Jaanuse imestuseks ei küsinud õpetaja Sauli salmi ei järgmisel päeval, ega ka kunagi hiljem mitte kelleltki.
Aegamööda, kuidas Jaanus enda klassikaaslasi tundma õppis, sai talle selgeks, et see oli üks Sauli süütumaid vempe. Selle poisi kooliaastatesse mahtus nii süütuid vempe, kui ka tõelisi pätitegusi. Elavaloomuline ja kasvatamatu, nagu ta oli.
II peatükk
"Lapsed, tõuske üles! Kooliorjus ootab jälle!" hüüdis Korsani Alice, nagu alati, kui ta hommikuti lapsi üles ajas.
Rital kooli veel asja ei olnud ja magas sellepärast südamerahuga edasi, nagu Ruudigi, kes "truda" kooli jaoks veel noor oli ning selle talve niisama kodus üht-teist teha nokitsedes mööda saatis.
Kooliminejad, Paul ja Jaanus, pidid end sooja teki alt välja ajama. Paul tõusis kohe üles ja hakkas end nohinal jahedas toas riidesse panema. Jaanus "võttis veel viimast", kuni ema ta voodist välja tiris.
Hommikusöök söödi kähku, eeskojast võeti suusad, ja vennad astusid külmast krigisevale lumele. Suusad pandi alla ja siis sõideti Liivatee mäe poole. Enne mäejalamile jõudmist tõstis Paul mõlemad käed suu juurde ja laskis kõlada indiaani sõjakisal, mida ta ise uhkelt joodeldamiseks nimetas. Jaanuse arvates ei olnud sellel koledal kisal joomisega küll mingit pistmist. Lehm Mooni jõi laudas ämbrist vett küll niimoodi, et iga lonks selgelt kuulda oli, kuid niisugust koledat kisa ei teinud ta kunagi.
Pauli sõjakisa sai ka kohe peaaegu samasuguse vastuse. Kaugelt, teiselt poolt Korsani talu suurt ja lagedat põldu kõrguvast, ning millegipärast Lambaaiaks hüütavast metsatukast liugles suuskadel lumisele põllule neli musta kuju. Need olid Ludu küla poisid, kes Mallangil koolis käisid. Maja taga Liivatee mäel saadi kokku, nagu alati, ja siis juba mindi hanereas mööda sissesõidetud suusajälgi koolimaja poole. Suusarada läks otse üle Teinise soo, siis üle Telliskivi mäe, üle suure põllu, kolhoosi kanalaputkadest mööda, üle suure maantee, üle Sirgi mäe ja siis hakkaski paistma Mallangi koolimaja.
Teinise soo peal läks üle suusaraja mitu rida hundijälgi. Peaaegu igal hommikul lisandusid kord siia, kord sinnapoole üha uued ja uued jälgede read. Mõnikord oli seitse-kaheksa jäljerida kõrvuti poiste suusarada ehtimas. Peagi sadas neile taevast valget ja kohevat lund peale, ning maa sai jälle ruumi uutele ja uutele hundijälgedele. Poisid ei vaadanud neid jälgi kunagi mingi hirmuga, teati ju, et metsakutsu päeval ei tule kallale.
Kui lapsed olid jõudnud kolhoosi kanalaputkadeni, nägid nad Sirgi mäelt alla liuglevat suusatajat. Mees tuli koolimaja poolt.
"Direkargaja sõidab öötöölt koju!" ütles üks Ludu küla poistest ja näitas suusakepiga kauge suusataja poole.
Mis imeloom see direkargaja oli, seda Jaanus täpselt ei teadnud, aimas ainult. Küsimiseks ei jätkunud julgust, sest Ludu küla poisid armastasid Jaanuse arvates liiga palju narrida. Eriti just suuremad poisid. Noorepoolne koolidirektor ei olnud abielus ja vist oli see direkargaja talle siis mehe eest või midagi niisugust, mõtles Jaanus koolimaja ees suuski jalast ära võttes. Ta oli ennegi poole kõrvaga kuulnud juttusid selle mehe hilisõhtustest käikudest koolimajja kus diektor elas.
Suusad pandi koolimaja seina najale püsti, pingutajad võeti naks-naks, maha ja siis mindi klassidesse.
Suure vahetunni ajal läks koolis kõmu lahti, et "hunt toodi, hunt toodi". Tormati koolimajast välja ja tõesti, otse koolimaja trepi ees oli lühikese palgiveo kelgu peal pikali suur hallikasmust võsavillem, suu võikalt irvakil, turjal ja rinnal karvad verised. Samas seisis ka jahimees, Kivi Värdi, mees nagu muiste, karbus viltu peas ja lambanahast kasukas seljas. Jahimehe jutu järgi oli ta juba ammu pannud tähele, et üks hunt käib pidevalt ikka ühte ja sama rada mööda, justkui jalutaks mööda linna trotuaari. Värdi tahtnud sellele jultunud hundile tema õige koha, selle sinise taeva all, kätte näidata. Läinudki siis eelmisel öösel hundiraja äärde, roninud igaks juhuks suure kuuse otsa ja jäänud hunti ootama. Paari tunni pärast tulndki see suur loom sörkides mööda enda poolt sissetallatud hundirada.
