Minu sõber mõrvar. Arthur Conan Doyle. Читать онлайн. Newlib. NEWLIB.NET

Автор: Arthur Conan Doyle
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Серия:
Жанр произведения: Зарубежная классика
Год издания: 2011
isbn: 9789949459315
Скачать книгу
üles tulin, olime juba üsna korralikult jõesuus sees ning paat, milles ma pidin kaldale minema, oli meist lahkunud. Kipper ütles, et loots oli mind unustanud, ent see oli liiga läbinähtav vale ja ma hakkasin kartma, et mu vanad mured olid taas valmis tagasi tulema.

      Ei läinud kaua, kuni mu kahtlustused said kinnitust. Üks paat sööstis jõekaldalt välja ning pikk mehike pika musta habemega tuli pardale. Ma kuulsin teda tüürimehelt küsimas, kas ei vajata jõelootsi, et neid sängi mööda üles juhtida, ent mulle tundus ta mehena, kes teadnuks palju rohkem käeraudadest kui rooli pööramisest, niisiis hoidsin ma temast eemale. Kuid ta tuli üle teki ja tegi mulle mingi märkuse, vaadates mind sel ajal hoolikalt. Uudishimulikud inimesed pole mulle kunagi meeldinud, ent uudishimulikku võõrast liimiga habemejuurel on kõige raskem taluda, eriti antud tingimustel. Ma hakkasin tundma, et mul oli aeg minna.

      Peagi saingi võimaluse ja kasutasin seda hästi. Üks suur söelaev sattus meie auriku vööriga risti ning me pidime auru väga aeglaseks laskma. Ahtris oli üks suur pargas ning ma libisesin nööri mööda alla ja jõudsin pargasele enne, kui minust puudust tundma hakati. Loomulikult olin ma pidanud oma pagasi maha jätma, ent rihm kullatükkidega oli mu vöö ümber, ning võimalus politsei mu kannult maha raputada oli rohkem väärt kui paar pagasikasti. Mulle oli nüüdseks selge, et loots oli olnud reetur, nagu ka kapten, ja ta oli uurijad mulle järele saatnud. Ma soovin tihti, et võiksin neile kahele mehele uuesti peale sattuda.

      Logelesin pargasel terve päeva, kui ta jõge mööda alla triivis. Pardal oli üks mees, ent tegu oli suure, inetu alusega ning mehe käed olid liiga tööd täis, et palju ringi vaadata. Õhtu poole, kui hakkas hämarduma, suundusin ma kaldale ning leidsin end mingisugusest soost mitu miili Londonist idas. Olin läbimärg ja näljast poolsurnud, ent rühkisin linna, sain odavate riiete kauplusest uue varustuse ning pärast mõningast õhtusööki hõivasin voodi vaikseimas majutuskohas, mida ma leida suutsin.

      Ma ärkasin üsna vara – komme, mille võsas külge saab – ning see oli minu õnn. Esimene asi mida ma nägin, kui ma vaatasin läbi prao aknaluugis, oli üks neist põrgulikest politseinikest seismas just maja vastas ning jõllitamas üles akendesse. Tal polnud epoletti ega mõõka nagu meie korravalvuritel, ent siiski oli mingi perekondlik sarnasus ning seesama oma nina teiste asjadesse toppija ilme. Kas olid nad mind kogu aeg jälginud, või ei meeldinud mulle voodi lubanud naisele minu välimus – seda pole ma iial välja selgitada suutnud. Ta jättis mulje, nagu jälginuks ta mind, ning kirjutas raamatusse maja aadressi. Ma kartsin, et ta helistab kella, aga küllap oli tal kästud mul lihtsalt silm peal hoida, kuna pärast järjekordset põhjalikku akende vaatamist liikus ta tänavat mööda edasi.

      Ma nägin, et mu ainsaks võimaluseks oli kohe tegutseda. Ma heitsin riided selga, avasin vaikselt akna, ning olles kindlaks teinud, et ümbruses kedagi polnud, kukutasin end välja maapinnale ning põgenesin nii ruttu, kui jalad võtsid. Liikusin vähemalt kaks-kolm miili, kuni mu võhm järele andis, ning nähes suurt hoonet, kust inimesed sisse-välja käisid, läksin minagi sisse ja avastasin, et see oli raudteejaam. Üks rong oli just Doverisse suundumas, kohtumaks Prantsuse laevaga, niisiis võtsin pileti ja hüppasin kolmanda klassi vagunisse.

      Vagunis oli paar teist selli, mõlemad süütuilmelised noored kerjused. Nad hakkasid rääkima sellest ja teisest, sellal kui mina istusin vaikselt nurgas ja kuulasin. Siis alustasid nad Inglismaa ja välisriikide teemadel. Vaadake nüüd, doktor, see on fakt. Üks neist hakkab jahvatama Inglismaa seaduste õigluse teemal. “Kõik on aus ja avalik,” ütleb ta; “pole mingit salapolitseid ega spioneerimist nagu neil välismaal,” ning veel palju samasugust loba. Minu jaoks oli üsna karm, eks ole ju, kuulata seda neetud noort lollpead, politsei mulle samal ajal varjuna järgnemas?

      Ma jõudsin üsna otse Pariisi ning vahetasin seal osa oma kullast ümber, ja mõneks päevaks kujutasin, et olin nad maha raputanud, ning hakkasin mõtlema paigale jäämisest, et veidi puhata. Selleks ajaks vajasin ma puhkust, sest ma nägin välja rohkem tont kui inimene. Teil pole ilmselt kunagi politseid kannul olnud? Noh, te ei pea solvunud välja nägema, sest ma ei mõelnud midagi halba. Kui teiega kunagi nii juhtuks, siis te teaksite, et see kurnab inimese ära nagu mädanik lamba.

