Hambaid kiristades lahkus kooljas ruumist. Põrandal lebav keha viskles veel mõne hetke punast vedelikku üle toa laiali pritsides ja jäi siis vagusi. Koridorist ja kõrvaltubadest kostis veel mõni aeg karjumist, löögimatsusid ja kolinat. Paari-kolme minuti pärast oli kõik läbi. Üle ühiselamu laotus haudvaikus.
Vaikuse katkestas Tuutu, kes kapiust mürinal lahti lüües minestanult põrandale kukkus. Neli silmapaari vaatasid teda jahmunult kapiuste vahelt.
Päev
Sõnatult ja vagusi istuti juba mitmendat tundi 408-ndas toas. Üle oli kolitud seepärast, et keegi ei tahtnud surnuga ühes ruumis viibida. Kõik koridorid, enamus tube, wc, duširuum, trepikojad, kõik olid surnukehi, verd ja inimeste tükke täis. Vere ja surma lõhn hõljus igal pool. Välja ei julgenud keegi minna, isegi aknast piilumist peeti riskantseks, uks suleti tubade vahetuse aeg äärmise ettevaatlikkusega, et see ei kriuksuks.
"Tasa," sosistas äkki Mehis, ehkki keegi nagunii ei julgenud isegi kõvemini hingata. Tasa, kuulake!"
Kõrvad kikkis kuulatati väljast kostvaid hääli. Esialgu kostis vaid puulehtede sahinat, kuid siis segunesid sellega ilmselgelt inimeste tekitatud helid.
"Kuulete, tulistatakse."
"Üsna kaugel," arvas Jürka.
"Tundub, nagu ründaks sõjavägi neid kolle," sosistas Tuutu.
"Ei tea, kas saavad jagu?"
"Muidugi saavad, kurat sind võtaks!"
Mõni aeg valitses toas taas vaikus. Kuulatati lahingukära, mis tasapisi jäi hõredamaks ja vaibus siis sootuks.
"Nüüd peaks teade sellest olema juba üle Eesti levinud," arutas Jürka.Ta patsutas raadiot. “Vahest räägitakse juhtunust juba siingi?"
"Muidugi," läksid teised elevile, "pane kohe mängima, aga ainult hästi vaikselt."
Jürka kruttis nuppe ja toas hakkasid kõlama hääled pealinnast.
–… umbes 3000-6000 zombit. nende täpsemat arvu ei oska ma veel kahjuks teile öelda. Täna tuuakse lisaks olemasolevatele vägedele veel lisajõude, ning homme alustame piirkonna puhastamist. Oma abi on meile pakkunud ka mitmed välisriigid, kuid loodame hakkama saada ilma nendeta.
–Nii, et katastroofipiirkond Lääne-Viru maakonnas on sõjavägede poolt tihedalt ümber piiratud.
–Mitte ainult sõjaväe, vaid ka politsei ja kaitseliidu formeeringute poolt. Olukord on kontrolli all ja võin täie kindlusega väita, et ükski nn "elav surnu" ei pääse piiramisrõngast väljapoole.
–Kuidas te selles nii kindel olete?
–Ma usun meie riigi kaitseformeeringutesse. Kõigile üksustele on antud käsk tulistada ette hoiatamata ja viivugi ootamata kõike, mis sissepiiratud alas liigub.
–Kas te ei karda, et niiviisi võib tabada ka veel piiramisrõngas viibivaid inimesi?
–Olen 99 % veendunud, et elusaid inimesi selles piirkonnas enam ei ole. On väga ebatõenäoline, et keegi seal veel elab…”
"Mida raiska sa mögised värdjas," röögatas Tuutu. Punkar haaras raadio ja virutas selle koos aknaklaasidega välja. "Bürokraadinägu, esteet kusipea…"
Kõik olid jahmunud.
"Küll me minema pääseme, kaua neil see kollide hävitamine ikka aega võtab? Homseni peame vastu, ütles Mehis Tuutule etteheitvalt pead raputades.
"Homseni? Idioot, täna öösel on täiskuuöö, homme on juba hilja. Ja need kõlupead ei lase meid isegi ligi, et me saaksime neid hoiatada. Nad lihtsalt lasevad meid maha nagu marutõbiseid koeri."
"Telefon," sõnas Elli.
Tuutu vakatas.
"Hurraaderiiii," irvitas Jürka.
"Häh-häh, telefon, kuidas me lollid varem selle peale ei tulnud?!"
"Kas sa alla minna ei karda?"
"Kui need monstrumid ei teinud sellest välja, et Tuutu viskas raadio aknast alla ja räuskas, siis on nad arvatavasti juba kuhugi kaugemale uusi ohvreid otsima läinud."
