"Õnn on meiega, nad nagu oleksid ise oodanud, et keegi midagi niisugust teeb," nentis ta.
Garaaži jõudes avasid nad kotid ja võtsid sealt välja kustutusriided. Need kiiresti selga tõmmanud, rabasid nad kiivrid kaenlasse ja silkasid tuletõrjeautode juurde. Jürka istus "Scania" rooli, Tuutu läks ja sikutas garaažiukse kõrval asuvat nööri. Suur metall-liigenditest uks tõusis aeglaselt üles. Jürka, kes oli vahepeal mootori käivitanud, sõitis garaažiuksest välja. Tuutu sikutas teist nööri ja jooksis autosse. Uks laskus uuesti alla.
Maja ümbrus kihas kollidest, kes valgusid juba laiali üle kogu elamurajooni, tappes kõik ettejuhtuvad inimesed. Kuskil ei kohanud nad suuremat vastupanu kui lukustatud uks või mõni hulljulge kööginoaga. Üksikutel oli tulirelv, kuid enne kui relvaomanikud taipasid, et ainus viis deemonlikke värdjaid tappa on purustada nende pea, olid nad juba ise surmatud. Ainult trepikoda, mille esimesel korrusel põlesid kahe lummutise surnukehad, pidas veel vastu. Nüüd vedelesid põlevad kehad ka teise-kolmanda korruse trepil ja kaitsjad olid sunnitud taganema kuni kolmanda korruseni. Läbisegi põlevate kollilaipadega vedeles trepil ka kaheksa inimlaipa. Surres põlema lahvatavad kaaslased takistasid teistel põrgusigidikel edasitungi, kuid nood olid toonud lagedale uued relvad oma arsenalist: vibud ja viskeodad…
Kahel kaitsjal olid surnud peletistelt äravõetud mõõgad ja kilbid, millega nad hoidsid pealetungijaid eemal, kuni Georg püssi laadis. Kerge see neile ei olnud. Sõjakalt kilpide ja terariistadega kolistades ning õõvatekitavalt hammastega krigistades asusid zombid uuele pealetungile. Vihaselt tinises vibunöör ja valjusti karjatades pillas üks kaitsjatest, keskealine naine, oma mõõga. Nool oli tabanud teda otse silma, tungides teiselt poolt pead vere ja ajutükkidega määrdunult poolenisti välja. Huupi kõmmutas Georg mõlemad rauad sinnapoole tühjaks, kust nool tuli, ning pages koos sõbraga korrus kõrgemale, et leida kaitset noolte, odade ja hingematva musta suitsu eest, mida põlevate vaenlaste kehad levitasid.
Samal ajal pööras ümber paneelmaja nurga politseiauto nelja mundris korrakaitsjaga. Autolaternate valguses avanes võigas pilt: üksiku majaesise lambi sära kippusid kohati varjutama kolmandast trepikojast väljapahvivad mustad suitsupilved. Kogu akendealune oli laipadega üle külvatud, nii elavate kui surnutega. Elavad laibad võtsid politseinikke silmates suuna nende poole.
Nähes enda ees hirmuäratavat kuju hobusel, pidurdas juht äkitselt. Ka hobune oli samasugune korjus nagu teisedki hirmutised. Ribid paistmas mädanenud liha vahelt, pudenes talt igal sammul valgeid rasvaseid vaklu, kes hobuse kõhus karjadena ringi jooksid. Ratsanik ajas ennast sirgu ja heitis kogu oma kollijõuga pika ja raske oda autosistujate suunas. Läbi esiklaasi tungiv relv naelutas juhi istme külge kinni. Kõrvalistuja nägi läbi mõranenud esiklaasi, kuidas kapotile hüppas jässakas mõõka keerutav peletis, ja mees andis tema pihta tuld. Liharäbalaid ja konte pritsis laiali, kuid kolli see ei häirinud. Hirmuäratava aeglusega tõstis ta mõõga ja virutas sellega läbi katkise esiakna. Alles nüüd rabelesid mõlemad tagaistujad autost välja. Esimene, suurt kasvu kordnik ei jõudnud ennast korralikult uksest välja pressidagi, kui tal pea otsast löödi. Teine, väledam, lasi kolme tabava lasuga lähimad kollid sodiks. Pärast tema pumppüssi lasku polnud enam ükski koletis võitlusvõimeline. Üheaegselt tabasid teda selga kolm noolt ning mõni hetk hiljem lõhestas kirvehoop ta pea. Kordniku tõmblev kere ei jõudnud maad puudutadagi, kui jõudis kohale kaitseliidu džiip. Esimese hooga autost välja hüpanud mehed muutis verine ja hullumeelne pilt liikumisvõimetuks, kuid märgates endale lähenevaid jubetisi andsid nad maasturisse tagasi pagedes marutuld. Vilinaga võttis auto paigast, sõites prahvakaga sodiks ühe ettejäänud kolli. Kõik maja ees sebinud värdjad tormasid, kes ratsa, kes jala, Tamsalu poole kihutavale autole järele.
