Marcel lükkas taldrikud ja kruusid kokku ja istus, nuga käes, laua otsa. Üliõpilased, Rougette’i õhtusöögikaaslased, kes olid veidi lõbusamaks läinud, keerasid piibukahad lahti, et siis vartega kaasa koputada. Eugène mõtiskles, Zélia mossitas. Mimi haaras taldriku, andes žestiga märku, et ta tahab selle puruks visata, mille peale Marcel noogutas nõusolevalt, lauljanna tegi taldrikukildudest kastanjetid, enne alustamist aga vabandas juba ette, et teda on sõbrannade loodud laulus liialt kiidetud.
Mimi te ees on valgepäine.
Jah, valgepäine ehk blondiin.
Ta loomu poolest isepäine,
Tral-lal-lal-laa!
Ta ainus kleit – see siin.
Sel tualetil pole hinda,
Sest pantida ei seda saa.
Ei õukonda ses kleidis minda,
Teil vannun ma.
Mimi on tuntud terves linnas.
Ta tunnusmärk on valge roos.
See lill on puhkenud ta rinnas,
Tral-lal-lal-laa!
Hea tuju hoos!
Kui õhtusöök ja pudel laual,
On neiul varuks lõbus viis.
Mimid ei paluma pea kaua.
Nojah, mis siis!
Kui keegi tudeng näeb ta silmi,
Ta habrast pihta, meelast suud,
Sest hetkest noormees, kae sa kelmi,
Tral-lal-lal-laa!
Ei ihka muud.
Sorbonne’is kuuleb tarka juttu.
Ei tudeng noor suurt sellest pea.
Mimilt ta tarkust saama ruttu,
Näe, sammud seab.
Mimi jääb neiuks, tõesti, tõesti.
Kui on see nii, ei see tal loe.
Eks mujalt leiab see ka tröösti,
Tral-lal-lal-laa!
Kel hing on soe.
Kui teele jääb tal nägus peiu,
Kel mõte aus ja hing on truu,
Mimi, kes hakkaja on neiu,
Tal annab suud.
Et armastusel pole hinda,
Mimi on neist, kes seda teab.
Ei ehi briljant tema rinda
Tral-lal-lal-laa!
Ja diadeem ta pead
Ei hermeliin, ei siid, ei samet
Saa katma tema ihu eal.
Tal lihtne kleit, kuis nõuab amet
Ja see on hea.
Veel lõpuks jääb mul teile öelda:
Mimil on vaba, uhke meel.
Ta hiljaaegu, tasub mõelda,
Tral-lal-lal-laa!
Käis sõjateel!
Ta barrikaadil maandas pingeid;
Seal valvel seisis, naaskel käes!
See õnneseen, kel tema hinge
On vaba pääs.
Nagu kokku lepitud, oli nugade, piibuvarte ja isegi toolidega iga kuplee lõpus mürtsu tehtud. Klaasid tantsisid lõbusalt laual ja pudelid, mis olid juba poolenisti tühjad, kõikusid üksteist nügides rõõmsalt kaasa.
“Teie armsad sõbrannad tegid selle laulu?” küsis Marcel “No on alles sõnakõlksutamine. Teada need kiidulaulud!”
Ja ta alustas kõva häälega:
“Nanett, sa pole veel viisteist…”
“Aitab, aitab,” katkestas teda preili Pinson, “tantsime parem valssi! Kas keegi oskab pilli mängida?”
“Mul on see, mida te vajate, nimelt kitarr… Kuid temal,” jätkas Marcel pilli seinalt võttes, “ei ole seda, mida vaja. Ta on keeltest lage.”
“Aga seal on ju pianiino!” hüüdis Zélia “Marcel mängib ja meie tantsime.”
Noormees heitis oma kallimale nii vihase pilgu, nagu oleks neiu süüdistanud teda kuriteos. Tõsi, Marceli mänguoskusest piisas, et maha mängida mõni kadrill; kuid see oli temale, nagu paljudele teistelegi, üsna piinarikas toiming ega pakkunud mingit lõbu. Zélia maksis talle pudelikorgi eest kätte.
