“Ma lähen üles tekile,” ütlesin ma, sest ta ei olnud selline mees, kellega tutvumisest ma eriti hoolinud oleks.
Tema aga ei tahtnud minu lahkumisest midagi kuulda.
“Me oleme mõlemad kaevurid,” ütleb tema, “ja sõbrad reisi ajaks. Tule alla baari. Ma ei ole välja tegemiseks liiga vaene.”
Ma ei saanud hästi ära öelda ja me läksimegi koos alla, ning see oligi hädade algus… mis kahju ma kellelegi laeval tegin? Kõik, mis ma tahtsin, oli vaikne elu, jättes teised rahule ja saades ise rahule jäetud. Ükski inimene ei võiks paremat tahta. Ja nüüd kuulake, mis sellest välja tuli.
Teel saluuni möödusime naiste tualetist, kust väljus teenijatüdruk – tedretähniline naiskurat – lapsega kätel. Me rühkisime temast mööda, kui ta karjatas nagu vedurivile ning peaaegu et pillas lapse maha. Seda karjet kuuldes käis minu närvidest jõnksatus läbi, ent ma pöördusin ja palusin temalt vabandust, näidates välja nagu arvaksin ma, et olin tema jalale astunud. Kuid ma teadsin, et mäng oli läbi, nähes tema valget nägu ning teda uksele nõjatumas ja osutamas.
“See on tema!” karjus ta. “See on tema! Ma nägin teda kohtumajas. Oh, ärge laske tal lapsele viga teha!”
“Kes see on?” küsisid teine teenija ning pool tosinat teist ühekorraga.
“See on tema – Maloney – mõrtsukas Maloney – oh, viige ta minema – viige ta minema!”
Ma ei mäleta õieti, mis juhtus just tol hetkel. Mööbel ja mina tundusime kuidagi segamini olevat ning kostis needmist, lõhkumist ning kellegi hüüdmist oma kulla järele, ning üleüldist ringitrampimist. Kui ma veidi rahunesin, avastasin ma kellegi käe oma suust. Niipaljust kui ma hiljem selgitada suutsin, järeldasin ma, et see kuulus tollelesamale tigeda kõnemaneeriga väikesele mehele. Ta sai osa sellest taas kätte, aga ainult sellepärast, et teised kägistasid mind. See vaene mees, kes on teiste all, ei saa selles ilmas ausat mängu loota – siiski arvan ma, et see kaevur mäletab mind oma surmatunnini – kauemgi, loodan.
Nad vedasid mu välja pupile ning pidasid mingit neetud tribunali – minu üle, kes ma olin oma sõbrad hüljanud, et neid teenida. Mida kavatsesid nad minuga teha? Mõned ütlesid üht, teised teist; aga asja lõpetas kapteni otsus mind kaldale saata. Laev peatus, paat lasti alla ning mind vinnati sisse, kogu kamp reelingutelt minu suunas lõugamas. Ma nägin meest, keda ma kirjeldasin, oma kätt kinni sidumas, ning ma tundsin et asjad võiksid halvemini olla.
Ma muutsin oma arvamust veel enne, kui me maale jõudsime. Ma olin arvestanud, et rand on hüljatud ja ma võin sisemaa poole liikuda, ent laev oli peatunud liiga lähedal Headsile ning tosinajagu rannatöölisi ja sarnast rahvast oli tulnud veepiirile ning vahtis meid, mõeldes, mis oli paadi sihiks. Kui me jõudsime lainemurdu, tervitas tüürimees neid, ning laulnud välja kes mina olin, viskasid tema ja ta mehed mind vette. Te võite näida imestunud – ülepeakaela kümne jala sügavusse vette, kus oli haisid sama tihedalt kui rohelisi papagoisid põõsas, ning ma kuulsin neid naermas, kui ma rannale kahlasin.
Ma nägin peagi, et olukord oli hullemgi kui varem. Kui tulin käpuli roogudest välja, võttis üks suur sametkuues poisu mind lõa otsa ning pool tosinat teist piirasid mind ümber ja haarasid must kinni. Enamik neist paistsid piisavalt lihtsate mehikestena ning ma ei kartnud neid, aga oli üks palmikübaraga, näol väga vastik ilme, ning suur mees paistis tema semu olevat.
Nad vedasid mu rannalt üles ja lasid köitest lahti ning seisid minu ümber ringi.
“Noh, sõber,” lausus kübaraga mees, “me oleme sind siinkandis juba mõnda aega otsinud.”
“Ja see on teist väga kena,” vastasin mina.
“Pea lõuad!” ütles tema. “Tulge, poisid, kuidas see olema saab – poomine, uputamine või mahalaskmine? Tehke eluga!”
See näis juba liiga palju tegude moodi. “Ei, te ei tee seda,” vastasin mina. “Mul on valitsuse kaitse ning see oleks mõrv.”
“Nii nad seda nimetavad,” ütles sametkuublane sama rõõmsalt kui kraaksuv vares.
“Ning te mõrvate mind hulkur olemise eest?”
