„Halloo,” vastas Daisy kätt suu ette tõstes.
Neiu kuulas, lastes helistajal sõnu otsida.
„Palju?” küsis ta lõpuks.„Okei. Saadan sõnumiga aadressi. Kell kaheksa.”
Tund hakkas läbi saama.
„Ilus! Viis.” teatas õpetaja Urb ja saatis targa kaunitari kohale.
Ta võttis sahtlist paki arveid ja viskas tühjale esirea lauale.
„Näh, igaüks võtab enda oma ja saadab edasi.”
Daisy uuris arvet. Summa oli kümme protsenti kasvanud. Uudis polnud meeldiv, kuigi Daisy näolt seda välja ei lugenud. Kõik tõusid, hakkasid ruumist välja venima. Daisy astus Urbi laua ette, asetas käed sõjakalt rinnale risti. Rinnapartii tõusis ohtlikult kõrgele.
„Õppemaks on jälle tõusnud!”
Urb ajas end aeglaselt laua tagant püsti, vaatas küsijale tülpinult silma, siis korraks kahte kumerust.
„Inflatsioon.”
„Inflatsioon?”
Urb noogutas. Äkki meenus talle midagi.
„Klass!” hüüdis ta. „Järgmiseks korraks palun kõigil kirjutada essee teemal „Vaatame tõtt inflatsiooniga”!”
Ta kobav pilk komistas veel korraks Daisy rindadele, enne kui see pahaselt ringi keeras ning koos teistega minema tippis.
3
Delma vajutas nupule ja ootas. Läks natuke aega, enne kui lift saabus. Uksed avanesid ja Delma sisenes, tundes headmeelt, et saab veidi päris üksi olla. Ta vaatas ennast peeglist. Põsed olid kuidagi kahvatud. Siis heitis ta pilgu kotti. Kõige peal, toiduainete kohal, lesis ümbriseta videokassett. Naise palgele ilmus puna. Ta märkas seda kohkunult silmanurgast, kui oli just peeglile selga keeramas.
Lift sõitis kergelt kolisedes. Selle ainus reisija ei vaadanud enam peeglisse. Ta seisis silmad maas ja ootas kannatlikult, nagu ta viimased kümme aastat teinud oli.
Lõpuks lift peatus ning uksed avanesid, pannes kaks inimest ootamatust kohtumisest võpatama.
Koridoris seisis Volli, uhke lilleline lips ees. Delma taipas, et see oli pärit ajast, kui tema ise veel miniseelikut kandis. Vollil oli midagi käes, aga ta surus selle kohe endale vastu külge, nii et naine ei saanudki aru, mis asjaga tegu võis olla.
„Terekest, proua Delma,” ütles Volli viisakalt, kui oli end veidi kogunud. Lifti uksed sulgusid – nii kaua olid naabrid teineteist vaikides seiranud. Delma ja Volli vajutasid mõlemad kohe nupule – üks liftis, teine koridoris – ning nad kohtusid taas. Nüüd juba üllatumata ja sõbralikult.
„Tere.”
Volli püüdis naeratada, kuid see võttis nii kaua aega, et uksed jõudsid uuesti kinni sõita. Jälle andsid kaks sõrme korralduse nende avanemiseks. Delma lõi häbelikult pilgu maha ja astus välja. Volli pööras end tema poole, nagu poleks tal plaaniski lifti siseneda.
„Kas olete oma uue korteriga juba kohanenud?”
„Eks ikka. Kus siis muidu,” noogutas Delma. Naabrimees seisis nii lähedal, et Delma tundis tema lõhna. See oli segu higist ja vanadusest ning naine astus sammukese tagasi.
„Ma lähen nüüd.”
Lifti uksed sulgusid taas. Delma otsis võtit ja märkas, et Volli seisab ikka veel näoga tema poole.
„Kas teile muusikat meeldib kuulata?” küsis Volli.
Delma mõtles hetke, kehitas korraks õlgu ning sisenes korterisse, suul vaevumärgatav, ent mitte pahatahtlik muie.
Liftis heljus Delma hõng. Esimest korda ei häirinud võõras lõhn Vollit. Tore oleks mõnikord uue naabrinaisega kahekesi lifti sattuda. Nad sõidaksid ja kui teistelt korrustelt peaks veel sisenejaid peale tulema, siis nihkuks Volli Delmale vargsi lähemale. Aina lähemale ja lähemale.
