„Learnin’ The Blues” oli viiekümnendate aastate laul, mille Frank Sinatra laulis tabelites teisele kohale ja mille hiljem salvestasid duetina Ella Fitzgerald ja Louis Armstrong. Viimastel aastatel on see lugu äratanud ka grusiinist Briti lauljatari Katie Melua tähelepanu. Lugu „Just One More Dance” oli vähem tuntud.
„One Step At A Time” esitati akustilise kitarri ja sõrmenipsu tagasihoidlikul saatel, samas kui lugu „I’ll Be Seeing You”, mille kirjutasid 1938. aastal Irving Kahal ja Sammy Fain ja mis osutus Teise maailmasõja ajal sõjaväelaste ja nende kallimate suureks lemmikuks, läks täiesti teist teed. Selle loo metsasarve ja viiuli mõjus seade meenutas sobivalt neljakümnendaid.
„First Dance” salvestati kaheksa päevaga ja see oli osalt demonstreerimaks tema häält, osalt visiitkaart ja osalt kingitus perele ja sõpradele, aga eriti just vanaisa Mitchile. Selle albumi salvestamiseks vajalik raha, 6000 naela, tuli vanaisalt. Neli aastat hiljem selgus, et plaadi salvestamine oli olnud hea investeering, kui CD tema läbimurdes üliolulist rolli mängis.
„First Dance” ei olnud kunagi mõeldud levitamiseks laiemale publikule. 2003. aasta detsembris, natuke aega pärast esimene pärisalbumi edu, rääkis Bublé Michael Parkinsonile, tema töö varajasele toetajale BBC raadiojaamast Radio 2, et album „First Dance” koos sellele järgnenud sõltumatult välja lastud albumitega „BaBalu” (2001) ja „Dream” (2002), olid müügist kõrvaldatud, kuna tema arvates ei olnud need piisavalt kvaliteetsed. Seda meelemuutust arvesse võtmata on kõik kolm albumit jätkuvalt kõrgelt hinnatud esemed Bublé helisalvestiste kogujate hulgas.
Samal, 1996. aastal tegi Michael ettevaatliku katse alustada näitlejakarjääri, tehes kaks väikest kui-silmi-pilgutad-ei-märkagi statistirolli. Michael oli näitlemisest huvitatud olnud juba keskkooliajast alates ja mitmed tema muusikalised kangelased – Frank Sinatra, Bing Crosby ja Dean Martin nende hulgas – olid filmides erinevat edu saavutanud; otse loomulikult võttis ta rõõmuga vastu iga võimaluse, et nende jälgedes käia. Vancouver on suur filmi- ja teletoodangu keskus ja seejuures asukohana teisikuks teistele Põhja-Ameerika linnadele selle eelisega, et selle läheduses on ka tähelepanuväärseid loodusobjekte. See tõsiasi koos sidemetega, mida Beverly Delich kohalikus meelelahutusäris omas, andis Bubléle hea võimaluse omandada kogemusi kaamerate ees.
Tema esimene ülesastumine oli telefilmis nimega „Death Game”, mis lasti videol ja DVD-l välja uue pealkirjaga „Mortal Challenge”. Filmi produtsent oli viljakas kultusfilmide tegija Roger Corman, keda tuntakse põhjendatult ka B-klassi filmide kuningana, ja see käsitles laastava maavärina järelmõjusid, mis oli Los Angelese jaganud rikaste ja vaeste kogukonnaks. Noort Michaelit, kes filmi lõputiitrites on märgitud kui Mike Bublé, võib mõne sekundi jooksul tagaplaanil näha ühena kaheteistkümnest Drome Groupie’st, kuid tema olemasolu varjutab suuresti meelas, ent nurjatu naiskelm Felicia, keda kehastab Korrine St Onge. Praeguseks on film suuresti unustatud, Michaeli põgus ilmumine on ainus asi, mis päästab selle täielikust tundmatusest.
„Salatoimikud”, mille esimesed viis hooaega filmiti Vancouveris, oli üheksakümnendate kultusseriaal. Selle vaimne juht oli Chris Carter ja film jälgis kahte FBI eriagenti, kui nad lahendasid eelnevalt lahenduseta jäänud paranormaalsete nähtuste juhtumeid, röövimisi tulnukate poolt ja vandenõuteooriaid. Michael esines ühena kolmest anonüümsest allveelaeva madrusest, keda näidati must-valges tagasivaates Teise maailmasõja aegsetele sündmustele. Sel korral nautis ta eelmisest rollist pisut pikemat ekraanilolekut, mille juurde kuulus ka põgus lähivõte, samas kui tema näitlemine sisaldas grimasside tegemist, mis väljendavad õudust ja üllatust allveelaeval toimuvate kummaliste sündmuste üle. Tema panus hõlmas ka kahte 1996. aastal produtseeritud „Salatoimikute” kolmanda hooaja episoodi: „Piper Marut” ja sisuliini lõppu „Apocrypha’s”. Ometi ei mainitud tema osalust lõputiitrites.