“Põrgusse hulkurlus!” sõnas mees. “Me poome sind su sõprade üles andmise eest; ning sellega on koosolek lõppenud.”
Nad riputasid köie mu kaela ümber ning vedasid mu võsa servale. Seal olid mõned suured tammed ja kummipuud ning nad haarasid oma nurjatu teo jaoks ühest neist kinni. Nad vedasid nööri üle oksa, sidusid mu käed kinni ning käskisid mul palvetada. Paistis, nagu olnuks kõik läbi, aga Saatus segas vahele, et mind päästa. Siin istudes ja sellest rääkides kõlab see piisavalt kenasti, aga oli iiveldamaajav seista seal rannal, ees lainemurru pikk valge joon, kauguses aurik ja ümber veriste plaanidega kaabakate punt, kes januneb su elu järele.
Ma ei oleks iial arvanud, et võlgnen politseile midagi head, kuid tol korral olid nad mu päästjaiks. Nende salk oli ratsutamas Hawkes Point Stationist Dunedini ning kuuldes, et midagi on teoksil, tulid nad läbi võsa kohale ning takistasid sündmusi. Ma olen kuulanud omal ajal nii mõningaidki pillimehi, doktor, aga ma pole eales kuulnud sellist muusikat nagu nende korravalvurite kannuste ja rakmete kõlin, kui nad lagedale galopeerisid. Isegi siis üritati mind puua, ent politsei oli nende jaoks liiga kiire ning kübaraga mees sai mõõgaga lapiti hoobi pähe. Mind visati hobusele ja enne õhtut leidsin ma end oma vanadest ruumidest linnavanglas.
Kuberner ei lasknud end aga häirida. Ta oli otsustanud minust lahti saada ning mina olin sama kibelev teda viimast korda nägema. Ta ootas umbes nädala, kuni erutus vaibuma hakkas, ning smugeldas mu siis Sydneysse suunduvale rasva ja nahkadega lastitud kolmemastilisele kuunarile.
Me jõudsime kaugele merele ilma toppamata ning asjad hakkasid paistma veidi roosilisemad. Igatahes lootsin ma, et olin näinud vanglast viimast korda. Meeskonnal oli mingi aimdus, kes ma olin, ning olnuks tormist ilma, oleksid nad mu üle parda hiivanud; sest nad olid rohmakas ja teadmatu rahvas ning neil oli arvamus, et ma tõin laevale halba õnne. Me tegime siiski head sõitu ja ma maabusin elusalt ja tervelt Sydney kail.
Nüüd kuula, mis järgmiseks juhtus. Sa arvaksid, et neil on sel korral villand minu ärakasutamisest ja jälitamisest – arvaksid ju? Noh, kuula edasi. Näib, et üks äraneetud aurik alustas teekonda Dunedinist Sydneysse täpselt meie lahkumise päeval ning jõudis kohale enne meid, tuues uudiseid minu tulekust. Neetud, kui nad vaid ei oleks asja arutamiseks koosolekut – tavalist rahvakoosolekut – dokkidel kokku kutsunud. Ja mina marssisin maabudes sinna otse sisse. Nad ei oodanud minu vahistamisega kaua ning ma kuulasin kõiki kõnesid ja otsuseid. Ma poleks rohkem elevust tekitanud, kui ma oleksin mõni prints olnud. Kõik nõustusid viimaks, et Uus-Meremaal ei tohiks lubada oma kurjategijaid naabritele pähe määrida, ning et mind tuleb järgmise laevaga tagasi saata. Niisiis postitasid nad mind taas minema, nagu oleks ma mõni neetud pakk, ning pärast järjekordset kaheksasajamiilist teekonda leidsin ma end kolmandalt asumiselt kohas, kust mind teele pandi.
Selleks ajaks olin ma juba hakanud mõtlema, et pidingi oma ülejäänud olemasolu veetma reisides ühest sadamast teise. Iga inimese käsi paistis olevat minu vastu pööratud ning rahu ega vaikust ei paistnud kusagilt. Minul oli juba tagasituleku ajaks sellest kõigest villand, ja ma kui ma oleksin saanud võssa põgeneda, oleks ma seda ka teinud ning proovinud õnne vanade sõpradega. Kuid nad olid minu jaoks liiga kiired ning mind peeti luku taga, ent mul õnnestus neist hoolimata peidik, millest ma teile jutustasin, üles leida ning ma õmblesin kulla oma vöö vahele. Ma veetsin järjekordse kuu vanglas ning siis saatsid nad mind Inglismaale suunduval parklaeval teele.
Sel korral ei teadnud meeskond, kes ma olin, ent kaptenil oli sellest üsna hea ettekujutus, kuigi ta ei lasknud mul aimata, et tal mingeid kahtlusi oli. Mina arvasin kohe alguses, et tegu oli kaabakaga. Tegime head sõitu peale ühe-kahe tormi-iili Neeme juures ning ma hakkasin tundma end vaba mehena, nähes vana maa sinist kõrgumist ja väikest reibast Falmouthi lootsilaeva üle lainete meie poole tantsisklemas. Me sõitsime Kanalisse ning ma olin lootsiga kokku