Andres läks näost üha rohelisemaks, Rita valgemaks ja Joonas-jutupaunik punasemaks. Tema ei märganud, et kellelgi midagi viga oleks. Tal enesel oli sunnikuma lahe olla ja ta lasi mootorist valjema peeru. Ja-jaa, elu on ilus…
Rita tegi paar äpardunud katset vanamehe juttu kuidagigi natukenegi ohjes hoida. Kustpoolt iganes ta seda vada ka piirata, raamistada ja juga juhtida ei püüdnud – mullitav pläma pani ikka oma teed. Igas suunas ühe korraga. Kokkuvõttes mitte üheski suunas mitte ainsatki mõtet.
Lisaks kaagutavale paadimehele ärritasid Ritat Andrese taskust iga viie minuti tagant kostvad SMSpiiksud ja vastamata kõned, mida vaene Västrikvärvuke mitte kuidagi vaigistada ei suutnud. Vastata ta ei saanud – öök! Vastusõnumineerida ei suutnud. Telefoni üle parda visata ei raatsinud – kalajama ja Metallica ühistoimena oli ta nagunii laostunud.
Pibiip-pibiip – ja blablabla. Wilhelm Tell ja mullmullmull. Saar, võrratu saar – mitu surnud tüdrukut iganes seal kaldavees liguneb, igal juhul on saar parem kui paat… hea küll, lappaja, kus ajusid uuristab vaheldumisi pibiip-pibiip ja pläralärapläralära. Ära siit!
III
Kui lappaja Manija-mõõtu saarekesel maabus, tänas Rita õnne, et polnud mehele läinud. Tõenäoliselt oleks madala intellektiga tüüka logorröa alles pärast pulmi välja löönud ja Rita oleks paari päevaga selle kätte kas hulluks läinud või mehe maha löönud. Juba koolis valis ta istekohti ja vahetunni ajal nurki, kus ei mölisetud. Selleks korraks oli ta pääsenud.
Paadile oli vastu tulnud naine, kelle nägemine pani Joonase unustama tema nappi pealispindset galantsuse kröömikest. Murumunajas mehike volksas osavalt kaldale ja andis väikest kasvu ümarale naisele mopsuva musi.
Kuna hingevaakuv Västrik pidi kolleegitari kaldale kantima, ei märganud ei Rita ega Andres, kuidas saare emand ninaga tõmbas, nagu on omane alkohoolikute naistele, iseäranis kaasalkohoolikutele. Olgu nad siis kainena jota kõrval kannatajad või kaasa põrutajad – igal juhul on kaasalkohoolikutel tuline hirm tunda kaasa juures jälle ja taas ja veel ja veel lõhnasid.
Kuubikukujuline tädike hingas kergendatult: «Tere, mina olen Mari. Ma olen selle saare perenaine. Seega võtsin mina eile ka selle õnnetu ekskursiooni vastu.»
Rita ja Andres, kes naisega kätlesid, ei saanud kunagi teada, et eileöisele õnnetusele eelnes siin maalapikese peal terve õnnetuste seeria. Iga järgmine häving eelmisest kraad kangem.
Mari oli õige mitu aastat siin saarel ihuüksi elanud. Eelmine elanik enne teda oli siinsamas sündinud majakavaht, kes jäi ühtlasi oma suguvõsa viimseks pojaks ning siia ka suri. Majakas oli nüüd automaatne, torni polnud vaja ronida, aga unikaalse taimekooslusega maanatukest oli ikkagi vaja kaitsta. Metsikud turistid rüüstasid linnupesi ja lagastasid maastikku, tegid saarele vabalt maad harima toodud lambad šašlõkiks ja põhjustasid ka metsatulekahju, nii vähe kui seda metsa siin üldse oli. Selle tulekahju peale hakatigi saarevahti otsima ja Mari võitis konkursi sellele kohale. Ühtki teist tahtjat nimelt polnudki.
Esialgu oli linnast ja inimestest ja edust ja karjäärist ja rahamaailmast pealaeni tüdinenud naine saarekesel ülimalt rahul ja õnnelik. Ta lasi projektirahade eest siia uued lambad tuua. Oma raha eest ostis kaks lüpsilehma. Võttis majja kimbu munakanu, paar kassi ja paar koera. Kõiki liike niisiis kaks, et kellelgi poleks kurb ega üksi. Nagu Noa laev. Kus ainult nais-Noa ise oli üksi mis üksi.
Kuna Mari sai ainult iseendale loota, läks tal õigupoolest lausa uskumatult hästi. Majake säras puhtusest, iga asi oli omal kohal, kõigil loomadel kindel päevakava, raamid ja reeglid. Ja emandal jäi piisavalt aega lugeda ja kirjutada. Nii kummaline kui see ka pole – ta tegi siin teadust. Humanitaarlane oli. Filosoof. Kraadi taotles. Kajakate rõõmuks.
