Mõrudusest, mis ta südant seeüle täitis, kaswas waen wälja, see salaliselt imbiw, pool-peidetud waen, mida surutud isik suruja wastu ikka südames kannab ja mis enamiste kiusuna ilmsile tuleb. Mait wõis teha, mis tahtes – ema polnud sellega kunagi rahul. Tema ja mõlema teise lapse wahele kaswatati wahe. Teised oliwad alalised pailapsed, Mait alaline pahategija. Teisi silitati, teda tõugati. Teisi turgutati, teda näljutati. Teistele tehti kergitusi töös, teda aeti hommikust õhtuni taga. Muidugi pandi ta waratselt mõisas teol käima, kus kubjakepp kodust kaswatust aitas täiendada.
Isa poolt polnud tal kaitset ja õigusemõistmist loota, seisis see ju isegi ema walitsuse all. Mait pidi ainult selle nõrga trööstiga leppima, et tal isa poolt midagi paha polnud karta ja et Jaak tema ja ta õe ning wenna peale täieste ühesuguse silmaga waatas.
Oleks Mait wähem terane poiss olnud, kui ta oli – ta oleks oma saatuse üle nurisenud, aga temale alla heitnud. Kuhu sa hingega lähed! Mait tundis aga tungi peasmise järele. Tema peakeses hakkasiwad mõtted idanema, plaanid tärkama, mis tõik ühise eesmärgi poole sihtisiwad, ja see oli, wäljasaamine praegustest oludest – wabadus! Aga mitte üksnes ta kibe kodune põlw, mitte üksnes ema kius ja ränk töö ei andnud talle seks püüdeks asja. Tal oli rohkem põhjuseid oma kodust, mida iga inimene, liiategi iga laps, nii kalliks peab, ära tüdineda, teda põlata. Tema elu tehti ka wäliselt poolt ärakannatamataks.
Mida wanemaks Mait sai, seda enam sattus ta oma õnnetuma sündimise pärast üleannetuma närimise alla. Sõimunimi „parun” põletati talle kustumatalt ihu sisse. Noor ja wana, waenlane ja sõber arwas teda selle nimega haawata tohtiwat. Ta päris nimi kippus külarahwa suus otse ära ununema: kes Maitu mõtles, rääkis „parunist”, ja kellel sellest weel küllalt ei olnud, lisas sõnakese wa' juurde, wõi täiendas nime „Konna paruniks,” Missugune piin auuahnele, enesest lugu pidawale noorele inimesele! Nagu tuline ora käis Maidu hingest igakord läbi, kui ta oma sõimunime kuulis: weri mühas talle palge, wihapisarad tungisiwad silma ja käsi läks rusikasse. Sõimunimesid oli teistel külapoistel ka, aga nende nimedel polnud seda okast külles, mis nii kihwtiselt Maidu lapsearmastuse, wanemate-auustamise, ta terwe õrna kombelise tundeelu sisse tungis. Teised wõisiwad oma sõimunimede üle naerda. Mait pidi nutma. Teiste nimed ei mustanud seda, mis lapse ülem wara on – ta wanemaid; Maidu nimi tõrwas ta ema ja isa. Mäherduse rõemuga oleks Mait iga muu sõimunime, ka kõige inetuma, omaks wõtnud selle häbistawa sõna asemel!
Maidu seisukord läks seda piinawamaks, et tal palju wastaseid oli. Terasel inimesel on ikka palju wastaseid. Anderikas pea kerkib karja seast kõrgemale, ja seda kari ei salli. Waimu kallal õgiwad waimukesed. Häda aga niisugusele waimule, kellel peale hea nupu ka weel sarwed ja küüned on, kes hambale hamba wastu paneb, kes pisteid ja tõukeid wõlgu ei jää. Niisuguse ümber suruwad ikka waenlaste parmuparwed. Ja Mait ei kannatanud mitte kannatlikult. Ta müskas ja raius ja hammustas wastu. Aga see ilmlõpmata wõitlus wäsitas ja tüütas ta ära, nagu parmud kõige suurema ja tugewama looma meeleheitmisele wõiwad ajada.
Kuid weel midagi, mis teda kodust ja praegusest elukorrast uagu sala wäega wälja ahwatles, oli poisi hinges ärkwale tõusnud. Ta igatses teise elukutse järele. Ta ei tahtnud talupojaks ega põllumeheks jääda.
Maidul oli hea anne ja weel suurem himu kõiksugu westmise- ja nikerdusetööde peale. Juba waratselt hakkas ta oma lihtlabase karjapoisipussiga reekesi ja wankrikesi, laewu ja majasid, loomi ja inimesi puust ja puukoorest walmistama, asju, mis oma ilu ja loomuliku laadi pärast teiste poiste imestust ja kadedust äratasiwad. Nad püüdsiwad temale järele teha – asjata. Maidu wankrid jooksiwad, ta loomad ja inimesed elasiwad – teiste pussid sünnitasiwad ainult nurgelisi puutompusid. Mait õppis oma ja teiste tööd wõrdlema, wõitis sellest eneseusaldust, ja see erutas teda ikka suuremale edasipüüdmisele taga. Loomusundlik armastus säherduse töö wastu, armastus, mis iga hea kordaminekuga kaswas, andis talle tiiwad.
