Õigel ajal lüpsmata ununenud lehm sai udarapõletiku ja kõnges. Teise lehma tegi paar ise lihaks, sest süüa lihtsalt polnud midagi. Muist lihast läks halvaks, kuna iga päevaga inetumaks ja haisvamaks muutuv duett jäi enne liiga täis, kui kogu rümp sisse sai soolatud.
Kanad pääsesid lahti ja tuhkur võttis nad õnneks. Veretuks imetud linnurootsudega sai küll koeri toita. Ent nood hakkasid ikkagi lambatallesid murdma, sest mitte keegi ei tegelnud nendega. Igav oli. Reegleid polnud. Kõht oli tühi. Senised autoriteedid norisesid magada, tudisesid peaparanduse järele, püüdsid midagigi inimväärset sooritada, rikkusid ja lõhkusid kõik ära, mis neile kätte jäi – ning mõistes, et teevad ainult valesid otsuseid ja hukatuslikke valikuid, kukkusid uuesti magama.
Koerad läksid kevadise jääminekuga kaduma – ilmselt triivisid süüa otsides jäätüki peal merele. Seevastu alustasid kassid ülestõusu. Kusid Joonase kalossidesse ja sittusid Mari padja peale. Mis sattus kaunisse resonantsi esimeste inkassoteatistega, mida postikana oli sunnitud paati läbi rüsijää saare poole surudes neile tooma.
Süüa ega juua neile enam võlgu ei toodud. Ja et kirjakandja toimis mandril ühtlasi ka keelekandjana, teadis varsti kogu riik, et senine legendaarne filosoof, looduslähedane eluterve ja värske mõtleja, arvamusliider ja on-line-loengute fakiir ning tele- ja raadiojaamade filosoofiasaadetes telefonitsi-skaibitsi hiilgaja on omadega pekkis. Raputades maksmata arvete kuhja pealt suitsutuhka ja koristades kirjutuslaua alt (mis oli olnud seni tema pühamu ja vaimsusestiihiate vallandumise tõotatud maa) tühja taarat, tuli marusjastunud naisele midagi meelde.
Tema vanaema Saara oli tavatsenud öelda: «Kui naine joob, siis maja põleb.»
Oligi nii. Kuitahes joogine ja töllis oli majas mees – kuni naine hoidis arved ja toimetused, tööd ja korraldamised kontrolli all, püsis kaardimajake püsti. Pruukis naisel koos mehega kärakale anduda, ja pangakontod olidki arestitud, loomad surnud, suguelu olematu ja peeglisse võimatu vaadata.
Kahel põhjusel. Esiteks sellepärast, et vaatepilt oli kohutav. Seni elutervelt roosapõsine ja mõõdukalt priske naine oli paistes ja kollakas, tohutud vett täis valgunud pelmeenid silmade all. Miskipärast tuleb naistele palju kiiremini mongoliidne parmaadinägu kui meestele. Ega lähe üle ka pärast seda, kui enam ei joo.
Rita pani esimesest pilgust tähele, et säärased silmaalused kotid saadakse vaid ühel märjal moel.
Mari ei saanud tol hiljutisel elujärgul ennast peeglist vaadata ka sellepärast, et Joonas lõi peegli puruks. Mari näägutas pehmel keelel ta kallal, et ta on naise seni nii paigas maailma hukule joonud. Mees tahtis teda lüüa, aga Mari vaarus eemale ja tedretähniline rusikas tabas peeglit. Mari sai oma sinika ikka – kukkus põgenedes silmili vastu tooli seljatuge ja valmis ta oligi.
Järgnes põrgupiin. Ta silmitses tühja rahakoti mõralisest-kriimulisest pisipeeglist oma sinist silma, kotte ja punetavaid silmavalgeid, tumedaks suitsetatud hambaid – kellel siin majas hambapasta ostmiseks raha oli! –, värisevaid paistes käsi, räpaseid, juba nädal aega jutti seljas olnud riideid, rasvaseid väljakasvanud juukseid… Ja otsustas.
Surgu ärajäämanähtudesse või maha, aga nüüd on küll. Enam ei anu linnasõpradelt laenu ega poepidajatelt raamatusse kriipsu peale kraami. Kui ta edasi joob, sureb ta kindlasti üsna varsti ära. Kui siin ja praegu hoobilt katkestab, sureb võib-olla ka. Ent Mari oli selleks valmis. Enam sügavamale üks riigi juhtivaid mõttehiiglasi langeda ei saanud. Tal oli õnnestunud üldsust veenda, et intellekt ja loovus löövad eriliselt kirkal moel just erakluses ja eraldatuses leegitsema. Nüüd oli ta ise kõik saavutatu maatasa teinud.
Kodust oli saanud urgas ja teadusest tappev tsükkel.
See oli Mari elu kõige koletum nädal. Ta värises ja higistas. Ühtki mõtet polnud võimalik reastada ega korrastada – ta oli paanikas ja murdumas. Nii ihult, hingelt kui vaimult.
