„Ma ei saa midagi lubada.” Raputasin kahetsevalt pead.
„Vaid korraks!” piiksus Eva ja vaatas mind oma kutsikasilmadega. „Usu mind, see seletab kõik.”
Eva hääl kaikus mu kõrvus veel ka siis, kui ma juba koduuksel taskust võtit otsisin. Lootsin ainult üht – et ta oma suu vähemalt koolis kinni hoiab.
Paar minutit hiljem seisin veidi kõheldes vannitoa peegli ees. Võtsin pluusi seljast ära. See on naeruväärne, ära tee seda! ütles mulle samal ajal minu mõistuse arukam pool. Ma tean, pomisesin talle vastuseks, ma ainult korra vaatan. Ma ei teadnud, et mul seljal midagi oleks, aga võisin ju kontrollida. Jumal teab, see võis halvemal juhul olla arenev nahavähk. Seega pidin sellele ikkagi pilgu heitma. Ettevaatus ei ole kunagi liiast, sisendasin endale.
Keerasin peeglile selja ja piilusin üle õla. Eva paberitel olnud märk oli tõepoolest mu vasemal abaluul. See polnud tegelikult niivõrd sünnimärk, kuivõrd pigem tilluke kaarja kujuga arm. Imelik, et ma seda varem märganud polnud. Ega ma tõtt-öelda siiani oma selga eriti uurinud polnud, aga ikkagi… Tundsin, kuidas mingi seletamatu ärevus tuli hinge. Muidugi oli see kokkusattumus, aga… Aga kuna alternatiiviks olid need neetud prantsuse keele sõnad, siis mõtlesin, et viskan Eva soovitatud netilehtedele pilgu peale.
Tegin arvuti lahti ja lõin esimese aadressi sisse. Sellest kaugemale ma ei jõudnudki.
Ma ei teadnud esialgu, kas kurvastada või rõõmustada voolu kadumise üle, kuid siis meenus mulle, et olin just teevee keema pannud, ja tegelikult hakkas juba hämaraks ka kiskuma. Ma ei kartnud pimedust, kuid ei armastanud seda samuti. Vanasti oli meil elekter alailma ära ja nüüdki olid küünlad ja tikud alati köögiriiulil stardivalmis. Ning me oskasime une pealt ja kinnisilmi neid leida.
Sel õhtul läks mul veidi aega, et tikud üles otsida. Küünlaga oli õnneks lihtsam. Otsest vajadust seda süüdata veel ei olnud, sellegipoolest tegi olukord mind veidi närviliseks. Korraga ei suutnud ma ühtegi tegevust välja mõelda, mis elektrit ei vajaks.
Siis meenusid mulle korgid. Kuidas ma sain nii loll olla?! Alati tuleb esimese asjana korgid üle kontrollida. Läksin esikusse ja avasin seinas oleva kapi. Kõik tundus korras olevat. Seega polnud elektri taastamine minu võimuses. Tuli lihtsalt oodata. Elekter polnud veel kunagi jäädavalt ära läinud.
Järgmised pool tundi käisin närviliselt mööda korterit ringi ja püüdsin jutuajamist Evaga peast visata. Kuid mida hämaramaks läks, seda raskem see oli. Nagu ka kohvikus loetud materjal – inglitest, deemonitest, maailmalõpu ennustustest ja jumalikust ettekuulutusest.
Viimaks helistasin emale.
„Tere! Kuule, meil pole elektrit,” tulistasin telefoni, niipea kui ema vastu võttis.
„Mh-mh. Paha lugu. Kas sa korgid vaatasid üle?” küsis ema. Ta hääl polnud põrmugi murelik.
„Korgid on korras.”
„Siis on see ilmselt mingi üldisem probleem. Kas sa tikud ja küünla leidsid?”
„Leidsin, aga ma pean õppima,” hädaldasin silmakirjalikult. Asi oli selles, et mul oli kõhe.
„Sa võid minna ja Guido käest igaks juhuks küsida, kui ta kodus on,” ütles ema äkki elavnedes. „Ta peaks teadma, kus me maja korgid asuvad.”
„Kelle käest?” Ma ei saanud aru, kellest ema räägib.
„Guido. Guido on meie uus naaber. Mäletad, ma üks päev rääkisin sulle? Väga kena noormees,” sädistas ema, nagu oleks Guido meie vana tuttav. Halb oli see, et mulle ei meenunud ühtegi Guidot.
„Kindel, et ta on väga kena?” küsisin igaks juhuks üle. Mulle hakkas koitma ema jutt kellestki poisist, kes oli siia hiljuti kolinud, kuid ma ei olnud sellele erilist tähelepanu pööranud. Ah et siis Guido…
„Nüüd avanebki siis võimalus ta üle vaadata,” naeris ema. „Mulle tundus ta küll väga sõbralik ja abivalmis.”
