Veidi eemal, sadama ühes kõige suuremas angaaris avanes ärimees Venini pahur silm. Ta proovis avada ka teist silma, kuid leides selle mingi ollusega kinni kleepununa, otsustas asja sinnapaika jätta ja veidi puhata. Pilt võbeles ja oli udune ning Venin sulges ka ainsa lahti käiva silma. Pea oli tühi nagu vastsündinud lapsel. Uus hommik. Kas ka uus maailm ja uus elu? Järsku läbis Venini pead pikselöök. Kinniste silmade ees raksatas eetrihäire ning ükshaaval ilmusid ebateravale ekraanile pildikesed merest, isast, pudelitest, naistest ja tennisepallidest. Kõik oli alles. Lootus puhastavale taassünnile taandus. Jälle polnud õnnestunud mälu endalt maha raputada. Ta proovis liigutada pikast magamisest kangeid jäsemeid, kergitas ennast, avastas vastiku valu nimmepiirkonnast ning langes tagasi voodisse kellegi jala peale. See keegi, kelle jalale Venini sadakond kilo ootamatult peale vajus, niutsatas ning sikutas oma jäseme mehe raske kere alt välja. Venin ajas silma pärani. Päevitunud, raseeritud ja valgeks lakitud varbaküüntega pikk koib lipsas teki alla peitu. Mis ta nimi nüüd oligi, mõtles Venin, teine silm ikka veel kinni kleepunud.
„Maria?” katsetas mees häälega, millel oleks justkui summuti otsast ära keeratud.
„Irina?”
„Ksenia?”
Tekk venis pikaks, võttes kanuu kuju. Ju seal all keegi ringutas. Siis ilmusid tekikoti servale peened sõrmed. Jällegi päevitunud ning kaunilt hoolitsetud, heledaks lakitud tehisküüntega. Kümne näpu kohta tuli kolm peenikest sõrmust. Kõigil väiksed briljandid helklemas. Kas tuleb brünett või blondiin, mõtiskles Venin. Hoopis punapea ronis teki alt välja. Jah, mälu pole enam päris see mis vanasti. Ta märkas laual suurt tühja Smirnoffi, kolme šampanjapudelit ja ühte tennisepalli ning andis endale oma väikese mälukaotuse andeks. Kuigi vahel ta tõesti unistas päevast, mil ta enam mitte midagi ei mäleta. Nullpäev. Puhta mäluga elu teise poolde, miks ka mitte. Miks peab alati kõike algusest lõpuni kaasas kandma?
„Katja,” tutvustas punapea ja naeratas kavalalt. Venini üks avatud silm tegi neiule nalja. Talle tundus, et viibib päratu suure luksuskaatri laia vesivoodiga sviidis, mille kapteniks on ükssilmne tänapäeva piraat.
„Te näete mereröövli moodi välja,” ütles ta, mängides hirmunud kooliplikat.
„Merd ei saa röövida,” torises Venin ja heitis tagasi selili. „Kui sul hästi läheb, siis röövib meri ükskord sinu.”
Mehe jutt kiskus pohmelliga hommiku kohta liiga filosoofiliseks. Neiu jättis mereteema sinnapaika ning lasi pilgul ruumis ringi käia. Tühjad pudelid teda ei huvitanud, küll aga jäi ta võlutult prisket rahapakki vahtima, mis laisalt voodi kõrval öökapikesel vedeles. Tasapisi hakkasid Katjale meenuma öise kokkuleppe üksikasjad ning ta roomas Venini kaissu. See lamas, silmad kinni, näol kogu maailma ükskõiksus. Polnud mõtet aega raisata. Kaunid käed ja huuled tuli tööle rakendada. Selleks nad ju olidki. Kogukas, öisest higistamisest ning napsutamisest lehkav kere ei köitnud noort piigat sugugi. Sellele vaatamata asus ta Veninile vastupidist tõestama, võttes kokku kogu oma näitlejameisterlikkuse. Oli vaid tarvis silme ette manada öökapikesel ootav rahapakk ning Katja tundiski, et on siiski võimeline erutuma. Seda vaatamata traatjatele karvadele, mis hammaste vahele kippusid jääma.
Venin tundis. Tundis kõike. Oma keha, veatut tehnikat ja ka seda, et midagi on ikka justkui puudu. Muusika. Muidugi, muusikat oli vaja.
„Vana!” hüüdis ta rämeda häälega. Neiu kangestus korraks, kuid protseduuri ei katkestanud.„Kus sa seal kohmitsed?”
Kõrvaltoast hakkas kostma kobinat. Keegi vanem meesterahvas ähkis, matsutas paar korda suud, komistas siis millegi otsa, mis veidi eeslit meenutavalt kiunatas, vaigistas valuoige ja võttis siis istet, jäädes vaikselt hingeldades edasisi käsklusi ootama.
„Romantilist,” lisas Venin nüüd juba vaiksemalt, kui oli kindel, et vana on valmis.