Nädala möödudes – sellest oli nüüdseks rõkkavaks mailõpu hommikuks möödas üle kolme kuu – suutis naine maja ära koristada, asjad oma kohtadele asetada, purustused kas parandada või ära põletada, oma rõivad üle vaadata ja kaltsud ahju ajada. Ka mehe kasis ta puhtaks ja sundis kainusele – või mida muud kui kaineks saada see naisest kõigiti sõltuv mürram saigi.
Kui Mari talus kettalt maha roomamise piinu vapralt vaikides ning varjas vaevlemist nii enda kui mehe eest, siis Joonase üleelamistest kajas terve saar. Samavõrd kui Mari korjas oma isiksuse ja majapidamise riismed üha toimekamalt ringi vudides, kasides ja klaarides kokku, lösutas Joonas diivanil ja halas, kuni naine ta jõuga majast varakevadise päikese kätte virutas. Mehike tuterdas meeleheitliku jõuga askeldaval naisel kannul ning pidas otsa ja ääreta monolooge ei-millestki. Mees ei mäletanud enam, kas neil oli kulunud Mari kõigi varude mahajoomiseks aasta, kaks või kolm. Ta ei saanud õieti arugi, mida ta oli teinud naisega, kel oli tulnud elus ka varem end põrmust mäkke rassida.
Naine omakorda ei mäletanudki, et ta asus enne pikka etanooliunne suikumisest mehest nii erineval inimsuse korrusel ja et nende kahe pöörded nii võimatult erinevad olid. Mees ei suutnud mitte üheski mõttes naisel kannul püsida. Talle järele vahtides ja õlut anudes oli ta endale häguselt pärale jõudvast pööretevahest ka ise ehmunud.
Naisel oli temast kahju – ja see ärritas mõlemat veelgi enam. Mari juhtis taas majapidamist. Surus oma uued, tuhast tõusnud fööniksi kirkusega koostatud erialatööd taas ülikoolide kogumikesse, kodulehekülgedele ja ka rahvusvahelistesse publikatsioonidesse. Samal ajal kui naine rabas end mõne kuuga endisesse hiilgusse – hiilgavamassegi kui Joonaseeelne vaikelu –, paterdas mees iga veerand tunni tagant majja ja halas, et päike on majaseina värvimiseks liiga kuum, mesilane nõelas, värv haiseb, kannad valutavad, aknaraamide kaitsmise teip on vale, peitli asemel peaks höövel olema, üks uutest mandrilt toodud kukkedest ei salli teda, haned haisevad ja niimoodi aina edasi. Mitte ükski töö ei sobinud jooki janunevale Joonasele.
Mari ei vaevunud enam tema invaliidset eesti keelt korrigeerima. Ta lihtsalt ei kuulanud enam mulinat, mille põhisisu oli kus-mu-ruuduline-pluuse-on-midasa-õdanguks-süija-teed-tea-kas-peaks-vett-soojenda ma-ja-õue-peal-pesema-või-kütab-sauna… Kes kütab? Mari jälestas seda kolmandas isikus kõnelemist: paneb süldi keema, toob vihmavett, sest kaev on kuiv – mis tähendas tegelikult seda, et tema paneb, toob ja teeb.
Mari vaikis. Korraldas. Kirjutas analüütilisi tekste, taustaks mulin ää kadunenud lipstest – Mari ise põletas need hirmsad lipsud ära. Vaikis.
Ka joogine olemata ei saanud Joonas ühestki Marile enesestmõistetavast asjast aru, seoseid ei tekkinud, meelde miski ei jäänud. Mari oli jõudnud juba kümneid järgmisi mõtteid mõelda ja plaane pidada, kui Joonasele tunnitagune lause kohale jõudis ning ta asus uuesti heietama teemal, mis oli Mari jaoks ammu lõpetatud.
Naine hakkas asjaajamise kõnesid võtma nii, et mees neid ei kuulnud – et ta ei reageeriks oma alanduses ja mahajäämuses vulgaarsete solvangutega. Emanda kallal inisemine muutis ilmvõimatuks Mari püüdlused erinevate kiirustega pöörded vähemasti ühtsesse faasi saada. Mis siis ikka, kõrvuti saab kulgeda ka siis, kui naine teeb mehe ühe pöörde ajal seitse või seitsekümmend. Kohtumiskoht on ikkagi võimalik saavutada.
Rumalat meest on võimalik uskuma panna, et tema korraldas saarele uued kanad-haned, lambadlehmad ja koerakutsika, keda Mari nüüd ise õpetas. Las ta mõtles oma pimedusega lööduses, et see oli tema teene, et kassid enam majapidamises ei sigatsenud. Ta ei saanud aru, et emand oli reeglid kehtestanud, piirid seadnud ja maailma uuesti toimuma pannud. Lappaja oli Mari ostetud ja kalapüügiloa võttis naine samuti oma nimele.
Räimekastide kallal, mille Joonas oli hommikul, hädaldades mõistagi vara tõusmise üle, kai peale hiivanud, askeldas tuhkur, kui Mari, Rita ja Andres mööda kallast õnnetuspaiga poole kõndisid. Mari heitis vilkale vingerjale loomakesele üleoleva pilgu – ta oli vanamehele nii kaua jalaga tagumikku uhanud, kuni kanadele oli peaaegu korralik aedik ehitatud ning tuhkur ei pääsenud neile ligi.
Arvestades