Mõni minut hiljem nägin, et poisil oli olnud õigus. Kõik oli tõepoolest okei. Me nimelt jalutasime sellest lobudikust lihtsalt läbi. Õige maja ehk siis skvott, nagu ma arvanud olingi, nägi palju kobedam välja. Hingasin kergendatult. See polnud siiski lõks olnud.
Skvott kujutas endast kolmekordset lihtsa fassaadiga punastest tellistest hoonet, mis võis olla ehitatud kusagil peale esimest maailmasõda. See jättis isegi sümpaatse mulje. Kui me sisenesime, tundsin värske värvi ja toidu lõhna.
Poiss juhatas mind ühte teise korruse tuppa ja kadus, ilma et oleksin jõudnud talt midagi küsida.
Tuba, kuhu ma sattusin, oli uskumatult pisike. Selle ühes nurgas oli maas madrats, teises väike kummut ning akna all laud ja tool. See kõik mahtus mõnele ruutmeetrile.
Vajusin madratsile ja püüdsin endale sisendada, et kõik see, mis viimase kolmekümne kuue tunni jooksul juhtunud on, pole uni. See oli neetult raske.
Ärkasin koputuse peale, taibates, et olin magama jäänud. Ma ei jõudnud veel kuidagi reageerida, kui uks juba avanes ning tuppa astus sõbraliku olekuga naeratav noor naine.
„Tere, ma olen Hanka,” sõnas ta inglise keeles. „Liisbeth kirjutas mulle sinust.”
„Kirjutas minust?”
„Jah, et sa vajad mõneks ajaks elamiskohta.”
Ah, õigus. Ma noogutasin. „Vajan jah.” Olin poolunisena juba kartnud, et mu saladus on paljastatud.
„Päris tasuta siin muidugi elada ei saa,” lisas Hanka.
Noogutasin jälle. Mul on raha, tahtsin juba öelda, kuid pidasin siiski targemaks vaikida. Keegi ei tohtinud aimata, kui suur summa sularaha mu seljakotis on. Otsustasin esimesel võimalusel riski hajutada ja osa sellest kuhugi mujale peita. Jope voodri vahele näiteks. Krimifilmide klassika, aga mul ei olnud muid variante.
„Meil on ülemisel korrusel üks suurem remont käimas. Kui sa aitad seinu krohvida, pahteldada ja värvida, siis võid siin olla. Süüa pead endale ise vaatama, aga tänane söök on maja kulul. Tule, ma näitan sulle, kus köök on,” sõnas Hanka.
Ajasin end madratsilt püsti. Ma polnud küll kunagi midagi krohvinud ega pahteldanud, kuid küll ma hakkama saan, otsustasin. Lootsin, et ei pea siin kaua viibima – küllap Liisbeth uurib kiirelt välja, mis toimub ja kas keegi saab mind aidata. Objektiivselt võttes tundus selline lootus muidugi jabur, aga see oli ainus mõte, mis mind veel vee peal hoidis.
Järgmisel hommikul ajasin end varakult jalule. Lootsin, et füüsiline töö hoiab mõtted kõigest muust eemal.
Üks punase pea, naerulohukeste ja treenitud lihastega rohelises särgis noormees, kes tutvustas end Kurtina, selgitas mulle krohvimise põhitõdesid. Tegelikult oli neid ainult kaks: visata kelluga krohvisegu hooga seinale, nii et see seina külge kinni jääks, ja siis see ühtlaselt laiali ajada, üleliigset segu samal ajal maha tõmmates.
„Mitte midagi keerulist,” sõnas poiss naeratades. „Küll sa hakkama saad.”
Noogutasin. See tundus lihtsam, kui olin arvanud. Lihtsam seni, kuni oma esimese kellutäie krohvisegu vastu seina viskasin. See kukkus sealt maha, ilma et isegi väike osa sellest oleks seina külge hakanud. Kas rohelise särgiga kutt oli mustkunstnik?
Peale mõningat proovimist sain siiski asja enam-vähem käppa, seejuures nii käppa, et nägin seda isegi õhtul uinudes silme ees. Iga kord, kui silmad sulgesin, lendas pruun möks mu kellult seinale ja ma tundsin, kuidas käsi peaaegu automaatselt selle poole sirutub.
Paari päeva jooksul tutvusin enamiku skvoti elanikega. Neid oli kolmekümne ringis – suurem osa sakslased, mõned poolakad ja paar tumedama nahaga noormeest, nähtavasti türklased, mõtlesin ma, kuid mul polnud julgust seda kelleltki küsida. Õigupoolest polnud see olulinegi. Kõige ootamatum asi skvotterite juures oli see, et vaatamata oma alternatiivsele või lausa veidrale riietumisstiilile ja üldse väljanägemisele tundusid kõik sõbralikud olevat. Nad küsisid, kuidas mul läheb ja ega ma midagi ei vaja. Ma ei osanud neile midagi ütelda, lihtsalt naeratasin kohmetult. Nad poleks ilmselt aru saanud, kui oleksin vastanud, et tahan ainult rahu.
