Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad. Eduard Vilde. Читать онлайн. Newlib. NEWLIB.NET

Автор: Eduard Vilde
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Серия:
Жанр произведения: Зарубежная классика
Год издания: 0
isbn: 9789949530960
Скачать книгу
jaganud. Mait Luts sai mõne aasta wanemaks, ja ta ei wastanud enam kellegile, et ta paruni poeg olewat. Mait Luts sai weel mõne aasta wanemaks, ja ta tikkus rusikatega igaühe kallale, kes temalt küsis, kelle poeg ta olewat. Mida Mait Luts ei mõistnud, seda ta aimas. Ta aimas, et tema ja teiste külalaste wahel midagi on, mis wahet teeb, ja et see wahe tema kohta mitte hea pole. See rõhus ta noort hinge. Tee haawas ta elawat auuahnust. Teda nähti sagedaste nutetud silmadega. Keegi ei teadnud, misüle ta nutnud. Ja et Mait mitte ainult tunderikas põlnud, waid ka teohimuline, siis ei saanud nutmisest küllalt – sagedaste suges ta oma wastased ka mehemoodi läbi. Abiks oli tal seejuures ta kehatugewus, mis haruldase wiledusega ühendatud.

      Mait Luts et märganud aga mitte ainult, et tema ja teiste külalasie wahel wahet tehti, ta pani ka tähele, et see wahe tema ja ta noorema wenna ja õe wahele tõmmati. Miks nokiti ja narriti ainult teda paruni nimega, miks mitte ka Jukut ja Annit? Miks pidi temal kuskil wõeras kohas saladusline „papa” olema ja Jukul ning Annil mitte? Miks piinati ainult teda ja teisi mitte? Mait õppis mõtlema, uurima. Nagu kana pühkmete seest iwi siblib, nii hakkas poisike tumedusest, mis teda piiras, tõe teri otsima. Ta hoidis silmad ja kõrwad lahti. Ta püüdis õhust sõnu ja lükkis nad ahelaks kokku, ja see ahel sai iga aastaga pikemaks, ühtlasemaks. Ta seadis sündmused ritta, ja see rida kaswas ja kordnes ja sai loetawaks. Ta kuulatas karjalaste loba, kui ta nendega metsas loomi hoidis, ja künnipoiste lori, kui ta nendena adra taga wagusid ajas. Ta pani kodus isa ja ema tähele, ta pidas nende sõnu, nende pilkusidki meeles.

      Paar wäikest, pealt näha tähtsuseta juhtumist Maidu õrnemast east jäiwad talle unustamataks; ta oskas neid alles mitu aastat hiljem seletada.

      Konna Jaak oli muidu wa' lammas, aga wiin tegi ta wahel hundiks. Wähemast näitas ta siis hambaid, kui la hammustamisest asja ei olnud. Ta seisis kaelani naise mõju all, kuulas ta sõna nagu poisike. Wastu rääkida julges ta ainult, kui sarwed soojad oliwad.

      Mait mälestas, kuda isa ühel päewal tuikudes koju tuli ja kuda ema teda hirmsa sõimurahega wastu wõttis. Jaak kostis mõne tännitawa sõnaga. Laksti oli tal üks kõrwa peal! Jaak aga ei löönud wastu. Ta ajas oma nõtkuwa keha sirgele, ikka sirgemale, ta unised, eluta silmad lõiwad kiirgama, ta sirutas oma pika, kondise käewarre nagu kuhugile näidates wälja ja ütles emale wäga, wäga inetuma sõna. Ta sai uue wopsu. Ka nüüd ei löönud Jaak wastu. Selle asemel waarus ta wastu ust ja hakkas rusikaga nagu pöörane piidapalki peksma. Ta kiristas hambaid, raius ja karjus: „Ma talle kuradile annan, ma ta elult wõtan!”…

      Missugust wastast ta ähwardas – Mait ei mõistnud seda. Ema ei wõinud see olla, ema kallal oleks ta oma wiha sedamaid wõinud kustutada. —

      Teine juhtumine oli just niisamasugune. Wahe oli ainult selles, et Jaak seekord uksepiita ei peksnud, waid, kui Liisu käest hoobid käes, ahju ette põrandale istus ja – haledaste nutma hakkas…

      Mait waatas seda nurgast tüki aega pealt. Korraga astus ta Jaagu juurde, pani mõlemad käed ta õlale ja sosistas:

      „Isa, ää nuta enam!”

      Ja Jaak waatas lapsele läbi pisarate silma ja ei nutnud enam…

      Mida Mait õhust püüdis, sellele otsis ta wanemate poolt kinnitust. Kui ta märkas, et need salgasiwad, katsus ta kaudsetel teedel sihile jõuda. Ta uuris ääri-weeri mööda, päris seda ja mõtles teist. Wiimaks leidis ta külapoiste seast sõbra, keda ta usaldas. Seda laskis ta enesele kõik jutustada, mis külarahwa seas tema ja ta wanemate kohta ringi käis. Mis ta kuulis, käis sellega ühte, mida ta aimanud, tähele pannud ja korjanud. Nüüd puudus weel wanemate otsekohene tunnistus. Tung, seda kätte saada, kaswas Maidu põues palawaks, wägewaks, selgust, iga hinna eest selgust – see oli nüüd tema raudne juhtmõte.

