Minu sõber mõrvar. Arthur Conan Doyle. Читать онлайн. Newlib. NEWLIB.NET

Автор: Arthur Conan Doyle
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Серия:
Жанр произведения: Зарубежная классика
Год издания: 2011
isbn: 9789949459315
Скачать книгу

      Minu sõber mõrvar

      “Number 43 ei ole paranenud, doktor,” ütles peavalvur kergelt süüdistaval toonil, vaadates sisse minu ukse nurga tagant.

      “Põrgusse 43!” vastasin ma Australian Sketcher’i lehtede tagant.

      “Ning 61 ütleb, et tema sooled teevad talle valu. Kas te ei saaks tema heaks midagi teha?”

      “Ta on kõndiv apteek,” ütlesin ma. “Tal on sees kogu Briti ravimiteatmik. Ma usun, et tema sooled on sama korras kui sinu omad.”

      “Ning 7 ja 108, nemad on kroonilised,” jätkas valvur, vaadates sinist paberilipakat, „ja 28 tuli eile töölt ära – ütles, et asjade tõstmisest hakkas tal küljes pistma. Palun, kui teile sobib, et te ta üle vaataksite, doktor. Ning siis on veel 31 – tema, kes tappis John Adamsoni Korintose priki pardal – ta veetis kohutava öö; ta kriiskab ja karjub ega lase end maha rahustada.”

      “Hea küll, ma vaatan ta pärastpoole üle,” ütlesin, visates ajalehe hoolimatult kõrvale ja valades endale tassi kohvi. “Ma eeldan, et see on kõik, valvur?”

      Ametnik pistis oma pea veidi rohkem tuppa sisse. “Andestust, doktor,” ütles ta enesekindlal toonil, “aga kuna 82 on veidi külmetunud, oleks see teile heaks vabanduseks teda külastada ning ehk veidi vestelda.”

      Kohvitass peatus poolel teel minu huultele, kui ma hämmastusega mehe tõsist nägu vaatasin.

      “Vabanduseks?” ütlesin ma. “Vabanduseks? Millest paganast sa räägid, McPherson? Sa näed mind päev otsa töökohal ringi rühkimas, kui ma parasjagu vangide järele ei valva, ja igal õhtul surmani väsinuna tagasi tulemas, ning sa räägid vabanduse leidmisest, et veel rohkem tööd teha.”

      “See meeldiks teile, doktor,” ütles valvur McPherson, manööverdades ühe oma õlgadest ruumi. “Selle mehe jutt on kuulamist väärt, kui saada teda rääkima, ehkki ta ei kõnele just palju. Ehk te ei teagi, kes on 82?”

      “Ei, ei tea, ega hooli ka,” ütlesin ma kindlas usus, et kohe hakatakse mõnda kohalikku löömavenda mulle kuulsusena kaela määrima.”

      “Ta on Maloney”, ütles valvur, “see, kes andis kuningannale tõendusmaterjale Blue-Mansdyke’i mõrvade asjus.”

      “Ära sa räägi,” purskasin ma, pannes oma tassi üllatunult käest ära. Ma olin kuulnud sellest jubedast mõrvadeseeriast, ja lugenud ühest Londoni ajakirjast nende kohta tunnistusi ammu enne jala kolooniasse tõstmist. Ma mäletasin, et tehtud jõledused olid Burke’i ja Hare’i kuritööd täiesti varju jätnud, ning et üks kamba kõige nurjatumaid oli kaaslasi reetes oma naha päästnud. “Oled sa kindel?” küsisin ma.

      „Oojaa, see on kahtlemata tema. Pange ta lihtsalt rääkima, ja ta hämmastab teid. Ta on tutvumist väärt, see Maloney, tagasihoidlikult öeldes.” Ning ülem irvitas, noogutas ja kadus, jättes mind hommikusööki lõpetama ning kuuldu üle mõtisklema.

      Kirurgiamet Austraalia vanglas ei ole kadestamisväärt. See võis olla veel talutav Melbourne’is ja Sydneys, aga väikese Perthi linna soovitamiseks oli vähe põhjust, ja seegi vähene oli ammu end ammendanud. Kliima oli vastik ning ühiskond kaugel meelepärasest. Lambad ja veised olid kogukonna põhitoiduseks, ning nende hinnad, aretamine ja haigused olid peamisteks vestlusteemadeks. Mina kui võõras neid teemasid ei tundnud ning jäin külmaks ka difteeria, mädaniku ja teiste sarnaste haiguste arutamise suhtes. Leidsin end vaimsest isolatsioonist ning olin valmis tervitama kõike, mis leevendaks mu eksistentsi monotoonsust. Mõrvar Maloney iseloomul oli vähemalt erilisust ja individuaalsust ja see võinuks toniseerida mu eksistentsi labasustest haiget mõistust. Seega, kui ma läksin oma tavalisele varahommikusele ringile, keerasin lukust lahti ukse, mis kandis selle kinnipeetava numbrit, ning jalutasin kongi.

