Deemoni märk. Reeli Reinaus

ette sinist taevast, kus ei ole mitte ühtegi pilve. See sinine pilvitu taevas võttis neetult palju energiat, sest pidin pidevalt tõrjuma oma teadvuse äärealadele tungivaid süngeid mõtteid.

      Viimaks andis ta alla. Mina olin selleks ajaks täiesti läbi. Oma pea mõtetest puhas hoidmine võttis palju rohkem energiat kui päev otsa seinte krohvimine.

      Isegi unes nägin sedasama sinist taevast.

      Järgmisel päeval kordus kõik uuesti. Ainult selle vahega, et siis ma parasjagu töötasin. Pilvitu taeva vaimusilma ette manamine oli välistatud. Püüdsin selle asemel fokuseerida mõtteid pruunile savikrohvile, mida ma ikka veel pisut oskamatult seinale plätserdasin.

      „Sa oled asjadest valesti aru saanud.”

      „Ma ei ole see, kelleks sa mind pead.”

      „Palun, sa pead mind uskuma.”

      Yeah right!

      Viimaks ei hoolinudki ta vist enam, kas ma vastan või mitte, vaid rääkis muudkui edasi.

      „Anna andeks, et ma sulle kohe kõike ei rääkinud, kuid mul oli tunne, et sa polnud selleks veel valmis. Aga nüüd pole mul enam midagi kaotada. Sa tead, kes ma olen. Kuid sa ei pea mind kartma. Ma ei tea, mida sa minust arvad, kuid usun, et see ei ole tõde. Ma ei soovi sulle halba. Ma vannun seda. Ma olen sind otsinud aastaid, sajandeid. Ja nüüd, kus ma su leidsin, sa lihtsalt kadusid.”

      Tahtsin kätega kõrvad katta, kuid see poleks aidanud. Andrease hääl oli otse mu peas. Iseenesest oli see sama hullumeelne kui see, mida ta rääkis. See, et ta on mind peaaegu kogu elu otsinud. Otsinud ja armastanud. Ja kui ma kujutasin teda seda rääkides ette, siis mõjus see nagu hüpnoos. Andrease siniste silmade pilk puuris minusse ja minust läbi ning ma peaaegu tahtsin teda sel hetkel uskuda.

      Nädal peale põgenemist polnud ma ikka veel saanud Liisbethilt kirja. Hetkel oli ta minu jaoks ainus reaalne väljapääs sellest olukorrast, ainuke inimene, kellele sain loota. Üllataval kombel oli skvotis Wi-Fi ja ma vaatasin iga päev mitu korda oma postkasti, kuid seal polnud Liisbethilt midagi. See-eest oli seal paar kirja Britalt ja veel paarilt trennikaaslaselt, kes uurisid, kus ma olen ja miks ma telefoni vastu ei võta. Hakkasin vaikselt hoomama, et aeg on välja mõelda mingi vettpidav seletus. Kuid mu pea oli tühi. Mida ma pidin neile ütlema? Et ma olen vangis, hullumajas või eeluurimise all? Ma ei suutnud välja mõelda ühtegi muud usutavat kohta, kuhu ma nii järsku ja nii kauaks kaduda sain. Kolasin vabadel hetkedel tuttavate Facebooki kontodel, piinates ennast uudistega, millest ma midagi ei teadnud, ja sündmustega, kus ma osaleda ei saanud. Tundsin puudust isegi mõttetult igavatest koolipäevadest, nürist tuupimisest ja keemia kontrolltöödest. Tundsin puudust hüsteerilisest mataõpsist, kes pani hindeid nägude järgi.