„Vau, kas teil on selline raamat?”
„Jaa, tule vaata ise.”
Teel kiikasid poisid mitmesse prügikasti, et leida ehk tühje pudeleid, millest saaks koguda veel pisut puuduvat kapitali. Tubli tunnise tegutsemise järel puudus eelarvest veel kolm marka.
Nad hakkasid innukalt papsi sõjaraamatut uurima.
„Vahi seda,” osutas Vesku Saksa hävitaja pildile. „Siin see on.”
„Päris kurja välimusega.” Poisid hakkasid suuri silmi lennuki andmeid ahmima. Päris Messerschmitt B. -109G oli varustatud ühe Rheinmetall Borsig MK-108 kahuriga, millega sai teha 60 lasku. Lisaks oli lennukil kaks 13 mm Rheinmetall Borsig MG-131 kuulipildujat, millest kummassegi sai laadida 300 padrunit. Lennuk oli üllatavalt kiire ja suutis lennata peaaegu 620 kilomeetrit tunnis. Pikkust oli sellel vaid 8,85 meetrit.
„Mõtle, kui saaks kooli õuele ehtsa Messerschmitti,” unistas Kristian. „Ma paneks sellele võimla seinal olevale kellale kahurist korraliku paugu.”
„Mina laseksin sellest suuremast kahurist 60 lasku direktori kabinetti,” innustus Vesku.
„Mis mõtet sellel oleks?”
„Kuidas mis mõtet?” ärritus Vesku.
„No see oleks siis ju täiega mäsaks.”
„Peakski olema.”
„Aga see oleks mäsaks juba pärast paari kahurilasku?” imestas Kristian. „Mis mõtet oleks sinna lasta kõik mürsud?”
„Ma võin papsi Messerschmittiga teha, mis tahan!” ähvardas Vesku.
„Kas sa väidad, et see pildil olev lennuk on su papsi oma?” naeris Kristian põlastavalt.
„Väidan jah!”
Poiste vahel puhkes niivõrd äge sõnasõda, et Kristian pidas paremaks koju minna.
„Mu paps tuleb ja laseb kuulipildujaga su ratta pasahunnikuks!” hüüdis Vesku talle aknast järele.
„Mu vanamees tuleb ja lööb su papsil pea otsast ära,” vastas Kristian. „Mu vanamees on uksehoidjana vähemalt kakssada musta vöö karatekat läbi peksnud!”
Vesku lõi akna kinni ja läks papsi raamatut edasi sirvima.
„Nats! Nats! Nats!” hüüdsid klassikaaslased järgmisel hommikul koolis Veskule.
Too vaatas imestades kooli õuel ootavat natside moel au andvat poiste delegatsiooni.
„Mis kuradi nats ma teile olen?”
„Sinu paps on Hitler,” nähvas punapäine naaskel teiste vahelt.
Vesku otsis pilguga Kristianit, kes naeris süütu näoga ja kehitas õlgu.
„Siga. Seda pean ma veel meeles,” sisistas Vesku temast möödudes.
„Appi, kui jube,” osatas Kristian. „Kas su paps topib mu nüüd gaasiahju?”
Siis katkes Vesku kannatus ja ta tormas Kristianile kallale. Terve klass kogunes kaklejate ümber tihedasse ringi ja hakkas kooris hüüdma:
„Kätši! Kätši! Kätši!”
Vesku ja Kristian rabelesid teineteise kallal midagi olulist saavutamata. Kisakoor oli sedavõrd häälekas, et kohale kiirustas otsemaid vahetunni korrapidaja-õpetaja, kes poisid lahutas ja direktori kabinetti talutas.
„Jahah, miks need poisid siis nüüd kaklevad?” küsis direktor Leif Kovanen ja lükkas prillid ninal madalamale.
„Tema alustas,” nähvas Kristian.
„Tema noris,” vastas Vesku.
„Sina hakkasid norima!”
„Ei tea kuidas?” ei mõistnud Vesku.