      Minu sisenedes lamas mees kerratõmbunult oma rohmakal asemel, kuid sirutas oma pikki jäsemeid, vaatas üles ja jõllitas mind, näol põlglikult tülinoriv pilk, mis ennustas meie vestlusele halba. Tal oli kahvatu, tardunud nägu, ta oli liivakarva juuste ja terassiniste silmadega, kuidagi kaslasliku ilmega. Tema keha oli pikk ja lihaseline, ehkki ta õlad olid kummaliselt paindunud, mis küündis peaaegu moonutuseni. Tavaline vaatleja, kohates teda tänaval, oleks teda pidanud hästi arenenud, küllaltki ilusaks ning heade kommetega meheks – isegi kõige hullema kinnipidamisasutuse jõledas vormiriides jättis tema hoiak mulje teatavast rafineeritusest, eristades teda ümberkaudsetest alaväärsematest kaakidest.

      “Ma pole haigete nimekirjas,” ütles ta pahuralt. Selles kõvas krigisevas hääles oli miski, mis hajutas kõik illusioonid ja pani mind mõistma, et ma olin näost näkku Lena Valley ja Bluemansdyke’i mehega, kõige verisema võsaränduriga, kes iial mõnd talu röövinud või selle asukate kõrisid lõiganud.

      “Ma tean, et te pole,” vastasin ma. “Ent valvur McPherson ütles mulle, et teil on külmetus, ja ma mõtlesin, et tulen ja vaatan teid üle.”

      “Olgu valvur McPherson neetud ja teie ka!” karjus kinnipeetav raevuhoos. “Ah, õige,” ütles ta vaiksemalt, “rutake minema, teatage minust kubernerile! Hankige mulle veel kuus kuud või nii – seda te tahaksite.”

      “Ma ei kavatse teist teatada,” ütlesin ma.

      “Kaheksa ruutjalga maad,” jätkas ta, märkamata minu protesti ning ilmselt ennast taas üles küttes. “Kaheksa ruutjalga, ja sealgi tullakse minuga rääkima ja mind vahtima ja – oh, olge te kõik neetud!” ning ta tõstis oma kaks kokkupigistatud kätt pea kohale ja vehkis nendega kirglikult.

      “Te ei mõista meie külalislahkust,” märkisin ma, olles kindlalt otsustanud mitte ärrituda ega öelda välja esimest asja, mis keelele tuleb.

      Minu üllatuseks oli neil sõnadel temale erakordne mõju. Ta näis olevat täiesti vapustatud, et ma ei vaielnud vastu väitele, mida ta nii raevukalt kaitses – nimelt sellele, et ruum, milles ta seisis, oli tema territoorium.

      “Ma vabandan,” ütles ta. “Ma ei kavatsenud olla ebaviisakas. Võtke istet,” ning ta osutas rohmakale pukile, mis oli tema aseme päiseks.

      Ma istusin, olles üsna üllatunud äkilisest muutusest. Ma polnud kindel et Maloney mulle sellest uuest aspektist rohkem meeldis. Mõrvar oli, tõsi küll, hetkel kadunud, ent ta silutud toonis ning alandlikes kommetes oli midagi, mis viitas tugevalt kuninganna tunnistajale, kes oli püsti tõusnud ning oma kaaskurjategijad ära andnud.

      “Kuidas teil rinnus on?” küsisin ma, lülitades sisse professionaalse aura.

      “Jätke nüüd, doktor – jätke!” vastas ta, näidates valgete hammaste rivi, oma voodipoolel uuesti istet võttes. “See polnud mure minu tervise pärast, mis teid siia tõi; see jutt ei lähe läbi. Te olete tulnud, et näha Wolf Tone Maloney’d, võltsijat, mõrtsukat, hulkurit ning valitsuse pealekaebajat. Umbes selline on minu ettekujutus, kas pole nii? Nii see on, selge nagu seebivesi, kuid ma pole õel inimene.”

      Ta katkestas, oodates justkui, et ma midagi ütleksin; ent kuna ma vaikisin, kordas ta üks või kaks korda veel: “Ma pole õel inimene.”

      “Ja miks polekski ma pidanud?” karjus ta järsult, silmad lõõmamas ning kogu ta saatanlik loomus end kogumas. “Me olime võllasse määratud, meie kõik, ja see ei teinud nende olukorda põrmugi halvemaks, kui ma päästsin ennast nende vastu tunnistades. Iga mees enda eest, ütlen ma, ja kurat valigu kõige õnnelikum. Ega teil ei juhtu tubakapunti olema, doktor?”

      Ta rebis raevukalt kui metsloom tükikest “Barrett’si”, mille ma talle ulatasin. Sel paistis olevat närve rahustav mõju, sest ta jäi oma voodil paigale, võttes endise hukkamõistva ilme.

      “Teile endale see ei meeldiks, doktor, kas teate,” sõnas ta. “Sellest piisab, et ükskõik kelle mõistust natuke veidraks teha. Praegu olen ma kallaletungi eest kuueks kuuks kinni, ning ma võin teile öelda, et mul on väga kahju, et pean kord jälle välja minema. Minu vaim on siin vaba, ent kui ma olen väljas, kus on valitsus ja Hawkesbury Tätoveeritud Tom, ei anna keegi mulle rahu.”

      “Kes see on?” küsisin ma.

      “Ta on John Grimthorpe’i vend, tollesama, kes mõisteti surma minu tõendusmaterjalide alusel, ning ta on alles ehtne põrguline! Saatana sigidikud mõlemad! See tätoveeritu on üks mõrvarlik pätt ning vandus pärast toda kohut, et valab mu verd. Seitse aastat on möödas ja ikka jälitab ta mind; ma tean seda, kuigi ta hoidub madalale ja varju. Ta leidis mu 75. aastal Ballaratis; te võite mu käeseljal näha, kust kuul