RÖÖVEL JA TA POJAD
Elas kord röövel. Ta varjas end koos kaaslastega pimedas laanes, mäekurudes ja koobastes. Kui maanteel sõitsid mööda vürstid, mõisahärrad või jõukad kaupmehed, varitses ta neid ning võttis neilt ära raha ja vara. Aastad läksid ja röövel jäi vanaks, tema amet ei meeldinud talle enam ja ta kahetses, et oli nii palju kurja teinud. Ta hakkaski õiglasemat elu elama, nagu aus inimene ikka, ja püüdis, kus vaid sai, ainult head teha. Tal oli ka kolm poega; kui need olid suureks kasvanud, kutsus ta nad enda juurde ja sõnas:
«Mu kallid lapsed, öelge mulle, millise ameti te tahate valida, et ausalt raha teenida?»
Pojad pidasid omavahel nõu ja vastasid talle nii:
«Käbi ei kuku kännust kaugele, me soovime tegelda sellega, millega teie tegelesite, me tahame saada röövliteks. Meile ei meeldi niisugune amet, kus peab hommikust õhtuni tööd rügama, teenistus aga on vilets ja elu raske.»
«Oo, mu kallid lapsed,» vastas isa. «Miks te ei taha elada rahumeelselt ja rahulduda piskuga? Elad ausalt – elad kauem. Röövimine on kuri ja autu tegevus ja lõpeb halvasti: ei ole teil rõõmu neist rikkustest. Lõpuks saadakse teid ikka kätte ja tõmmatakse võlla.»
Aga pojad ei teinud tema hoiatustest välja, jäid oma arvamuse juurde ning otsustasid röövimisega pihta hakata. Neil oli teada, et kuninganna juures tallis on tore ja kallis ratsu ning nad otsustasid selle varastada. Pealegi said nad teada, et see hobune ei söö muud toitu kui mahlakat heina, ms kasvab vaid ühes niiskes kohas metsas. Läksidki nad kolmekesi sellesse metsa, niitsid heina maha ja sidusid selle suurde saadu ning peitsid sinna sisse oma kõige noorema venna, kes oli neist kõige väiksem, ning tegid seda nii osavasti, et teda oli võimatu märgata. Ja nad viisidki selle heinasao turule. Kuninga tallimees ostis heinasao hobusele toiduks, käskis selle talli viia ja hobusele ette anda. Kui kesköö oli käes ja kõik juba magasid, ronis noorem vend heinasaost välja, päästis hobuse lahti, pani talle kuldsed valjad pähe ja kullaga palistatud rakmed kaela; kuljused, mis tal küljes rippusid, mätsis ta vahaga kinni, et poleks kõlinat kuulda. Siis avas ta värava ja kihutas ratsa selle paiga poole, kuhu vennad olid käskinud tal tulla. Varas hakkas silma ainult linnavahtidele, need sööstsid teda jälitama, leidsid ta koos vendadega üles, võtsid kõik kolm kinni ja panid vangi. Ja viidigi nad järgmisel hommikul kuninganna ette. See nägi, et kõik kolm on kenad noored mehed, ja küsis, kust nad on ning sai teada, et nad on selle vana röövli pojad, kes oli oma eluviise muutnud ja elab nüüd tubli alama elu. Kuninganna käskis nad tagasi vanglasse viia ning küsida nende isa käest, kas ta ei tahaks oma poegi välja osta. Ent vanamees tuli lossi ja ütles:
«Mu pojad pole seda väärt, et nende peale krossigi kulutada.» Kuid kuninganna ütles talle:
«Sa olid kuulus röövel, jutusta siis mulle oma röövlielust üks kõige tähelepanuväärsem lugu, ja ma annan sulle su pojad tagasi.»
Vanamees võttis teda kuulda ja alustas oma juttu nii:
«Austatud kuninganna, kuulake mu jutt ära, ma räägin teile ühest seiklusest, mis on kohutanud mind kõige rohkem ilmas. Ükskord sain ma teada seda, et paksus metsas ühes koopas elab hiiglane, kellel on palju varandust. Ma kogusin oma kaaslastest suure hulga kokku, meid oli sada meest, ja asusimegi teele. Hiiglast me kodust ei leidnud; meil oli selle üle hea meel ja me ajasime kulda ning hõbedat kotti niipalju, kui jõudsime tassida. Me hakkasime juba end kodu poole sättima ja arvasime, et oleme täiesti väljaspool ohtu, kui äkki ootamatult ilmus välja hiiglane koos kümne teise hiiglasega ning võttis meid kõiki kinni. Jagasidki hiiglased meid omavahel ära; igaühele neist jäi kümme meest, ja mina sattusin koos üheksa kaaslasega sellele hiiglasele, kellelt me varandused olime tahtnud ära röövida. Nad sidusid meil käed seljataha kinni ja ajasid meid nagu lambaid oma koopasse. Me pakkusime neile enda väljaostmiseks raha ja kõike, mis meil oli, aga hiiglane vastas:
«Mul ei ole teie rikkusi vaja, ma jätan teid enda juurde ja söön teid ära, see on mulle rohkem meeltmööda.»
Seejärel kobas ta meid kõiki, valis ühe välja ja lausus: «Tema on kõige rasvasem, temast ma alustangi.»
Ta tappis mehe ära ja viskas ta katlasse, mille ta oli tulele pannud. Niimoodi sõi ta iga päev ühe meie hulgast, aga kuna mina olin kõige kõhnem, pidi ta mind sööma viimasena. Kui mu üheksa kaaslast olid juba söödud, otsustasin ma kavaluse kasutusele võtta.