Hanka ja Kurt olid siin midagi liidrite taolist. Nad mõlemad olid umbes kahekümneviiesed. Hanka oli tumedate lühikeste veidi lokkis juuste ja suurte pruunide silmadega, mille pilk ütles, et ta usaldab inimesi. Kurt oli keskmist kasvu, kuid tundus jõusaalis saadud lihaste tõttu palju suurem. Ta hallid sõbralikud silmad vaatasid maailma heatahtlikult paksude kulmude alt. Skinheedist poiss, kes mind lennujaamast ära tõi, oli Joachim. Ta oli eraklikum kui teised ja seepärast nägin ma teda harva, kuid ta küsis alati, püüdlikult inglise keelt hääldades, kuidas mul läheb, ning talle naeratasin ma alati siirast rõõmust, et ta seda küsis. See oli minu meelest nii armas.
Õhtuti istusin oma toas ja püüdsin mõelda, mida oma eluga teha. Püüdsin oma mõtteid korrastada, analüüsida oma elu. Seda elu, mis mul siiani olnud oli. Mõtlesin asjadele, millele ma polnud ammu mõelnud. Vanadele mälestustele, kohtadele, kus olin käinud ja kuhu soovisin minna, inimestele, kellega kohtunud olin. Neile, keda ma armastasin, ja ka neile, kellele olin ehk oma käitumise või sõnadega haiget teinud. Matemaatikaõpetajale, keda ma vihkasin. Unistustele, mis veel nädal tagasi ei tundunud nii utoopilised. Ma mõtlesin asjadele, mida mulle teha meeldis ja mida ei meeldinud.
Mulle meeldisid piimakohv, head filmid, haiglaseriaalid, ema tehtud pannkoogid, hommikused ajalehed ning koolivaheajad.
Mulle ei meeldinud seebiseriaalid, talv, räppmuusika, pori, füüsika ja fanaatikud.
Ma tahtsin saada arstiks. Lastearstiks. Mu lemmikmuusikastiil oli rock. Mu lemmiksari läbi aegade oli „Dr House”. Mu lemmikujumisstiil oli rinnuliujumine, rahvakeeli konn. Ma võisin seda ujuda tundide viisi, ilma et oleks väsimust tundnud. Mulle maitsesid juustukoogid ja püreesupid. Mu parim sõbranna oli Brita. Tüdruk, kellega olin alates esimesest klassist ühes pingis istunud. Tüdruk, kes alati igas asjas midagi helget nägi ja kes alati, ükskõik kui halvad asjad ka ei paistnud, lohutada oskas. Tüdruk, kes ilmselt oli mu peale maruvihane, sest ma polnud talle ütelnud, et ma ühel päeval lihtsalt kaon.
See kõik oli. Oli olnud.
See teadmine ei aidanud mind eriti, sest korraga oli kogu mu elu pea peal. Ma polnud enam see inimene, kelle minevikust ja soovidest ma mõtlesin. Ma polnud isegi vist üldse päris inimene.
10
See juhtus kolmandal õhtul, kui olin peale terve päev kestnud rassimist madratsile vajunud. Käelihased tulitasid pidevast ülespoole sirutamisest ja olin omadega nii läbi, et ei viitsinud isegi midagi korralikku süüa teha. Näkitsesin ainult veidi puuvilju.
Ma kuulsin ta häält.
Oma peas.
Arvasin algul, et see on lihtsalt mingi kummaline uni, kuid selleks oli see liiga selge.
„Kus sa oled?”
See oli Andreas. Mu keha kattus momentaanselt külma higiga ja süda hakkas peksma. Ta hääl oli mu peas. Nii selge, nagu oleks ta minuga samas ruumis. Mulle meenus õhtu, kui ta oli lahkudes mulle mõttes head aega ütelnud. Olin siiani arvanud, et kujutasin seda endale ette.
Kuni siiani. Neetud!
„Maria, palun ütle mulle, kus sa oled!”
Ma ei ütelnud midagi. Julgesin vaevu hingata. Kartsin isegi mõelda, sest ma ei teadnud, kui sügavale mu pähe ta tungida võib. Mulle kangastusid lugematud politseifilmid, kus kurjategijat hoitakse telefoniliinil ja samal ajal püütakse ta asukohta kindlaks teha. Ma ei teadnud, kas Andreasel on selline võime, kuid ma ei saanud riskida. Ma ei tohtinud oma asukohta millegagi reeta. Seepärast lamasin vagusi ja lootsin meeleheitlikult, et ta ei kuule mu südame pekslemist.
Kui ta oli mõnda aega vait olnud, hakkasin juba uskuma, et ta on lahkunud, kuid ta ei andnud alla.
„Räägi, palun, minuga!” anus ta.
Muidugi ma tahtsin rääkida. Mul oli talle lugematuid küsimusi, mis mulle rahu ei andnud. Küsimusi, mis lausa kisendasid vastuste