“Kas tõesti?” küsis Mimi. “Kas ma ei meenuta kardinasse keeratud pakki?”
“Te meenutate mulle roosibuketti. Ma hakkan juba kahetsema, et tõin tagasi teie kleidi”
“Minu kleidi? Kust te selle saite?”
“Sealt, kus ta loomulikult oli.”
“Ja te vabastasite ta orjusest?”
“Aga muidugi, ma maksin tema eest lunaraha. Ega te mulle mu jultumuse pärast pahane ei ole?”
“Oh ei, ja võlgu ma ka ei jää. Mul on hea meel oma kleiti taas näha. Tõtt-öelda oleme me kaua koos elanud ja ma olen temasse kiindunud.”
Niimoodi lobisedes tippis Mimi kärmesti viiendale korrusele ja astus koos külalistega oma kambrisse.
“Kuid ma annan kleidi tagasi ainult ühel tingimusel,” ütles Marcel.
“Päh! Jälle mingi rumalus. Ma ei taha teie tingimustest kuuldagi!”
“Aga ma vedasin kihla,” ütles Marcel. “Te peate ausalt ütlema, mispärast te andsite oma kleidi panti”
“Laske ma panen ta kõigepealt ikka selga,” vastas preili Pinson, “ja siis ma ütlen teile, miks. Kui te ei taha oodata mind kapis või maja katusel, siis te peate katma oma näo nagu Agamemnon,15 kuni ma riietun.”
“Selle taha asi seisma ei jää,” ütles Marcel “me oleme korralikumad, kui te arvate. Ausõna, ma ei piilu silmanurgastki.”
“Oodake,” ütles preili Pinson, “ma loomulikult usaldan teid, aga rahvatarkus ütleb, et parem karta kui kahetseda.”
Nende sõnadega võttis ta endal kardina ümbert ja laotas selle ettevaatlikult sõpradele pähe, nii et nad enam midagi ei näinud
“Ärge liigutage,” lausus Mimi käskival toonil, “hetke pärast olen valmis.”
“Vaadake ette!” ütles Marcel, “kui kardinas on kas või üks auk, siis ma oma tegude eest ei vastuta. Te ei uskunud meie ausõna, järelikult me oleme vabad.”
“Õnneks minu kleit ja mina ise samuti,” lisas neiu naerdes ja viskas kardina põrandale. “Minu vaene kleidike, mulle tundub, et ta on täiesti uus. Nii hea on taas tema sisse pugeda!”
“Ja teie saladus? Kas te avaldate meile selle praegu? Öelge ausalt, me ei lobise välja. Miks üks selline tark, tagasihoidlik, heatahtlik ja vooruslik neiu nagu teie viis oma ainsa kleidi pandimajja?”
“Miks… miks..” kõhkles preili Pinson; siis haaras ta noormeestel käsivartest kinni ja hakkas neid ukse poole lükkama: “Tulge minuga kaasa, ja te saate ise aru.” Nagu Marcel oli arvanud, viis Mimi nad Éperoni tänavale.
VIII
Marcel võitis kihlveo. Mimi neli franki ja koogitükk lebasid Rougette’i laual koos Eugène’i saadetud kana jäänustega.
Õnnetu haige tundis end juba paremini, aga ta oli veel voodis. Kui suur ta tänutunne oma tundmatu heategija vastu ka ei olnud, palus ta siiski Mimil noormeestele edasi öelda, et ta vabandab, aga ta ei saa neid praegu vastu võtta.
“Täiesti Rougette’i moodi!” ütles Marcel. “Ta võib olla isegi mansardkorrusel õlgede peal suremas, ikka mängib ta hertsoginnat oma veekannu ees.”
Sõbrad pidid kahjuks sama targalt tagasi minema, naerdes omavahel sellise uhkuse ja tagasihoidlikkuse üle, mis nii imelikul kombel oli varjunud maja ärklikorrusele. Ja nii, Rougette’i nägemata, läksid sõbrad vastu tahtmist koju tagasi.
Pärast loenguid Meditsiinikoolis lõunastasid noormehed ja läksid õhtu saabudes kahekesi Itaallaste bulvarile jalutama.
