Läbi räga. Jüri V. Grauberg

vahel murendama. Kooli käimla oli mõisahoone kõrvale, suurte pargipuude alla kunagi ammu ehitatud. Üksteise peale löödud servamata ning millegipärast tumepunaseks värvitud laudadest kokkulöödud ehitus oli kõike muud kui ilus. Ometi oli ta väga vajalik ehitis. Ühel pool seinas oli uks poistele, teisel pool samasugune uks tüdrukutele. Keskel oli laudadest vahesein ja teine teiselpool vaheseina olid pikad viie-kuue auguga prill-lauad. Muidugi oli poiste poolt vaheseina laudadesse noaga loendamatu hulk auke uuristatud ja uuristati usinalt juurde. Tüdrukud aga toppisid neid auke paberi ja jumal teab millega jälle kinni. See vägikaikavedu käis seni, kuni ehitati uus väljakäik mõisa keldrisse ja see õuelobudik lammutati.

      Kui pärm sai murendatud, passisid poisid momendi, kui kedagi käimlas ei olnud ning viskasid siis pärmi sops ja sops, prill-laua aukudest sisse. Oli ka viimane aeg, sest juba käsutati lapsi koolimaja ette, klasside kaupa rivisse.

      Peagi venis pikk rodu õpilasi koolimajast umbes kilomeetri kaugusele, endise Kusteli talu põllule. Lapsed jagati paaridesse ja igale paarile määrati mõnekümne sammu pikkune vaojupp kust nad pidid kartuleid korjama. Pisemad lapsed pandi kolmekaupa punti. Jaanus võttis endale paarimeheks Anne noorema venna ja asus kartuleid noppima tüdruku lähedusse. Anne oli paaris enda pinginaabriga, kolhoosi esimehe tütrega.

      Kolhoosi esimees saatis suvel tallimehe niidumasinaga Anne isa-ema õunaaiast heina maha niitma. Tüdruku vanemad ei töötanud kolhoosis ja nii oligi põhjust kiusamiseks küllaga. Kohmaka niidumasina ette ei jäänud mitte ainult hein, vaid ka õunapuude tüved said viga. Nii mõnestki marjapõõsast jäi järele ainult mälestus. Uunu oli südametunnistuse hääle jälle viinapudelisse uputanud ja juhtis niidumasinat hobustega kahasse. Ta ei saanud võõrasse õunapuuaeda niitma minemata ka jätta, sest mehel oli kodus suur pere. See tahtis ulualust ja süüa. Kolhoosi esimehe käsu täitmata jätmine oleks muutnud küsitavaks nii tallimehe ameti pidamise, kui ka oma perega praeguses majas elamise.

      Marjapõõsaste niitmine ei seganud tüdrukute sõprust, pinginaabrid, nagu nad olid.

      Kartulipõllul aeti vagusid lahti kahe kartulivõtmise masinaga. Neid tiivikutega masinaid vedasid kolhoosi tugevamad hobused, kaks hobust rakendis. Ühte paari juhtis Uunu, kes käis ohjad käes hobuste kõrval ning ergutas neid sõna ja piitsaga kiiremale sammule. Juhtida polnud neid hobuseid suurt vajagi, sest tolleaegsed veoloomad oskasid mööda vagu käia.

      Jaanus, kes Anne vennaga paaris oli, noppis kähku enda lõigult kartulid ära ja läks tüdrukule appi. Jaanus soovis, et Annel kergem oleks ja aitas usinasti tüdrukul korvi tassida ning kartulikasti tühjaks kallata. Anne ei öelnud ei "aitäh" ega "palun", lõkerdas vaid naerda ja tegi enda paarilisele, esimehe tütrele, mingeid salapäraseid märke. Tüdrukute maa-alalt korjatud kartulid kallati ikka vaid nende kasti, sest Jaanus oli läbi ja lõhki aumees. Kui kastid täis said, hakati kooris karjuma:

      "Kastipoiss, kastipoiss!"