Wiimasel aastal oli ta tuuleweski wälja nikerdanud, mida päris wäikeseks imetööks wõis pidada. Weski oli ju sel ajal ainus suurem ja keerulisem masinawärk, mida külalapse silm nägi. Muidu mõtte- ja luulewõimule oli ta ikka ametit andnud. Ja nõnda asus ta siis mõne lihtsaina katse järele ülesande kallale, Hollandi tuulikut ehitada, mis sisemise ja wälimise wärgi poolest suurtele weskitele üheski asjas järele ei annaks. Mõte sai teoks. Maidu käte wahelt, ta pussi otsast, sündis pisukesel kujul ehitus, mis tiibadest kedrewarteni, koludest kiwideni ja wiimase kui rattakeseni täielik oli. Jah, Maidu weskis ei puudunud liikuwad inimesedki: puust mölder laotas püülikoti kallal käsa, puust sulane walas wilja kolusse. Hea tuulega käis weski ridwa otsas, et lust näha, ja kui ta just wilja ei jahwatanud, siis õerus ta ometi liiwa kõige peenemaks pühadepüüliks.
Suure uhkusega näitas Mait külalastele oma meistritööd ja hoidis teda nagu silmatera.
Imelik igatsus tekkis poisi hingesse, kui ta kord mõisaherra kirjutusetoas lauda ja kappi nägi, mida kõiksugu kentsakad niterdused ehtisiwad. Seal oli koledaid loomi, kellele Mait nimegi ei osanud anda, loomi murdjahammastega ja linnu tiibadega ning weidraid inimesi kalakehadega ja maosabadega. Seal wahtisiwad imelikkude kaswude ja lehtede seest hirwitawad näod wälja, mõnel sarwed peas, mõnel suu laiale lahti. Ja kõik oli ainult puust tehtud, aga kui peeneste, kui puhtaste! Nii peent, puhast tööd polnud Mait weel kunagi teinud – ta pidi seda enesele kadedusega tunnistama. Ja ta põuest hoomas palaw soow: Oh, kui mina ka niisugust kappi ja lauda oskaksin teha!
Mõisa puusepalt kuulas ta warsti järele, kus seesugust toredat tööd tehtakse.
Linnas, kus mujal!
Aga kes õpetada seda tegema?
Meistrid muidugi.
Kas nad seda igaühele õpetada, kes aga soowiwad?
Ei, üksnes neile, keda nad omale õpipoisteks on wõtnud. Õpipoiss õpib mitu aastat. On tal amet käes, siis saab selliks.
Keda siis meistrid õpipoisteks wõtwat?
Noh, kes neile meeldib. Peawad muidugi terased, wiksid poisid olema,
„Kas siis – hm! – kas siis – ” Mait punastas ära ja hakkas kogeldama – „kas siis külapoissa koa wõetakse?”
Puusepp waatas poisi otsa ja hakkas naerma,
„Kas sina siis tahaks tisleri juure õpipoisiks minna?” küsis ta.
„Tahaks küll!” wastas Mait südame põhjast.
„Ja, wennas, külapoissa ehk wõetakse,” itsitas puusepp, „aga ega siis sinusugusel parunipojal kõlba meistri juure minna!”
Mait hammustas huulde, aga ta ei jäänud wastust wõlgu:
„Kas siis adra ja äkke taga ennem kõlbab käia?”
„Õige küll,” tähendas puusepp lõuga õerudes, „aga kes sind wallast wälja laseb! Pead ju isa koha eest mõisnikku orjama.”
„No, eks wõiks paluda?”
„Paluda wõiks, aga wõi seda tähele pannakse! Saksal tööinimesi waja. Kes su isal siis teopäewad ära teeb?”
„Eks mõni teine tee!”
„Ja sa ei oska koa Saksa keelt. Meistri-poisil peab Saksa keel suus olema.”
„Seda wõib kätte õppida.”
Puusepp hakkas jälle naerma. Mõte, et Konna Mait, see teopoiss seal, Saksa keelt õpib, oli liig naljakas. Aga kui ta pilgu poisi sügawtõsisesse, õhetawasse näosse heitis, kui ta tema silmas waimustatud tungi ja tahtmist nägi lõkendawat, neelas ta pilkesõnad alla ja urises ainult pool kaheldes, pool soowitades:
„Noh, wõiksid ju saksa jutule kord minna, kui ta heas tujus on. Ää aga nina ära põleta!” —
Sellest päewast peale walitses Maidu põues wägew waim, mis talle öösel ega päewal asu ei andnud. Ta teadis, et ta ettewõtte ees seisab, millest taganeda tal wõimata on; kahewahel oli ta ainult weel, kust ja kuda peale hakata. Aga ta selle kohta jõudis ta warsti otsusele.
Tema esimene samm oli, kohalise saksa