„Sina tahtsid diret kuuskümmend korda kahurist tulistada.”
Kabinetis jäi hiirvaikseks.
„Vabandust, kuidas?” küsis direktor.
„Ta kavatses seda kabinetti siin kahurist tulistada,” seletas Kristian, silmad suured peas, ja osutas hämmeldunult seisvale Veskule.
„Huvitav, millise kahuriga?” küsis direktor imestades.
„Ta papsil on Messerschmitt ja ta kavatses tuua selle kooli õuele ja lasta selle kabineti pihta kahurist kuuskümmend lasku, ehkki ma ütlesin, et juba paarist paugust piisab, et tuba ribadeks lasta. Ja sind ka.”
„Millega te, poisid, tegelete?” käratas direktor.
Mõlemad poisid vaatasid hirmunult ärritunud autoriteeti.
„Ei millegagi…”
„Nüüd lähete klassi tagasi ja homme jääte mõlemad kaheks tunniks peale tunde!”
Kristian ja Vesku lahkusid direktori kabinetist.
„Kuradi nats,” nähvas Kristian. „Ja valetaja ka!”
„Jama ajasid ju sina!” vihastas Vesku.
„Ei tea kuidas?”
„Su isa ei jõua elades kahtsada musta vöö karatekat läbi peksta.”
„Jõuab vabalt!”
„Neid polegi Soomes nii palju.”
„Mu vanamees peksab neid välismaal.”
Direktor kuulis poiste vaidlust koridorist ja tormas neile järele.
„Nüüd aitab,” käratas ta ja taris poisid kõrvupidi oma kabinetti tagasi. „Kutsume mõlema vanemad kohale ja teeme selle asja nüüd lõpuni selgeks.”
Vesku ja Kristian vahetasid hirmunud pilke.
Vesku ema ja Kristiani isa saabusid häire peale kiiresti direktori kabinetti. Mõlema näolt võis lugeda nagu ilmaennustust: oodata on tormi.
„Ma palun vabandust, et pidin teid siia kooli kutsuma, aga minu meelest on neil poistel südamel asju, millest teilgi oleks hea teada,” seletas direktor.
Kristiani isa heitis pojale mõrvarliku pilgu. Ka Vesku märkas seda raevunud pilku ja veendus, et see kahesaja karateka läbipeksmine ei olnudki mingi vale jutt.
„Niisiis…” urahtas Otto Kristianilt pilku pööramata küsivalt.
„Kristian hakkas Vesaga kaklema selle pärast, et kui mitu korda nad peaksid kahurist minu kabinetti tulistama.”
Kristiani isa pööras pea hämmeldunult direktori poole.
„Et mida?” ei saanud ta millestki aru.
„Just, Vesa kavatses oma papsi Messerschmittiga tulistada minu kabinetti kuuskümmend lasku.”
„Vabandust, kuidas?” hämmeldus nüüd omakorda Vesku ema. „Millise Messerschmittiga?”
„Vesku isal olevat nimelt Saksa hävitaja,” seletas direktor.
„Mis hävitaja?” imestas Vesku ema.
„Selline Teise maailmasõja aegne hävituslennuk,” täpsustas direktor.
„Ei tea kus me sellist pommituslennukit oma kahekümne nelja ruutmeetri suuruses korteris hoidma peaksime?” ärritus Vesku ema.
„Poisid rääkisid lennuki relvastusest küll väga asjatundlikult,” seletas direktor.
„Vesa!” käratas ema. „Mida sa nüüd kokku oled valetanud? Ei ole meil mingit pommituslennukit!”
„Kristian sai valesti aru…” püüdis Vesku seletada.
„Mida?” kiljatas Kristian. „Ise sa ütlesid, et teie papsil on Messerschmitt!”
„Ja sina ütlesid, et sinu isa jõuab kakssada musta vöö karatekat läbi peksta,” vastas Vesku.
Kristiani isa kuulas hämmeldunult poiste nägelust.
„Mida