Suvila uks avanes nagu õudusfilmis, aeglaselt kääksatades. Ema ja Kristian jõllitasid hääletult ukseavasse ilmunud kivikujulikku kogu.
„Otto, kas kõik on korras?” küsis Hertta ettevaatlikult.
Tekkis pikk vaikus.
„Küllap vist…”
„Tule nüüd, kullake, sealt lävelt sissepoole.”
Kristiani isa liikus nagu kahe liigesega varustatud õlitamata tinasõdur. Selg näis painduvat samapalju kui raudkang, jalad astusid nagu Nõukogude armee paraadil.
„Otto, mis sinuga juhtunud on?” ehmatas Hertta.
„Midagi on. Ma ei tea veel, mis.”
„Pärast sööki läheme igatahes arsti juurde.”
Kristiani isa püüdis toidulauda istuda, aga leidis selle kohe olevat võimatu. Kristian jälgis ümmargusi silmi toas etendatavat katkendlikku näitemängu.
„Ma söön vist seekord seistes.”
Kristiani ema tormas meest aitama ja püüdis toda istuma saada. Otto seljast kostis vastik ragin.
„Raisk, ei puutu seda!” karjatas Otto. „Anna see kuradi supitaldrik siia ja hoia minust eemale!”
„Meil ei ole supp,” piiksatas Kristian toanurgast. „Seal on kartulid ja soust.”
„Kui ma poleks kindel, et sa polnud hetk tagasi kuuris, võiksin vanduda, et selle kõige taga oled kuidagimoodi sina,” tõreles Otto pojaga.
„Otto-kallis, räägi, mis sinuga juhtus!” anus Hertta.
Otto rögistas korra liigutatult.
„Ma kuulsin häält,” sosistas Otto, samas kui ta silmanurka veeres pisar.
„Häält? Missugust häält?”
„Ebareaalset, pisut metalset… Justkui U.O uksed oleksid mu seljataga avanenud või sulgunud.”
Kristian kuulas kivistunud näoga isa lugu.
„U.O?” teritas ema kõrvu. „Meie puukuuris?”
Samas kargas ta Otto ette ja püüdis tema hingeõhku nuusutada.
„Pole ma midagi joonud,” rehmas Otto. „Ja ma ei näinud ka midagi. Olin süvenenud ühte Mehhiko marki, kui kuulsin oma pea taga seletamatut häält. Samal hetkel tundsin selja alaosas kohutavat pistet”.
„Äkki see pauk tuligi sealt selja alaosast?” pakkus Kristian ettevaatlikult.
Otto nägu muutus hetkega raevust peaaegu mustaks.
„Mine too metsast mingi malakas, siis saan sulle naha peale anda.”
„Otto, rahune, ega Kristian siis halba ei mõtle,” rahustas ema. „Kust see põmakas enne kostis?”
„No sealt pea tagant muidugi!” läks Otto aina vihasemaks. „Ega ma nüüd nii hull ka ei ole, et püüan selga äkki sirgeks ajada, nii et persest tuld lööb. See kuradi metalne põmakas kostis enne. Sellest ma nii ehmatasingi, et sitt oleks peaaegu püksi tulnud.”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.