Neljanda korruse aknast jälgis alltoimuvat kolm õudusest laienenud silmapaari. Elli koos õe Linda ja viimase selles trepikojas ellu jäänud majaelanikuga. Georg oli trepil valves.
"Siia me sureme," oigas Georgi sõber. "Kust kuradi kohast nad üldse välja ilmusid?"
"Meie maja keldrist," vastas Elli, kes oli juba suuremast vapustusest üle saanud ja veel vaid kergelt värises.
"Mismoodi keldrist? Kes kurat nad sinna pani?"
"Näe!"
Linda sirutas käe ja näitas Sääse risti poole. Sealt ligines vilkurite sähvides mingi auto. Pimedas polnud võimalik täpselt öelda mis masin see nimelt on. Siis kuulsid nad ka sireeni, see huilgas läbi öö nagu üksildane hunt.
"Vahi aga, isegi majaesine põleb," ütles Jürka.
"Paistab, et oleme esimesed," arvas Tuutu kiivrit pähe pannes. Maja oli kui välja surnud. Tavaliselt sagis ka kõige üksildasemas kohas põleva onni ümber hulk kahjukannatajaid ja niisamahuvilisi, kuid siin – kaunis suures asulas – polnud näha hingelistki, vaid üksik "Opel" ja politseiauto seisid tulekuma taustal maja ees.
"Noh, ma arvan, et nüüd küll mingit viginat ei tule, et me koolist masina pätsu panime, häh, ikkagi esimestena kohal. Operatiivsed vennad, mis?" arutles Jürka.
Tuletõrjeauto peatus politseimasina kõrval. Mõlemad noormehed jäid aknast välja jõllitama.
"Job kon tvaju mat!" pomises Tuutu vaadates igal pool vedelevaid laipu.
"Mis sitt siin on toimunud?" Jürka avas aeglaselt autoukse ja ronis välja.
"Kuule ära mine, perse see tulekahju. Tõmbame siit nahhui ja siva," proovis Tuutu teist tagasi hoida. Siis kuulsid nad hääli.
"Appi! Me oleme siin, aidake!"
Karjuti kusagilt ülevaltpoolt.
"Oh kurinahk, oleks teadnud, et siin mingid hullumeelsed ringi jooksevad, poleks tulnudki. Nüüd on hea, kui ellu jääd," vingus Tuutu appikarjete peale ust avades ja välja ronides. Häälte suunda otsides vahtis ta pimedasse ja suitsusesse taevasse ning ajas siis imestunult käed laiali: "Armsad sugulased, mis te seal teete? Te elate ju teisel korrusel?"
"Ära mögise, aita meid siit alla!" kähvas rõdule ilmunud tundmatu mees, Georgi sõber.
"Ohoh," pomises Tuutu endale nina alla. Jürkaga kahekesi sikutasid nad autolt tõmberedeli maha.
"Kurat küll, kes selle püsti paneb? See on ju nelja mehe oma!"
Nad ajasid suure vaevaga hiigelredeli püsti ja üritasid laipadest mitte välja teha. Ennegi surnuid nähtud. Hammaste krigina saatel venis redel pikemaks.
"Tuleb rohkem jõusaalis käia," pigistas Jürka ristis hammaste vahelt.
"Kus see jõusaal üldse asub?" ägises Tuutu.
"Rutem, rutem!" nõuti neljandalt korruselt.
"Ostke omale rutem," mõtlesid noormehed silmi järjest rohkem pungi ajades. Lõpuks oli redel vastu rõdu püsti aetud.
"Toesta!" ähkis Tuutu Jürkale ja ronis kribinal-krabinal neljandale. "Ega teil siin vigastatuid põle?"
"Pole siin kedagi, kao eest," närvitses Georgi sõber.
"Noh, siis viuh alla," ärgitas Tuutu eest ära astudes. Ettevaatlikult kadusid mööda liiga püsti redelit mees ja Elli rõdu ääre taha.
"Anna see kuli siia," võttis Tuutu väikepoisi ema käest ära ja proovis teda endale põue toppida. See ei läinud tal korda. Siis sättis ta poisi kindlamini sülle istuma. Linda kutsus Georgi trepikojast ära ja kõik ronisid alla.
Kui Tuutu ja poisu olid poole redeli peal, märkasid tuletõrjeautot kollid, keda jälle hulgaviisi esimesest trepikojast välja voolas. Urinal sööstsid monstrumid auto poole.
"Masinasse, kähku!" kamandas Georg kaaslasi, kes olid jahmunult neid jõllitama jäänud. Neid nähes hakkas Tuutu ehmatusest kokutama: "Po-po-pohhui s-s-see redel, seda küll ei viitsi kokku pa-pa-panna." Ta pigem pudenes kui hüppas, pisipoissi kõvasti vastu rinda surudes, teise korruse kõrguselt pritsuauto paagile. Jürka kargas rooli ja masin võttis mootori unnates vaevaliselt paigast, peletistele lähenedes. Seesistujad kuulsid mootorimürinast hoolimata nende liikumisel tekkivat kondiraginat. Üks kollidest saatis tugeva käeliigutusega teele sõjakirve,