Et kedagi polnud saart, taret ja loomi valvama jätta, ei käinud naine mitu aastat jutti mandril. Suhtles neti ja skaibi, telefoni ja telepaatia teel ning tema ainus silmast silma vestluskaaslane oli kord nädalas järgmisele saarele mööduv postipaat. Kakuam, mitte lappaja. Pardal Mari tellitud toit, tarbeesemed, majapidamisvahendid ja mõnikord ka raamatud. Järjest harvem. Naine ei vajanud neid. Oli neid oma 55 eluaasta jooksul nagunii liigagi palju lugenud. Oli oma tegeliku elu raamatutes kümblemise vastu vahetanud.
Tema kaks last temaga ei suhelnud. Kolmekümne ringis poeg ja tütar olid emast kaugenenud juba siis, kui too Tartus tavapärasemal moel teadust tegi, üha mööda konverentse, sümpoosione, vöökšoppe ja briifinguid traalis. Poisist sai arvutiinimene ja tüdrukust disainer ja las nemad siis olid seal oma maailmas, kus nad ka teineteisega õieti ei lävinud.
Kui ema kolis saarele, keerasid noored talle lõplikult selja. Kumbki ei abiellunud, kummalgi lapsi seni polnud, nii et Mari polnud ühiskonnast eemaldumisega õieti midagi kaotanud. Mis vahet seal on, kas olla üksinda Annelinna korteris või saarel. Üks üksildane saar kõik.
Kuni tulid väga lumised talved. Siis hakkas elementaarne majapidamine Marile üle jõu käima. Ihujupid ütlesid ükshaaval üles. Hirm tuli peale. Ja koos hirmuga saabus mööda kinnikaanetanud väina jääd Joonas. Esmalt ei selgitanud mees, miks ta sedasi jalgsi, suur puidust kelk sabas, randa tatsas ja öömaja palus. Naisele oli tohutu kergendus, et mees aitas loomi talitada, vett kanda, lund kühveldada, puid vedada ja maja soojana hoida.
Mõni nädal pärast Joonase saabumist jõudis Marile kohale, et kõrvaltoas norskab meesterahvas. Millal ta viimati õieti… Kuus-seitse aastat tagasi. Ja naine kobis flanellist öösärgi sahinal Joonase sängi. Nii jäigi.
Otsekui tasuks töö ja seksi eest püüdis Mari üsna nürimeelset mehetükki järele aidata. Ta parandas mitmeid kuid visalt ja südamlikult mehele omaseid sõnu nummer, rogress ja orginal, ent mõistis siis, et 55aastasele agulipoisile ei tee enam mingi valemiga selgeks, et eesti keeles on number, progress ja originaal. Mees keeldus õppimast.
Hakkas hoopis kõige üle, mida Mari tegi või ütles, vinguma. Sa oled paks. Su riided on räpased. Sa koorid liiga paksud kartulikoored. Kas sa tõesti ei suuda kunagi õiges koguses soola panna. Miks peavad labidad-hangud alati olema seal, kus sina tahad – minul on mugavam, kui…
Peagi selgus põhjus, miks Joonas vingub, õiendab ja Marit viimaks kõõmaseks juudi-Marusjaks sõimab. Ta tahtis juua. Oli niigi tavatult mitu kuud kaine olnud ja naise alandavat vaimsust välja kannatanud. Nüüd tellis ta autoga mööda jääteed kulgevalt postikanalt lisaks tavapärasele toidumoonale ja Marusja sigarettidele kasti viina. Ja siis läks lahti. Järgmisel korral läks tellimusse juba kaks kasti.
Mari oli üksi elades imevähe kulutanud, seepärast olid tal üsna kenad ressursid pangaarvel. Ja terviseressursid ka – värske õhk, liikumine ja piisavalt aega iseendale on naise tervise ja ilu pant. Teadagi.
Pool aastat pärast Joonase saabumist hakkasid kõik reservid ülehelikiirusel sulama. Kuna Mari ei suutnud johmast Joonast kaine peaga välja kannatada, hakkas ta koos mehega jooma. Sulaselget viina. Ja palju. Esiteks lahustas üsna lopsakas rasvapolster alkoholi mehise kiiruga. Teiseks ei tundunud mehevander siis nii lame ja nüri, kui Mari oli oma intellekti tema olematule IQ-le ja EQ-le lähemale joonud. Mees ise molustus juues loomulikult seitsmepenikoormasaabastega naisel ka viina visates eest ära, ent narkoos muutis selle talutavaks. Kolmandaks ei tahtnud ja ei suutnud Marusjaks madaldunud Mari enam kuude kaupa kaineks saada. Kerge samm oli pidevalt sees.
Ent selle kerge sumina tagajärjed olid rasked. Pehmelt öeldes. Mari polnud ülikoolist saadik suutnud vähegi joogisena ei mõelda ega kirja panna ainsatki mõtet ja seost, mis oleksid hiljem kainena midagi väärt olnud. Ses mõttes erines ta Oscar Wilde’ist väga – too võttis teatavasti aeg-ajalt sellepärast napsi, et teada saada, millest oleks vaja kirjutada. Kainena kirjutaski. Ja kuidas veel.
Joonase ja Mari sissetulek hakkas piirduma saarevahi tibatillukese kuupalgaga. Napsisena voodisse vajudes unustas pontsakas paar igal pool