"Noh, lähme alla siis vä?" küsis Tuutu.
"Nojah."
Keegi ei liigutanud ennast.
"Lähme siis," ohkas Tuutu ja avas vaikselt toaukse. Mehis järgnes talle ning seejärel hanereas kogu ülejäänud seltskond. Ettevaatlikult astuti üle laipade ning vaadati hoolikalt, et keegi verest libedal põrandal ei kukuks.
"Ma ei saa, mul on paha," hakkas Elli äkki öökima, vajudes seina najale röötsakile. Justkui seda oodanud, hakkas ka Jürka ropsima.
"Tulge, liigume edasi, saab rutem värske õhu kätte," sisistas Tuutut.
Jürka tegigi paar sammu edasi, kuid Elli vajus põlvili maha ja ainult korises vastuseks. Magu oli tühi, välja polnud sealt midagi tulemas. Tuutu astus tema juurde ning üritas tüdrukut sülle võtta. See pani lõdvalt käed ümber punkari kaela ja paistis, et ümbritsev talle eriti korda ei lähe. Uuesti hakkas rongkäik liikuma. Pille toetas end Mehise õlale. Trepist alla minnes tilkus neile ülemiselt korruselt verd kaela. Jõudnud fuajeesse, piiluti seal ettevaatlikult ümber nurga. Ruum oli tühi, isegi laipu polnud. Tasa hiiliti komandandiruumi. Tuutu krabas kiirustades telefonitoru.
"Neetud, ei tööta!"
Vannuti vaikselt omaette. Tuutu pani Elli istuma fuajee katkise akna alla, kus talle värsket õhku peale puhus. Tüdruk toibus vähehaaval. Nad proovisid kõiki kolme telefoni, mis majas leidus. Kõik olid tummad.
"Ma ei usu, et sellest asja saab," arvas Tuutu kui nad tuletõrje paakautoga bensiinijaamas peatusid.
"Saab," ütles Elli. "Kui meie seda ei tee, siis ei tee seda keegi, nad lihtsalt ei jõuaks. Täna on täiskuuöö ja see on varsti käes."
"Tõsi ta on," alistus Tuutu. Ise ta oli selle mõtte välja käinud.
Tuutu kehitas õlgu ja läks tühja tanklasse pumpasid tööle panema. Eelmise masina kõrval peatus ka teine masin, see, millega nad eile õhtul ringi sõitsid. Mõlema auto veepaagid lasti bensiini täis. Esiklaasid olid mõlemal kaetud mitmekordse traatvõrguga. Samamoodi ka küljeaknad. Kõik viis kandsid peas tuletõrjekiivreid ja vööl tõrjujakirveid. Tuutul tolgendas kirve kõrval ka mõõk, mille ta oli saanud ühiselamu hoovil põlenud kollilaiba juurest. See oli ainus tapetud koll nende seast, kes õppekeskust rünnanud olid, ja ta oli tükk aega imestanud, mil kombel koll tapeti, ning taibanud siis. Ebardi pea oli sisse löödud suure kiviga. Seda oli teinud Tuutu kursakaaslane Umma, tema surnukeha vedeles siinsamas, suur, verine auk haigutamas abaluude vahel. Kärbsed sumisesid selle peal ja kuum päike kergitas laibavälja kohale raske, hingematva haisuloori.
Autosid garaažist välja ajades kavatsesid nad esmalt laibad teelt koristada, kuid nähes, kui paljusid lõhkikistud kehi nad peaksid teise kohta liigutama, tegid Tuutu ja seejärel ka Jürka südamed kõvaks ja sõitsid kehadest lihtsalt üle. Kondiragin ja kehadel suust välja lurtsatavate soolikate hääled kostusid mootori vaiksest nurrumisest kõrvukriipivalt üle.
Mehis oli leidnud mingi kaitseliitlase jäänuste juurest kaheraudse jahipüssi. Too oli saaginud selle rauad ja kaba lühemaks, et oleks lihtsam kanda, ning nüüd meenutas relv rohkem tulelukkude aegset püstolit.
Paakauto rooli pandi Jürka. Kustutusauto oli automaatkäigukastiga ja selle juhtimine õpetati selgeks Ellile. Mehis ja Tuutu ehitasid endile autokatustele puidust punkrid, kust ainult joatorude otsad välja paistsid.
Ettevalmistused tehtud, oli aeg minema hakata. Kõik võtsid oma kohad sisse.Tuutu, Mehis ja Pille autode katustele ehitatud punkrites, Jürka ja Elli kabiinides roolirataste taga.
"Ma saan kõigest aru, aga tõrjuja meelespea kümnes