„Okei, eks ma vaatan siis. Mis kell sa ise jõuad?”
„Täna läheb mul kauem. Võib-olla alles kümne ajal,” arvas ema. „Mul on üks opp veel ees.”
„Ole siis tubli!” sõnasin ja panin toru ära.
Mu ema on kirurg, seepärast olid ta tulekud ja minekud kaootilised, sõltudes sellest, kas mõni inimene vajas kiiresti operatsiooni või mitte. Harvad polnud ka juhtumid, kui teda keset ööd välja kutsuti. Seetõttu oli meie elu pisut kaootiline, kuid ma olin sellega harjunud.
Järgmiseks ootas mind siis sõbralik ja abivalmis ja väga kena noormees Guido. Heitsin hämaras esikus pilgu peeglisse ja astusin uksest välja. Mul oli tõepoolest elektrit vaja.
Sammusin ühe korruse võrra trepist üles ja, kaalunud hetkeks, kas helistada kella või koputada, millegipärast koputasin. Mõtlesin vist umbes nii, et kui ta ei taha uksele tulla, siis ta ei ole kohustatud seda koputust kuulma. Ühesõnaga, andsin talle vaba valiku.
Ukse avas umbes kahekümnene pikka kasvu noormees. Tal oli sportlik kehahoiak, tuhkblondid juuksed ning ta sinised silmad tõmbusid kissi, kui ta mind nähes sõbralikult naeratas. Just nagu ta oleks mind oodanud. Noormees nägi tõepoolest kena välja, kuigi ma teadsin, et ema polnud tegelikult tema väljanägemist silmas pidanud.
„Tere,” ütlesin veidi kõheldes.
„Tere,” sõnas ta naeratades. „Sina oled vist Maria.”
Ma noogutasin. Ema polnud aega raisanud.
„Mina olen Guido.”
„Meil on elekter ära,” sõnasin endalegi üllatuseks nagu idioot. Ta nägi välja täiuslik, peaaegu ebamaine. Võib-olla just seepärast tajusin, et ta pole minu maitse. Sisimas teadsin, et ma ei pakuks talle eales huvi.
„Kohe kontrollin. Ma just alles jõudsin koju,” sõnas noormees ja ma nägin, kuidas ta käsi vajutas lülitit.
Midagi ei juhtunud.
„Tundub, et sul on õigus. Lähme vaatame siis maja korgid üle.”
Enne veel kui ma jõudsin midagi mõelda, olime juba esimesel korrusel ühte seinaorva peidetud metalluksega kapi juures. Guido pusis seal midagi mõnda aega ja vilistas siis võidukalt.
„Tundub, et nüüd on korras.”
„Mis juhtunud oli?” Ma ei suutnud uskuda, et kõik nii lihtsalt käis.
„Pole aimugi. Võimalik, et ülepinge oli kogu maja korgid lihtsalt välja löönud. Mida sa kodus tegidki?”
„Midagi.” Mis ta süüdistas mind maja voolukatkestuses või? „Tavalisi asju – tegin arvuti lahti ja panin vee keema. See pole midagi erilist.”
Ta noogutas. „Ega vist.”
„Suured tänud siis,” sõnasin, kui olime trepist üles jõudnud ning mu korteri ukse juures seisma jäänud. „Kui sa poleks kodus olnud, oleksin pidanud ilmselt jumal teab kui kaua küünlaleeki vahtima.”
Ta naeratas jällegi oma täiuslikku naeratust. „Kui sul jälle abi on vaja, anna teada,” sõnas ta trepist üles minema hakates.
„Kindlasti annan.” Ma polnud selles tegelikult sugugi kindel, aga enamik inimesi kujutas vist viisakust just sellisena ette.
Mu suhteliselt vanal arvutirondil võttis mõnda aega, et voolukatkestusega seotud segadusest toibuda. Närisin nii kaua närviliselt küüsi. Viimaks soovitud lehekülg siiski avanes. Valge massiivne inglitiib pealehel kooldus ülespoole, kui ma sellel klõpsides sattusin keskaegseid ürikuid imiteerida püüdvale leheküljele. Vaatasin sellel lehel ja foorumis veidi ringi ning sain teada, et sõna ingel tuleneb ladinakeelsest sõnast angelus, mis tuleneb omakorda kreekakeelsest sõnast angelos, mis tähendab sõnumitoojat või saadikut. Heebrea keeles lähim sõna ingli kohta on mal’ach, mis on samuti sõnumitooja. Sõnumitoojatena esinevad inglid näiteks mitmes kohas Uues Testamendis