seal salata – üksinda metsas, raksatavad lasud, ülespaiskuv lumi ja pori – väga isane tunne on. Kunagi ammu, kui ma seal poisikesena laskmas käisin, oli see kohutavalt ohtlik – okupatsioonivõim kvalifitseeris sedalaadi tegevuse riigivastaseks. Eks me mõnede sõpradega potentsiaalsed poliitilised terroristid olimegi; tagantjärele öeldes – õnneks tegudeni ei jõudnud. Ajad olid muutunud, relvi ja laskemoona oli liigagi palju liikvel, kuid seda enam oli põhjust end vormis hoida.
Istusin pakule ja laadisin viimast korda püstoli, et tagasi minna, kui tajusin kutset.
„Aa, seal sa oledki.”
TERVITUS(VORMEL)
Mõtlesin hetke. „Kuule, seni on peamised sinuga seonduvad tunded peavalu ja põiekas – lühidalt, ma ei taha siia metsa magama jääda. Kas sa kannatad, kuni suvilasse jõuame.”
1 (JAH)
Läksin kiiresti tagasi, uhasin vahepeal süteks põlenud kaminaaluse jälle täis, otsisin mugava asendi ja süvenesin.
„Miks sa ainult teatud aegadel ühendust võtad?”
TEID JÄLGITAKSE. MU TEGEVUS EI TOHI KUIDAGI MÄRGATAV OLLA
Lasin tahtmatult mõttes läbi kõik pahade tulnukate invasiooniskeemid.
SEE EI OLE TEILE OHTLIK
„Kes jälgib?”
MINA
„?”
Pärast pikka seletamist, niipalju kui ma taipasin, tundus mulle, et ta on tehisisiksus, arvuti meie mõistes, ja tema loojad kasutavad tema võimet läbi mingi superuniversumi kontakteeruda selle meie maailma jälgimiseks. Miks ja kuidas, ei taibanud ma muidugi absoluutselt. Tundus, et ta on kuidagi lõksus, et ka tema loojad ei saa tema olemusest aru.
Kuidagimoodi oli meie suhtlemine hakanud ilmet võtma, töö käis umbes nii, et otsisin analoogiaid ja tema korrigeeris pilti. Sain aru, et ka tema teeb seda kobamisi, sest kuigi ta oli minust mõõtmatult kiirem, pidi ta kuidagi sobituma. Aeg-ajalt kaotas ka tema kontrolli ja ma ei saanud lihtsamatel juhtudel kas mitte midagi aru või sain korraga informatsiooniuputuse, millega midagi peale hakata ei osanud. Adusin vaid, kui see valusähvatusega tuli, et lahendused on minu seisukohast tihti aluspõhjani kiivas. Ainult üks väike näide paljudest, et natukegi edasi anda, kui raske mul temaga oli – läksin puid alla viskama, kui kamin taas tühjaks oli põlenud ja mõtlesin millegipärast lugudele inimestest, kes tahtega tuld süütavad, konkreetselt stseenile ühest raamatust, kus väike tüdruk vanaisa selja taga seistes kaminas märjad puud põlema paneb. Korraga nägin ma maailma kohutavalt õõvastava nurga alt, nägin kirjeldamatult keerukaid struktuure, üksteise peal asetsevaid üleloomulikult ühendatud hüperuniversumeid, nägin kuidas energia ja aine liiguvad, põimununa sellistes seostes, mida ma ei aimata ega hinnata oska – ja see kõik oli vastus, ma teadsin, et kuigi nullruumi, vaakumienergiaga on võimalik niimoodi ümber käia, siis paljalt