“Lõppude lõpuks,” ütles Marcel, suitsetades kihiveoga võidetud sigarit, “pead sa minuga nõustuma, et need vaesed olevused väärivad armastust, isegi lugupidamist. Vaatame asjadele kainelt, filosoofiliselt. Kui väike Mimi, keda sa asjatult laimasid, andis panti oma viimase kleidi, kas ta siis ei saatnud korda palju üllama, kiiduväärsema, julgen öelda et isegi kristlikuma teo kui hea kuningas Robert,16 kes lubas vaesel kerjusel ära lõigata narmad oma kuninglikult rüült. Esiteks, sel lahkel kuningal oli kahtlemata rohkem mantleid, ja teiseks, sel ajal kui kerjus roomas neljakäpukil kuninga juurde ja lõikas tema rüü küljest ära kuldsed narmad, istus hea Robert söögilauas. Kuninganna oli vihavahus, aga väärikas monarh andestas suuremeelselt õnnetule narmavargale; ilmselt oli tal hea lõuna olnud. Sa mõtle, kui kaugel seisab temast Mimi! Mimi istus näljasena kodus, kui sai teada Rougette’i õnnetusest. Võid kindel olla, et koogitükk, mille ta eile õhtul salamahti kaasa võttis, pidi jääma talle endale hommikusöögiks. Aga mida teeb tema? Selle asemel et hommikul süüa, viib ta koogilõigu Rougette’ile ja läheb ise missale, selles sarnaneb neiu juba vähem kuningas Robert’iga, kes, nagu ma tean, oli küll väga jumalakartlik, kuid kes raiskas aega kirikus laulmisega, sel ajal kui normannid mässasid. Jaa, Robert ohverdab tõepoolest narmad kerjusele, aga mantel jääb ju talle alles. Samas saadab Mimi oma viimase kleidi isa Cadédisele, imetlusväärne tegu, sest Mimi on naine, noor, ilus, koketne ja vaene. Pane tähele, kleiti on tal vaja selleks, et minna tööle ja teenida endale leivaraha. Niisiis, ta ei loobu mitte ainult koogitükist, ta loobub vabatahtlikult ka lõunasöögist.
Märkigem sedagi, et isa Cadédis pole kaugeltki kerjus, kes roomab laua all. Ma arvan, et kuningas Robert ei too kuigi suurt ohvrit, kui ta loobub oma kuldnarmastest, mis olid niikuinii juba ära lõigatud ja võib-olla veel nii viltu, et neid oli võimatu tagasi õmmelda. Vaene Mimi ei saa ootama jääda, et keegi ta kleidi ära varastaks, vaid võtab ise selle seljast, kleidi, mis on talle palju väärtuslikum ja vajalikum kui Pariisi kõigi ilupaeltemüüjate kassikuld kokku. Ta võtab endale välja minnes kardina ümber, aga, nagu näed, sellise välimusega saab neiu minna ainult kirikusse. Mimi laseks endal pigem käe otsast ära raiuda, kui läheks niisuguse hernehirmutisena jalutama Luxembourg’i aeda või Tuileries’sse. Sellisena julgeb ta end näidata vaid taevaisale, sest sel kellaajal käib ta iga päev pühakojas palvetamas. Usu mind, Eugène, ainuüksi selles, et ta läheb, kardin ümber, üle Saint-Micheli väljaku ning läbi Tournoni ja Petit-Lioni tänavate, kus ta kõiki tunneb, selles teos on palju enam julgust, alandlikkust ja jumalakartlikkust kui kõigis kuningas Robert’ile loodud hümnides, kus kuningat ülistavad kõik, alates suurest Bossuet’st17 ja lõpetades lameda Anquetiliga18 samal ajal kui Mimi sureb tundmatuna oma kuuenda korruse kambris töökorvi ja lillepoti vahel.”
“Seda parem talle,” ütles Eugène.
“Kui jätkata võrdlemist, siis ma võiksin kõrvutada Rougette’i Mucius Scaevolaga.19 Kas sa tõesti arvad, et sellele Tarquiniuse20 ajast pärit roomlasele oli raskem hoida oma kätt viis minutit tulise söepanni kohal kui tänapäeva grisetil olla ööpäev läbi söömata? Ei roomlane ega neiu ei karjunud, kuid pane tähele, millistel kaalutlustel! Mucius on sõdalaste laagris, etruskide kuninga seltsis, keda ta oli tahtnud tappa. Et ta aga kahetsusväärselt sisse kukkus, võeti mees kinni. Ja mida siis Mucius tegi? Ilusa žesti. Selleks, et teda enne poomist imetletaks, otsustas ta kõrvetada oma rusikat tuletuki kohal, (kuid miski ei tõesta, et söed olid enam tulised ja et rusikas pudenes tuhaks). Õilis Porsenna,21 vapustatud Muciuse hulljulgusest, andestab talle ja laseb mehe vabaks. Ma vean kihla, et kui eelnimetatud Porsenna oli võimeline niisuguseks suuremeelsuseks, siis peegeldus headus ka tema näos, ja Mucius taipas, et ohverdades oma rusika, päästab ta pea Rougette, vastupidi, talub kannatlikult palju hirmsamat ja pikemat piina, nimelt nälga; pealegi, mitte keegi ei näe teda. Ta on üksi oma pööningukambris, kus teda ei imetle ei Porsenna, see tähendab parun, ei roomlased, see tähendab naabrid, ei etruskid, see tähendab võlausaldajad, puudub ka lõke, sest