      Isa juures läks ta katse nurja.

      Konna Jaak jäi lahtise suuga wahtima, kui Mait talle ilma pikema sissejuhatuseta küsimuse ette pani: „Ütle mulle, kelle poeg ma olen – sinu wõi R. paruni oma?” Poiss pidi küsimust kordama. Nüüd pööras Jaak talle sõnalausumata selja. Ja kui Mait teda peaaegu pisarsilmil palus, temale wastust anda ja õigust rääkida, ütles ta esmalt, Mait olla tema poeg, pärast aga lisas juurde: „Mis sa minu käest küsid, küsi ema käest!”

      Mait küsis ema käest. Weel selsamal päewal. Ta seadis enese oma täiel neljateistkümneaastasel suurusel ja lugemusel ema ette, wahtis talle kindlaste silma ja ütles:

      „Ema, miks sa waletad, et Joak minu isa on? Minu isa on R. mõisa parun.”

      Ootamata sõna ja see kõwa, kõmisew toon, mis poisi healel oli, tegiwad Liisu esiotsa tummaks. Ta pale tõmmas tumepunaseks, siis walgus weri südamesse tagasi, ja poja otsa wahtis tuhakarwa nägu. Selle tuima naisterahwa kohta mõjus siiski midagi – ta lapse raske kaebtus…

      „Kes sulle seda ütles?”

      „Kõik inimesed.”

      „Nad waletawad!”

      Ja nüüd wälkus Liisu silmas see sügaw, lõkendaw wiha jälle üles, mis ta oma põues kõigi wastu kandis, kes teda laimata, pilgata ja kiusata julgesiwad – teda, kelle kaelas kord saks rippunud…

      ,,Nab waletawad!” kordas ta peaaegu kisendades, „Nad waletawad, ja et sina tattnina seda usud ja mind wihastama tuled, siis pead keretäie soama – pead mu käest kohe tulise keretäie soama” – ja ta pööras otsides haopinu poole.

      Poiss aga kargas nagu noor kull Liisu käest kinni, ja oma terawaid küüsi sügawaste ta päka sisse wajutades, hüüdis ta kähisewa healega:

      „Joak ise ütles, et ma tema poeg põle!”

      See wihane tõendus, osalt wale, osalt õige, oli Maidul pool tahtmata suust tunginud. Ta mõjus aga ema kohta nagu ootamata löök pähe. Jälle wahetas Liisu palg wärwi, ta jäi tummalt poisi otsa wahtima.

      „Joak – ütles?” kordas ta wiimaks pikkamisi, ja Mait märkas, kuda ta asjata sõnade järele kahmas. Siis hakkas Liisu ringi waatama, nagu otsiks ta Jaaku, ning edasi minema, nagu oleks ta Jaaku kuskil näinud…

      „Ema!”

      Hüüe oli nii ähwardaw, nii käskiw ja ühtlasi karjatas temast niisugune hingepiin wälja, et Liisu seisma jäi ja ümber waatas.

      „Mis sa tahad?”

      „Siis on kõik õige!!”

      Imelik! See naisterahwas, kes oma saladust warjates muidu täie rahuga walet ja salgamist tarwitas, kes ühegi wastase ees silmi maha ei löönud, kelle suu tarbekorral kõige tüsedamaid sõnu leidis – siin, oma lapse ees, seisis ta praegu nõuuta, jäi talle wastuse wõlgu…

      Ainult ta rusikas tõusis, kui ta esimesest kohmetusest wõitu saanud, aga seegi sündis enam harjunud kombe, kui sündiwa tahtmise mõjul. Ja kui poiss ta ette julgeste seisma jäi, talle wälkuwal silmal, õõguwa palgega wäljakutsuwalt näosse wahtis, langes ka Liisu rusikas lõdwalt maha.

      See nõrkus maksti talle walusaste kätte.

      Mait seisis ema ees, kahwatu ja sisemise ärewuse pärast wärisedes. Ta suu waikis, aga ta silmast kisendas terwe maailm wõitlewaid tundmusi wälja: walu, ahastns wiha ja põlgtus. Ja need tundmused lasusiwad ta hammaste wahelt wiimaks sõna wälja, mis iga ema südame tarduma oleks pannud. See oli seesama must, inetu sõna, mida isa kord joobnud peaga ema wastu tarwitas, kui see teda lõi…

      Enne kui Liisu hoobist toibus – hoobina mõjus see sõna temagi kohta – oli Mait talle selja pööranud ja toa taha kadunud. Ta ei tulnud terwel päewal enam nähtawale. Kodust jooksis ta tänawale, tänawalt wainule, wainult metsa. Metsas langes ta kummuli kastese rohu peale, surus näo niiske sambla sisse ja nuttis nii kaua, kui tal märga silmast tuli.

      Tal polnud ju enam isa ega ema!

      2.

      Mait põgeneb „papa” juurde

      Sest päewast peale wihkas Konna Liisu oma wanemat poega. Ta wihkas teda, sest et ta teda häbenes ja kartis. Sel poisil oliwad nii terased, uuriwad silmad, nii tark, tõekas kõne, nii mehekas-tõsine olek, et ema ennast tema juuresolekul waba ei tundnud olewat. Tal