«Ma näen, et sul on silmad haiged,» ütlesin ma hiiglasele, «aga mina olen tohter ja neis asjus kogemustega mees, kui sa jätad mind ellu, siis teen ma su silmad terveks.»
Hiiglane lubas mind ellu jätta, kui ma suudan ta terveks ravida. Ta muretses mulle kõike, mida ma selleks nõudsin. Ma valasin õli katlasse, puistasin sinna väävlit, vaha, soola, rotimürki ja igasugu mürgiseid segusid ning asetasin katla tulele, nagu kavatsenuksin ta silmale plaastrit valmistada. Kui õli oli keema hakanud, lasin ma hiiglasel pikali heita ja valasin selle kõik, mis katlas oli, talle silmadele, kaelale ja kehale, ning ta jäigi täiesti pimedaks, aga nahk ta kehal põles ära ja koorus maha. Metsikult röökides hüppas ta püsti, seejärel kukkus pikali ja hakkas maas vähkrema, ulgudes ja möirates nagu lõvi või härg. Siis haaras ta raevukalt suure nuia ja hakkas majas edasi-tagasi joostes sellega vastu maad ja seinu peksma, lootes mind tabada. Ära joosta ei olnud mul võimalik – maja oli igast küljest piiratud kõrgete müüridega, aga uksed suletud raudsete riividega. Ma sööstsin ühest nurgast teise, lõpuks otsustasin, et ainus pääsetee on ronida mööda redelit üles lae alla; ja rippusingi ma laetalast kinni hoides seal üleval. Rippusin päeva ja kogu öö, aga rohkem enam ei pidanud vastu ja ronisin alla ning peitsin end lammaste hulka. Siin tuli olla üsna kärme, ja et hiiglane ei saaks mind kinni võtta, pidin ma kogu aeg jooksma lammaste jalge vahel. Lõpuks leidsin ma ühest nurgast oinanaha, ronisin selle sisse ja püüdsin talitada nii, et oinasarved satuksid mulle otse pähe. Hiiglasel oli kombeks enne lammaste karjamaale saatmist lasta nad oma jalgade vahelt läbi. Sealjuures luges ta nad üle ja rasvasema lamba võttis kinni, keetis ära ning sõi selle lõunaks. Tekkis sobiv võimalus põgeneda; ma hakkasin hiiglase jalgade vahelt läbi minema, nagu tegid seda lambad. Kui hiiglane oli mind läbi kobanud ja aru saanud, et ma olen üsna rasvane, haaras ta mu kinni ja lausus:
«Sa oled rasvane, sina mu kõhtu täna täidadki.»
Ma hüppasin ta käte vahelt minema, kuid ta võttis mind uuesti kinni. Mul õnnestus veel kord lahti rabeleda, aga ta sai mu uuesti kätte, ja nii seitse korda järjest. Siis ta vihastas ja ütles:
«Noh, lase jalga, las hundid söövad su, sa oled küllalt mind narritanud.»
Ma olingi vabaduses, viskasin naha seljast ja hüüdsin talle pilkavalt, et ma siiski pääsesin ta käest, ja hakkasin tema üle irvitama. Siis võttis ta sõrmest sõrmuse ja ütles:
«Võta see kuldsõrmus endale kingiks, sa oled selle ära teeninud. Ei ole hea, kui sinusugune, taibukas sell läheb minu juurest minema kingituseta.»
Ma võtsin sõrmuse ja panin selle endale sõrme, aga ma ei teadnud, et see on võlusõrmus. Sellest hetkest peale, kui ma seda tegin, sunniti mind lakkamatult hüüdma: «Ma olen siin, ma olen siin!» Ja hiiglane sai mu hüüde järgi teada, kus ma olen, ja ta tormas mind metsas taga ajama. Aga kuna hiiglane oli pime, siis ta komistas kogu aeg puude otsa ja kukkus maha kui hiiglasuur puu. Kuid ta tõusis jälle ruttu püsti, ja kuna tal olid pikad jalad ja ta sammud olid samuti pikad, siis ta jõudis mulle alati peaaegu järele, ning oli juba üsna lähedal, sest ma kisendasin kogu aeg: «Ma olen siin, ma olen siin!»
Peagi taipasin ma, et minu hüüdmise taga seisab sõrmus; ma püüdsin seda ära võtta, aga see mul ei õnnestunud. Mul ei jäänud muud midagi üle kui sõrm ära hammustada. Ja otsekohe lakkasin ma hüüdmast ja jooksin õnnelikult hiiglase käest minema. Ehkki ma jäin sõrmest ilma, päästsin ma oma elu.
«Armuline kuninganna,» lausus röövel, «selle loo jutustasin ma teile selleks, et lunastada välja üks oma poegadest, aga nüüd, et vabastada teine, jutustan ma teile, mis juhtus edasi.
Kui ma olin hiiglase käest pääsenud, hulkusin ma pimedas laanes, teadmata, kuhu edasi minna. Ma ronisin kõige kõrgemate kuuskede otsa, mäetippudele, aga ükskõik, kuhu ma ka ei vaadanud, kusagil polnud näha ei mingit eluaset ega põldu, ei ühtki jälge inimeste elunemisest – ümberringi olid vaid hirmuäratavad ürgmetsad. Ma läksin üha edasi ja edasi, mind piinas nälg ja janu ning iga hetk kartsin ma, et kukun jõuetusest pikali. Lõpuks,