      Ühel õhtul läksin ma ooperisse ning võtsin looži; ma olin vaatuste vahepeal välja tulemas kui kohtasin üht selli koridoris ringi lonkimas. Valgus langes tema näole ning ma nägin, et see oli jõeloots kes oli meile Thamesil pardale tulnud. Tema habe oli läinud, aga ma tundsin ta ühe pilguga ära, sest mul on nägudele hea mälu.

      Ma ütlen teile, doktor, et hetkeks tundsin ma end meeleheitlikuna. Omavahel olles võinuks ma teda pussitada, ent ta teadis mind piisavalt hästi, et mulle mitte võimalust anda. Seda oli rohkem, kui ma taluda suutsin, niisiis läksin ma otse tema juurde ja tõmbasin ta kõrvale, kus me olime eemal kõigist neist kohanäitajatest ning teatrikülastajatest.

      “Kaua te kavatsete sellega jätkata?” küsisin ma temalt.

      Hetkeks paistis ta pabinas olevat, aga siis nägi ta, et polnud kasu ääriveeri jutust, ja vastas otse.

      “Kuni te tagasi Austraaliasse lähete,” sõnas ta.

      “Kas te ei tea,” ütlesin ma, “et ma olen valitsust teeninud ja armu saanud?”

      Ta naeratas üle kogu oma inetu näo, kui ma seda ütlesin.

      “Me teame teist kõik, Maloney,” vastas ta. “Kui te tahate vaikset elu, siis lihtsalt minge tagasi sinna, kust te tulite. Kui te siia jääte, olete äramärgitud mees; ning kui teid leitakse ringi liikumast, ootab teid vähemalt eluaegne. Vaba elukutse on kena asi, ent turg on liiga täis teietaolisi mehi, ilma et meil neid vaja importida oleks.”

      Mulle tundus, et tema öeldus oli midagi, kuigi ta väljendas seda vastikul moel. Juba mõned päevad tagasi olin ma tundnud koduigatsust. Ma ei suutnud siin koduneda. Mind jõllitati tänaval ning kui ma kõrtsi juhtusin, lõpetati kõnelemine ning nihkuti veidi eemale, justkui ma olnuks mõni metsloom. Pealegi võtaksin ma parema meelega pindi vana Stringybarki kui ämbritäie nende magumädandavaid jooke. Neetud sündsust oli liiga palju. Mis kasu oli raha omamisest, kui ei saanud riietuda, nagu tahtsid, ega korralikult sisse asuda. Polnud mingit kaastunnet inimese suhtes, kui ta poolsurnuna veidi ringi tuuseldas. Ma nägin seal mehi korduvalt Nelsonisse heidetavat väiksema käraga, kui siin tehtaks katkise aknaruudu üle. Kõik liikus aeglaselt ning mul oli sellest villand.

      “Tahate, et ma tagasi läheksin?” küsisin mina.

      “Mul on käsk teid jälitada, kuni te seda teete,” vastas tema.

      “Noh,” sõnasin, “ma parem siis lähen. Minu ainsaks tingimuseks on, et te oma suu kinni peate ega avalda, kes ma olen, et mul oleks sinna jõudes puhas algus.”

      Ta nõustus sellega ning me läksime järgmisel päeval Southamptonisse, kus ta mind ohutult veel kord teele pani. Ma reisisin Adelaide’isse, kus vaevalt keegi mind tunda võis, ning seal ma asusin elama otse politsei nina alla. Ma oleksin seal praeguseni ja elaksin vaikset elu, kui poleks väikesi raskusi nagu see, mille pärast ma praegu kinni olen, ning seda kuradit Hawkesbury Tätoveeritud Tomi. Ma ei tea, mis pani mind teile kõike seda ütlema, doktor, kui see pole just üksildus, mis paneb inimese vatrama, kui talle võimalus antakse. Ent kuulake minu hoiatust. Iial ärge end oma maa teenimiseks ohtu seadke, sest teie maa teeb teie heaks väga vähe. Las nad ajavad oma asju ise, ning kui neil on raskusi pundi kelmide poomisega, ärge andke oma panust, vaid jätke nad omapäi tegutsema nii hästi, kui nad oskavad. Ehk meenutavad nad pärast mu surma, kuidas nad mind kohtlesid, ja kahetsevad minu hooletussejätmist. Ma olin teie vastu jäme, kui te sisse tulite, ning vandusin valimatult tühja-tähja: aga ärge pange tähele, see on kõigest minu viis. Kuid te peate möönma, et mul on põhjust aeg-ajalt kergesti solvuv olla, kui ma minevikule mõtlen. Te ei lahku veel, ega ju? Noh, kui te peate, siis te peate, aga ma loodan, et te mind teinekord üles otsite, kui te oma ringe teete. Oh, te jätsite oma tubaka maha? Ei, võtsite siiski kaasa, seal see ongi. Aitäh teile, doktor, te olete head sorti ning kiirem taipaja kui keegi, keda ma kohanud olen.

      Paar kuud pärast oma kogemustest jutustamist lõppes Wolf Tone Maloney karistusaeg ning ta vabastati. Tükk aega ei näinud ega kuulnud ma temast ning ta oli mu mälust peaaegu kadunud, kuni mulle tema olemasolu mõnevõrra