Ainult sekund kulus kõrvalkajutis sobiva repertuaari leidmiseks. Staažika suitsumehe õõnsa häälekusega hingas vana välja ning alustas sentimentaalset ja rahulikku meloodiat nii kaunilt, kui päevinäinud lõõtspill ja moosekandi äkiline äratus üldse võimelised olid.
Töötav neiu tajus lausa füüsiliselt, kuidas õrn muusika mehe tugevamaks muutis. Kõrvalkajutist voogav kaunis meloodia oli talle nii ootamatult oma abistava käe ulatanud. Kompleksivaba professionaalina tundis ta selle üle vaid head meelt.
„Marss!” hüüdis Venin veidi aja pärast ning akordion vahetas plaati. Neiu Katja, kellele tasapisi hakkasid meenuma öised veidrused, mõistis, et korraldus puudutab ka teda. Ta istus kinnisilmsele kliendile kaksiratsa otsa ning järk-järgult läks traavilt üle galopile. Vana tõmbas lõõtsa nii mis jaksas. Pikast elust väsinud haprad lihased ähvardasid suurest pingutusest pillikeelena lõhkeda, kuid eakas moosekant ei säästnud ennast, vaid kiskus lõõtsa aina raevukamalt, justnagu sõltuks sellest tema enese elu või surm. Kui kõrvalruumist hakkas kostma Venini karjumist, millele viivu hiljem järgnes ka neiu püüdlik kisa, leidis vana endas üles ka viimased jõuvarud, et lärmakas trios mitte taustahääleks jääda. Detsibellid kogusid tuure. Angaarist mööda jalutav turvamees peatus seisma ja vahtis kahtlustades ümberringi.Veidi aega passis ta nõutult koha peal, kuid siis arvas kisa kaklevale kajakaparvele kuuluvat ja keeras angaarile selja. F-tähega firmalogo punase jope turjal, lonkis ta laisalt edasi, et roostes piirivalvekaatri varjus suitsu otsa tuld läita. Venini karjed muutusid nõudlikumaks. Nüüd röökis ta juba silmad pärani ning Katjake, kes vastupidiselt mehele oma silmil sulguda lasi, kilkas innukalt kaasa. Enda arust piisava osavusega teeskles neiu absoluutset kirge, mida tema jalge vahel tõmblevad sada kilo talle pakkuda võiks.
„Valus!” kriiskas Venin korraga.„Aaa… raisk… valus!”
Ta heitis neiu põrandale ja tormas käimlasse. Kempsust kostvad valuoiged segunesid hingeldamisega toas. Terve pika minuti.
Esimesena toibus vana. Arvates end Venini musikaalsete olmevajadustega kursis olevat alustas ta akordionil vaikset isamaalist viisikest. Ekstaasist kurnatud isand tuli pehmelt tagasi maa peale hõljutada.
„Vait!” käratas Venin, näol valugrimass, hääles piin. Ta hoidis kahe käega kubemest ja vajus tasakesi ettepoole kaldu kuni lõi pea vastu kraanikaussi.
2
Trobikond inimesi seisis külma tuult trotsides bussipeatuses. Kõigil neil olid pead sügavale õlgade vahele tõmmatud, justkui oleks hetk tagasi peatusest möödunud tank ning selle otsas käre kindral.„Pea-õlgade-vahele-võtt!”
Aeg-ajalt lisandus seltskonda mõni uus külmetav liige ning ei läinud palju aega mööda, kui temagi solidaarselt õlad üles tõstis ning nina sügavale jopekraesse peitis.
Tibutamine muutus ladinaks ning uued tulijad pressisid end kangekaelselt ahta ootepaviljoni klaasist seinte vahele. Ootajad surusid Delma, kes oli eelmisest bussist napilt maha jäänud, aina tihkemalt taganurka. Väikelinnas, kus Delma veel mõni aeg tagasi elas, olnuks ehk pooled seltskonnast tuttavad. Neid inimesi siin aga ei sidunud peale kummalise, külmetavat pingviini meenutava kehaasendi mitte miski. Tihkelt üksteise külge surutud ootajate ükskõiksus ja sissepoole vaatav hall, uudishimutu pilk pakkus Delmale just seda turvalist privaatsust, millest ta aastaid vaid unistada julges. Tegelikult seda ta ju soovinud oligi. Võimalust olla inimeste seas, kartmata seejuures teiste teravaid pilke. Ükskõik, kes ta siis oli või mis ta tegi. Tal oli õigus oma elule, oma õnnele, olgugi veidi ebatavalisele.
Mida tugevamaks vihmavaling muutus, seda vähem Delma välja nägi. Varsti tüdis ta niiskete jopeselgade vahtimisest ning keeras jõudu kokku võttes ringi. Toidukott kippus küll kellegi vahele kinni jääma, kuid veidike nügimist ja mõni hädine häälitsus aitas selle taas vabaks. Ootepaviljoni klaasseinal õilmitses reklaam.