Pilvelinnuste ajastu langus. Siim Veskimees. Читать онлайн. Newlib. NEWLIB.NET

Автор: Siim Veskimees
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Серия:
Жанр произведения: Книги для детей: прочее
Год издания: 2011
isbn: 9789949459384
Скачать книгу
lumepiirini mitte keegi. Isegi kalainimeste esimeste patrullide teedest peaksime olema tunduvalt kõrgemal.”

      Mõnda aega vaatasid mõlemad lõunasse, kus neist mõnesaja meetri kaugusel lõppes lumi, laugelt laskuval tasandikul algasid samblikud, mis lumeveest ojade vahel läksid tasapisi üle võsaks, kuni veelgi kaugemal tumendas mets. Ludas kummardus ka hetkeks kolmjalale seatud pikksilma kohale ja uuris tähelepanelikult maastikku.

      „Seal udus, umbes sada kilomeetrit siit peaks olema Fort Kentrenda, vana klooster, kus elavad deemonid. Isegi seda suudan ma uskuda, kalainimeste patrulle aga mitte.”

      Hak tõstis panni kõrvale, viskas tee vette ja hakkas taldrikuid valmis sättima.

      „Usud sa, et me üldse kedagi näeme?”

      Ludas oli taas peadpidi masinas. Ta vastas alles siis, kui lõkke äärde maandus.

      „Tsentuurio usub, ja sellest mulle piisab. Ja selge, et tsentuuriole on seda rääkinud keegi teine, võib-olla kuberner ise. Või mine tea, mina oletada ei riski. Igatahes on see just see liustik, Laamakeel. Kõueratsanikud käivat aeg-ajalt nii kaugel. Karriidid ei ole arvatavasti käinud. Ega mullegi rohkem pole öeldud, kui sulle – kuidagi kusagilt on pealikeni jõudnud sõnumid, et Racestese mehed peaksid siin kellegagi kohtuma. Ja siin me nüüd siis passime.”

      „Ma kartsin kogu aeg, et ündid…”

      „Nad on meist eemale hoidnud. Loodan, et see nii jääb. Kakskümmend aastat on Fort Dezgihz seal lumes, nad pole kordagi lähedale tulnud. Vaesed vennad seal, aga vähemalt on meil nüüd sihukesed masinad. Me ei ole ka näinud ju ühtegi inimest siinpoolsel küljel.”

      „Kas nad üldse ei suhtle?”

      „Nad on meie omasid hoiatanud lumelaviinide ja ohtlike kohtade eest peale seda, kui sõdurid kord ühe poolsurnud tüübi kusagilt mägiojast välja tõmbasid ja ellu äratasid. Paar korda on juhtutud teineteist aitama.”

      „Oskavad nad rääkida meie keelt?”

      „Mõned. Mitte kõik.”

      Eemalt üle lume lähenes kaks meest, Ludas ja Hak heitsid neile ainult pilgu, siis jätkasid oma tegemisi. Mehed tulid istusid lõkke äärde ja võtsid vaikides teed.

      Hak uuris neid vaikides, Ludas samuti, nad vahetasid pilgu, ja Ludas küsis:

      „Kas juhtus midagi?”

      Natuke vanem mees, kes tundus tähtsam olevat, noogutas süngelt.

      „Ündid.” Ta käed värisesid.

      „Me rääkisime minut tagasi, et nad ei suhtle meiega,” pomises Ludas õnnetult. „Ja?”

      „Nad käskisid meil end koristada.”

      „Kuidas?”

      „Nad ütlesid, et kui me kohe ära läheme, siis nad lasevad meil minna.”

      Ludas kaalutles hetke.

      „Räägi järjekorras.”

      Mehed olid end natuke kogunud.

      „Ega midagi eriti olegi. Tulime läbi kuru tagasi, kui nad otse lumest meie ette kerkisid. Tõmbasime oma ammud vinna, aga nad ainult seisid, umbes viiemeetriste vahedega, neid oli vähemalt kümme. Üks hüüdis meile, me ei saanud kohe aru, aga nad kordasid ja ta ütleski, et kaduge siit.”

      „Kus see oli?”

      „Siinsamas nõlva taga, vaevalt kakssada meetrit. Olime tagasiteel. Nad on meid jälginud.”

      Ludas mõtles hetke, siis tõusis.

      „Ma lähen räägin nendega. Kui ma tagasi ei tule, tuleb teil nende korraldust täita – sõitke minema. See on käsk.”

      Ta asetas demonstratiivsete kaalutletud liigutustega relvad maha ja astus üle lume sinnapoole, kust mehed olid tulnud.