Bublé jätkas töö rügamist Beverly Delichi juhendusel samamoodi nagu varem, ühtegi tööotsa kunagi tagasi lükkamata, isegi siis, kui see nõudis kehastumist punase-valgekirjut kostüümi ja valehabet kandvaks laulvaks jõuluvanaks, mille eest ta sai 80 dollarit. Palju enam pakkusid talle huvi esinemised sellistes Vancouveri kohtumispaikades nagu Purple Onion (kabareeklubi), Cecil Hotel, Vogue Theatre ja Commodore Ballroom.
„Ma töötasin igas võimalikus baaris, klubis, lõbusõidulaeval ja kaubanduskeskuses,” meenutab Bublé. Eriti just baarides esinemine osutus katsumuseks, kuna talle tundus, et talle ei pöörata piisavalt tähelepanu. Ta rääkis, kuidas mängis kord käputäiele inimestele, kes keeldusid oma vestlust lõpetamast, et teda kuulata. „Nende suhtumine oli umbes selline, et jää, kurat, parem vait, me üritame siin juttu ajada. Nad ei taibanud, kui valus võiks olla mikrofoniga pihta saada …”
Mõned kuulajad võisid olla veelgi ebasõbralikumad. 2007. aastal rääkis ta Michael Parkinsonile oma kogemusest, kus „inimesed loopisid minu pihta sigarette: „Laula [Lynyrd Skynyrdi rokihümni] „Freebirdi”!” ja muud sellist.” Järjekindel, nagu ta oli, sai ta endale peagi regulaarse esinemiskoha baaris nimega Georgia Street Bar and Grill, West Georgia tänaval. Sealt liikus ta sammu võrra edasi ja hakkas kahel korral nädalas esinema BaBalu-nimelises salongis.
Kuuba-teemaline salong BaBalu asus Nelson-at-Granville Comfort Inni hotelli esimesel korrusel Vancouveri kesklinnas, Yaletowni linnaosas, aadressil 654 Nelson Street. BaBalu oli oma nime saanud laulu järgi, mille kirjutas Margarita Lecuona ja mille tegid kuulsaks kuuba laulja Miguelito Valdés ja bigbändi dirigent Desi Arnaz, mees, keda teati rohkem tänu tema teleesinemistele koos Lucille Balliga. Ometi ei ole tõenäoline siin näha plaadikest, mis tähistaks selle koha tähtsust ühe astmena Bublé trepil edu poole. Seda paika laastas 2001. aastal tulekahju ja nüüd asub seal iiri baar Doolins.
BaBalu imetillukese lava tagaseinas olid punased kardinad. Muusikalist saadet tegi majabänd Smokin’ Section. Michaeli jaoks oli igaõhtuseks väljakutseks minna silm silma vastu tulutoovate kundedega, keda huvitas tõenäoliselt palju enam baaris pakutav ulatuslik kokteilivalik kui mingi laulja kuulamine. Ometigi ei olnud selline esinemine püsikundedele, kes olid parimal juhul ükskõiksed, tema jaoks ilmtingimata ebasoodus olukord, nagu Michael selgitas. „Nemad tulid sinna selleks, et tüdrukuga kohtuda või ennast täis juua, aga mina õppisin samal ajal oma tööd paremini tegema. See kogemus õpetas mulle seda, kuidas mitte meeleheite järele lehata, vaid selle asemel tagasi tõmbuda, püüda olla karismaatiline ja lasta neil endasse armuda.”
Buzz Bishop, kohaliku raadiojaama diktor ja Michaeli sõber, kelle raadiojaam sponsoreeris üritusi BaBalus, meenutas noore mehe pühendumust sellele, et endast kõik anda. „Michael pani alati kogu energia ja kire oma esinemisse. Ta suhtus igasse üksikusse esinemisse nii, nagu oleks ta Las Vegase tõmbenumber.” Ta arenes selle klubi intiimses õhkonnas jõudsalt edasi ja hakkas peagi enda fänne ligi meelitama.
1997. aasta lõpuks oli Michaelist saanud nimi, mis kuulajaid ligi tõmbas; lendlehed teatasid „Michael Bublé – pühapäeviti ja esmaspäeviti – lahe õhkkond, svingiv saund, stiilne rahvas”. Jason Manning, veel üks DJ, salongimuusika spetsialist Vancouveri CKST-st, tegutses seal sageli tseremooniameistrina. Bublé koostöö selle klubiga kestis kaks aastat ja sealt saadud õppetunde ei unusta ta iial.
BaBalust põhja pool, lühikese autosõidu kaugusel mööda kiirteed 99, asub Granville Island (Granville oli Vancouveri algupärane nimi). Vancouveri False Creeki kahe leetseljaku lähedusse täitematerjalist moodustunud saar oli kunagi rasketööstuse keskus. Nüüdseks on sellest saanud vaba aja keskus, mis on koduks paarile-kolmele lavale, kus tegutsevad Arts Club Theatre Company, Granville Island Stage ja Revue Stage. See nimi, Arts Club, on pisut eksitav; see ettevõte on tähtis tegija, suurim omataoline organisatsioon Lääne-Kanadas, millel on muljetavaldav maine Kanada uue draama teerajajana.
1996. aastal hakkas autor ja näitejuht Dean Regan kokku panema muusikalist revüüetendust nimega „Red Rock Diner”. Vancouveri kohaliku elanikuna oli Regan Arts Clubile juba kirjutanud ja lavastanud