“Kas te olete hull või?” küsis Marcel. “Te teate suurepäraselt, et see klaver on mul ainult ilu pärast ja et ainult teie sellel klimberdate, Jumal olgu mulle tunnistajaks. Kust te võtate, et ma oskan mängida? Ma mäletan ainult “Marseljeesi” ja sedagi toksin ühe sõrmega. Kui te pöörduksite Eugène’i poole, oleks hoopis teine asi. Tema on meil tõeline meister. Aga ma ei taha teda tülitada ja selle pärast ma ei hakka palumagi. Ainult teie võite niisuguste häbematustega hakkama saada.”
Eugène punastas juba kolmandat korda ja valmistus tegema seda, mida temalt nii kavalalt ja mõistukõneliselt oli palutud. Noormees istus pianiino taba ja hakkas mängima.
Tants kestis peaaegu sama kaua kui õhtusöök. Kadrill vaheldus valsiga, valss omakorda galopiga, mida Ladina kvartalis tol ajal veel tantsiti. Daamid olid lausa väsimatud, nad hüppasid ja naersid nii kõvasti, et ajasid ilmselt terve ümbruskonna üles. Eugène, üliväsinud sellest hilisest kärarikkast peoõhtust, langes peatselt, ise seejuures mehhaaniliselt edasi mängides, mingisse poolunne nagu postipoiss, kes hobuse seljas tukastama jääb. Tantsijad käisid ta silme eest mööda nagu viirastused unenäos; ja et miski pole inimesele kurvem kui vaadata pealt teiste naeru, siis ei jätnud kurbus, noormehe alatine kaaslane, teda maha ka sel õhtul: kurb rõõm, mõtles ta, armetud lõbustused! Asjatu katse rebida saatuselt mõni unustusehetk! Marcelil on õigus: kes teab, kas nendel viiel inimesel, kes mu ees praegu nii muretult hüppavad, on ikka homme millegi eest lõunat süüa.
Nagu ta oli seda mõelnud, möödus temast preili Pinson, ja noormehele näis, et neiu, ikka edasi tantsides, võttis laualt salaja viimase pirukatüki ja pistis selle vargsi tasku.
V
Külalised lahkusid alles koidikul. Enne kojuminekut jalutas Eugène veidi ringi, et hingata hommikust värsket õhku. Endiselt kurbade mõtete võimuses, ümises ta endalegi märkamatult griseti laulukest:
Ta loomu poolest isepäine
Ta ainus kleit – see siin!
On see võimalik? mõtles ta. Kas tõesti võib vaesus viia inimest nii kaugele, et ta enda üle avalikult nalja heidab? Kas võib naerda selle üle, kui ei ole leiba?
Kaasavõetud koogitükk rääkis iseenda eest. Selle mõtte juures naeratas Eugène tahtmatult, kuid samas haaras teda sügav kaastunne. Ometi võttis tüdruk tüki kooki, mõtles ta veel, aga mitte leiba. Võib-olla on ta lihtsalt maias? Äkki tahtis ta rõõmustada naabrilast või meelitada lobamokast uksehoidjat, kes on nagu Kerberos10 alati valmis jutustama igaühele, et ta ei ööbinud kodus.
Eugène ei vaadanud, kuhu ta läheb, ja sattus Bercy risttee lõpus kitsaste tänavate labürinti, kust kaarik vaevu läbi pääseb. Hetkel, kui ta tahtis juba tagasi pöörata, nägi ta, kuidas ühest vanast majast tuli välja üks kulunud hommikumantlis naine, pea paljas, juuksed sassis, kahvatu ja kurnatud nägu peas. Ta näis olevat nii nõrk, et suutis vaevu jalul püsida; ta põlved nõtkusid; ta hoidis seinast kinni ja tahtis kõige järgi otsustades jõuda ilmselt naabermaja ukse küljes oleva postkastini,