      Ta peatus nõlva harjal, uuris ümbrust ja hüüdis:

      „Hei, ma tahan teiega rääkida!”

      Ta läks aegamööda edasi, püüdes aru saada, kus teised peituvad. Tema ette kerkiski otse lumest kaks kogu.

      „Mine tagasi,” kostus tume urin. „Lahk’ge siit. Kohe.”

      Ludas tõstis tühjad peod.

      „Me tuleme rahus. Meil ei ole teiega vaenu. Me vaatame natuke tasandikku ja läheme. Me ei soovi siit maalt midagi, ja me ei jää siia kauaks. Kes te olete?”

      „Te nimetate meid ündideks. Meil ei ole millestki rääkida. Lahkuge, kuni… elus olete.”

      „Me ei soovi teile halba,” kordas Ludas. „Võib-olla on midagi, mida te vajate, ja mida me saame teile anda?”

      „Kui oleks, oleksime selle juba võtnud.” Tundus, et pikk lumine kuju muigas. „Teie tulek tähendab pahandusi, nii et lahkuge.”

      „Me lahkume. Aga teile ei tekita mingisugust kahju, kui oleme veel mõne päeva siin mäenõlval? Me ei lähe kuhugi mujale, meid ei tule juurde ja me ei jäta siia midagi.”

      Vaikus venis minutini.

      „Miks te tahate siin olla?”

      „Me tahame vaadata alla tasandikule, seal peaks sündima varsti midagi huvitavat.”

      „Mida võib seal sündida? Räägi!”

      „Me oleme Käärfare kuninga teenistuses. Kuningas tahab teada, kas mõned tema vaenlased ei käi nii kaugel lõunas. Kui ei käi, ei ole meil siia rohkem asja. Kui aga käivad, tuleb meil midagi ette võtta. Kui me näeme, et tema vaenlasi siin ei ole, siis ei tule me mitmeid aastaid siia vaatama.”

      „Kas te olete sellest kindlusest põhjakaares? Harjast kolm korda madalamad kaks tippu, nende vahel lame küngas, mida mägioja poolitab?”

      „Ilmselt mõtled sa Fort Dezgihzit? Jah.”

      „Mida kuningas teeb, kui ta vaenlasi siin on?”

      „Noh, otseselt midagi. Sõda praegu ei ole, üle paari mehe nii kaugele saata ei ole võimalik. Pigem tuleks siis siin liitlasi otsida, sest kuningas on hea ja tema vaenlased halvad. Küllap nad lähevad tülli nendega, kes siin elavad.”

      „Mis juhtub, kui te tagasi ei tule?”

      Ludas kõhkles hetke.

      „Ka eriti midagi. Varsti saadetakse vast järgmised, kui need ka tagasi ei tule, siis suurem hulk inimesi asja uurima. Teid leitakse. Sõda teie vastu ei alustata, sest te olete liiga kaugel ja meie kuningale tähtsusetud. Pigem hoiatatakse meie sõdureid mägedes, et kui ünde nähakse, tuleb küsimata lasta, ja see võib jääda sajanditeks nii.”

      „Miks te arvate, et just siia teie vaenlased kogunevad?”

      „Ei arvagi. Me jälgime maad niikaugele, kui siit näha on?”

      „Ja tunnete ära vaenlased?”

      „Meil on seade, mis aitab silma. Näib, nagu tooks asjad lähemale.”

      Olend vaikis jälle minuti.

      „Ma olen sellistest kuulnud. Ma tulen sinu laagrisse, ja sa näitad seda mulle, samuti teisi asju, mis teil on. Me räägime. Niikaua, kui me räägime, võite jääda, aga laagrist ei tohi te rohkem lahkuda, ja lähete tagasi sama teed, kui tulite.” Ünd viipas talle, et ta minema hakkaks.

      „See sobib,” ütles Ludas ja pöördus laagri poole tagasi.

      Mehed tõusid püsti ja jälgisid teda pinevalt, kui ta tuli. Keegi ei liigutanud. Ludas pakkus lumeinimesele istet ja valas ühte kruusi tulist teed.

      „Ettevaatust, see on kuum,” hoiatas ta seda uustulnukale ulatades. Too võttis tassi vastu, maitses ettevaatlikult ja noogutas siis tänutäheks. Peale seda, kui ta lume maha oli raputanud, oli ta lihtsalt suur valgesse karusnahka riietatud mehemürakas, ainult et ta oli teistest palju kahvatum ja kaetud hallikasvalge karvaga, niipalju, kui seda näol ja käeselgadel näha oli.

      Ludas astus pikksilma juurde ja uuris maastikku, viipas siis teise lähemale