      Selle kisa peale tuli sõiduga kohale hobusemees ja koos upitati kastid vankrisse tühjaks. Iga kasti eest anti templijäljendiga talong. Õhtul korjati talongid kokku ja nii tehti kindlaks kui palju keegi päeva jooksul oli kartuleid korjanud ning raha teeninud. Raha muidugi kartulinoppijatele peaaegu kunagi ei makstud. Selle asemel andis kolhoos lastele järgmisel suvel ekskursioonile sõitmiseks auto. Veoauto kasti pandi siis pikad pingid sisse, ja kui vihmane oli, tõmmati ka puldanist katus peale. Ilusa ilmaga lasti niisama lahtises kastis, sai igale poole mõnuga vaadata. Muidugi mitte ainult ettepoole, sest siis oli oht saada silma mõni kole kibe putukas.

      Lõunat peeti kartulipõllul terve tunni, sest vagusid lahtiajavad hobused tahtsid puhata ja süüa. Lapsed muidugi sõid kähku ära, mis kellelgi kaasas oli ja usinamad hakkasid lõkkes kartuleid küpsetama. See oli omaette kunst. Kui see must, põlenud koorega kartul sai lõkkest välja urgitsetud ja koor maha murtud, siis oli see tuline, aga imemaitsev kartul üks sügiseselt külma ning uduse kartulipõllu delikatess. Jaanus kooris mitu kartulit ka Annele, kes need üleolevalt itsitades vastu võttis. Poiss solvus ja läks lõkke juurest eemale. Peagi hakkas talle silma Saul. See oli ühe poolemeetrise lepa oksa otsa teravaks vestnud, kepi otsa kartuli torganud ja saatis neid siis keppi õhus keerutades suure kaarega taeva alla. Jaanus tegi ka endale kähku samasuguse riistapuu. Nüüd põrutasid poisid kahekesi kartuleid lähema lepiku poole. Nende lõbu lõppes üsna ruttu ja õige kurvalt, sest sinna lepikusse olid end laagrisse seadnud õpetajad, eesotsas direktoriga. Poisid pidid endi kepid pooleks murdma ja lepikust kõik sinna loobitud kartulid üles otsima.

      "Kolhoosi vara ei tohi laiali loopida!" selgitas direktor.

      Otsimise ajal sosistas Saul Jaanusele:

      "Peldikusse sai pärmi liiga vähe pandud. See, mis panime, ei mõju. Ma toon homme veel juurde, nii palju, kui saan!"

      "Mis see dire lõugab siin, las ta parem nuusutab sitamaja juures…" ütles Jaanus ja lubas kodus järele uurida kas emal on sahvris pärmi ja kui on, siis sealt võtta kooli peldiku jaoks nii palju kui saab.

      “Ha-ha-haa! Muidugi, las parem nuusutab!" oli Saul kohe päri.

      Poisid puistasid veel mitmel hommikul pärmi prill-laua aukudesse ja ka suurem osa Korsani Alice pärmivarudest kadus Mallangi kooli peldikusse. Lõpuks kroonis poiste pingutusi ka edu, kuid sellest veidi hiljem.

      Õhtupoolikul läks töö kartulipõllul üldiselt samamoodi. Jaanus käis kohusetruult Annel abis kartuled noppimas, vaatamata sellele, et tüdruk nüüd lausa avalikult tema üle irvitas.

      "Anne võiks vähe tõsisem olla!" mõtles Jaanus tüdruku korvi kartulikasti tühjaks kallates.

      Õhtu eel ütles Saul Jaanusele:

      "Need kuradi kartulivõtmise masinad ei lähe ka üldse nässu! Mina olen väsinud ja ei taha enam neljakäpukil mööda põldu joosta! Ega ma lammas pole!"

      Kurat oli oma masinad sügistöödeks hästi ära remontinud, sest vaatamata Sauli soovile, ei läinud nad katki ja tööpäeva lõpp tuli alles siis, kui põllul juba videvik võimust hakkas võtma.