Volli läks postkastide juurde, avas luugi, kuid reageeris vastu valendavale tühjusele teisiti kui tavaliselt.
„No mis seals ikka,” pomises mees mingit kergendust tundes.
Läks tagasi lifti ja sõitis mitu korda üles ning alla. Käte vahel hoidis kulunud ümbrises vinüülplaati ning vahtis seda kummalisel pilgul. Justkui oleks tegu mälestusega minevikust, mis tulevikku oma optimistliku valgusvihu suunab. Ta pööras plaadi pildiga peegli poole, võttis prillid eest ning võrdles sellele trükitud noort meest endaga. Püüdlikult matkis ta plaadiümbrise naeratust. See polnud kerge.
Lift peatus, Volli astus välja ja läks oma ukse juurde. Pistis võtme lukuauku, kuid jäi millegipärast mõttesse. Keeras siis ringi ja lasi uutele naabritele kella. Kostis koduste susside lohinat. Uks avanes ja Delma üllatunud nägu vaatas mehele otsa.
„Tõin teile ühe asja. Kuulamiseks,” ütles Volli ja ulatas plaadi. Delma võttis selle kõheldes vastu. „See on väga kaunis muusika. Usun, et teile meeldib.”
„Ma ei taha sellest praegu rääkida. Kõik!”
Venin viskas telefoni vetsunurka. Palju, väga palju oli see mees oma elus näinud ja läbi elanud, aga see, mis alakõhus praegu aset leidis, oli enneolematu ja nii valus, et ajas mehele sügava hirmu naha vahele.
Jälle helises.
Venin surus huuled valust kokku. Telefon ei jätnud jonni, selle nõme ja närviline helin valjenes nõudlikult. Venin võttis aparaadi, nägi ekraanil helistaja nime, vajutas rohelisele klahvile ja röögatas:
„Vittu küll, mees! Sa ikka ei saa üldse aru. Mida? Mida!? Sina, sitt, tuled mulle seda ütlema? Einoh… kuula, kuula, raisk! Kuula mind raisk, ma ütlesin. Vait, sitt! Ja kuula, raisk. Mina räägin. Puru said? Said. Siis veereta rulli. Sa… Mis rentaablus… Mis tähendab, otsustama peab kohe? See ongi minu otsus, vittu küll! Jah, minu otsus.Vait, sitt! Tead, sa mine ja pista oma kinnisvara endale perse. Sul on suur ahter, sinna läheb kõik sisse. Mida? Vait, sitt! Ma tahan oma raha kandikul, mitte kinnisvaras, selge? Kandiku võid endale jätta, sitapea. Vait! Ja ära helista mulle enam! Kunagi! Kuulsid? Hästi… hästi… tubli mees oled… väga tubli. Nii ja nüüd mine võta endal korralikult suhu. Mine, mine juba… sitanägu… Kandikuga! Kuulsid?”
Venin katkestas kõne ja viskas telefoni nurka. Jalgevahet raputas järjekordne spasm. Vaatas potti ja sulges vastikusest silmad.
„Mis asi see on…?”
Keegi koputas õrnalt uksele.
„No kes sina veel oled?” sisises Venin, silmad valust suletud.
„Katja.”
„Mine ära, Katja, onu Venin on haige. Väga haige.”
Ukse taga peeti väike mõttepaus.
„Kas ma võin selle kaasa võtta?”
„Mis asja?”
„Selle, mis öökapi peal on.”
„Palju seal on,” küsis Venin.
„Palju ei ole, üsna õhuke pakike on.”
„No võta siis ja mine juba, eks.”
„Aitäh,” naeratas tüdruk. Rahapakk oli tal kõik see aeg käes olnud. Nelikümmend viis tuhat, Katja oli selle just üle lugenud.
Uus pikselöök kärgatas jalgevahel. Venin tõmbus kössi, ta tahtis kusagilt kinni haarata, aga ei teadnud, kust nimelt, ning liigutas niisama abitult rusikasse surutud käsi üles-alla. Justkui treeniks nähtamatul trenažööril õlalihaseid.
Helises telefon.
Venin vaatas numbrit, enne kui vastas.
„Räägi.”
Talle räägiti. Pikalt. Veninile see jutt ei istunud.
„Pea,