“Kuu paistel oli hästi näha, kuidas ta võsa vahel tuli. Jäi momendiks ühe põõsa äärde seisma ja õhku nuusutama. Võib-olla tundis minu lõhna või kahtlustas niisama midagi. Ma ei jäänud enam ootama ja kohe põrutasin!" Värdi oli silmnähtavalt napsune ja heas tujus nii joodud viina kui maha lastud võsavillemi pärast. "Hunt tegi veel paar hüpet kõrvale. Tahtis vist põgeneda, aga siis vajus lume peale kokku! Kus-sas enam! Rind ju tina täis!"
Jahimees oli enesega rahul ja miks ka mitte – ikkagi selleks korraks oli ta jälle üle küla mees ja hundi eest oli preemiat ka saada. Koolipoiste silmis oli ta aga lausa kangelane.
Kuivõrd esimeses klassis oli tunde vähem kui vanemates klassides, sai Jaanus koolist varem lahti. Üksi ei riskinud poiss mööda suusarada minna, sest oli see ju hundijälgi täis, pealegi oli üks hunt ka koolimaja hoovis olnud, mis sellest, et surnuna. Jaanus läks mööda reeteed, nagu alati siis, kui ta pidi üksi koolist koju minema. Igaks juhuks korjas ta tee pealt endale sülle külmanud hobusepabulaid, et siis kui hunt tuleb, viskab kohe põmm ja põmm! surnuks. Viib siis selle hundi ka kooli õue peale, nagu see jahimeeski, ja las siis tüdrukud imestavad!
Vaatamata julgetele mõtetele, oli mehikese südames ikkagi suur hirm, sest tema kodutee viis läbi Aasa metsa. Seda metsa oli küll ainult mõnisada sammu, kuid see-eest oli mets väga tihe ja sellepärast oli ka metsaalune tee alati veidi pimedavõitu. Küllaltki lai hobusetee läks tuule käes nagisevate suurte Aasa metsa kuuskede vahelt läbi. Jaanus suusatas mööda teed ja sosistas mõttes:
"Iga, iga teisipäev, on mu surmapäev! Iga, iga teisipäev on mu surmapäev!"
Oli ka just teisipäevane päev. Aasa metsast suusatas poiss kiiresti läbi, ühes käes kaks suusakeppi, teises külmanud hobusejunnid. Metsa lõpus, lepavõsa vahel, sörkis Jaanusele pikkamööda vastu suur hundikoer. Paarkümmend sammu enne suusatajat jäi loom seisma ja vaatas uurivalt poissi. Jaanusel pudenesid üllatusest kõik hobusepabulad sülest maha. Poiss jäi samuti seisma, vaatas ootamatult tema teele ilmunud ilusat looma ja püüdis ära arvata, kelle koer see niisugune on ja mis ta nimi võiks olla.
"Kutsu, kutsu, kutsu!" meelitas poiss. Hetk hiljem hüppas see ilus koer, volksti, reetee pealt lumme ja sörkis läbi võsa pikkamööda minema. Isegi tagasi ei vaadanud! Jaanus vaatas lepavõsa vahele kaduvale koerale järele, seisis veel natukene aega ja läks siis koera jälgi uurima. Kuri kahtlus oli tekkinud poisi hinge. Veidi uurinud lumel olevaid värskeid jälgi, tundis Jaanus äkki, kuidas hirm haaras jäise käega rinnust pigistama. Tema ees lumel olid kõige ehtsamad hundi jäljed! Hetk hiljem kuulis Aasa mets koledat hirmukisa ja nii mõnigi imestunud kuusk pillas oksalt raske lumemütsaku, kui Jaanus tuldud teed mööda kabuhirmus tagasi kihutas. Alles Pillemäe talu juurde jõudes julges ta seisma jääda ja tagasi vaadata. Tee oli tühi ja mõnesaja sammu kaugusel tiheda müürina seisev Aasa mets jutustas kohinal igapäevast metsajuttu. Jaanus otsustas oodata, ehk tuleb keegi, kellega koos koju minna. Poiss ootas ja ootas, kuid kui sa ootad, ei tule tavaliselt kedagi. Nii ka seekord. Aeg läks ja videvik hakkas tasapisi võimust võtma…
"Kus see Paul ometi on? Ta peab ju lõpuks tulema!" muretses Jaanus. Tal oli pikast ootamisest juba külm hakanud ning Aasa mets oli poisi silmis veel süngemaks ja hirmuäratavamaks muutunud.
Lõpuks ometi kostusid külmast värisema hakanud ootaja kõrvu kauged jutukatked ja tuttav suuskade krigin külmal lumel.
"Paul tuleb!" rõõmustas poiss.
Peagi libisesid põõsaste vahelt välja Ludu küla poisid ja nende hulgas ka Paul. Nemad olid, nagu alati peale kooli, sõitnud suuskadega Pillemäe talu lähedal metsasel Kaskedevahe mäel.
"Mis sina siin teed? Aga sa isa käest saad!" ähkis higine Paul vennale näkku ja kihutas koos teiste poistega Jaanusest mööda. See tahtis vennale rääkida Aasa metsa vahel hulkuvast hundist, kuid juba olid poisid kaugel ja Jaanusel ei jäänud muud üle, kui neile järele kihutada. Mis jaksas väikene poiss suuremate vastu? Pealegi kadusid need juba metsaalusesse videvikku.
"Ärge jätke mind maha, hundid söövad mu