Saatsin vastuse ära ja hakkasin oma kooliasju kotist välja harutama.Ajaloos oli homme suur töö tulemas, kolme peatüki peale. Peaks õppima… Ohkasin.Viitsimist polnud selleks mitte mingisugust.Tegin küll õpiku õige koha pealt lahti, kuid õppimise asemel istusin uuesti arvuti taha. Ja täitsa lõpp, aga crazygirl12 oli juba, selle paari minuti jooksul jõudnud vastuse kirjutada. Seekord oli see üsna lühike. „Eks ta on kogu aeg õudne kanaemataja olnud, aga kui ma väike olin, siis ei tundunud see nii hull.Viimasel ajal on küll täiesti võimatu :( Ei taha üldse kodus ollagi enam. Mis mõttes sinu ema ei ole selles ise süüdi, et sa temaga enam rääkida ei saa?”
Kõhklesin. Crazygirl12 meeldis mulle, ta oli omamoodi peaaegu sõbrannaks saanud, aga ma tõesti ei tahtnud kogu seda ema lugu foorumisse kõigile lugemiseks üles riputada. „See on üks pikem lugu,” kirjutasin. „Ma siin parem ei räägiks sellest, see on suht isiklik asi. Kui tahad, võin sulle meili saata?”
Olin vaevu jõudnud oma postituse ära saata, kui juba tuli temalt taas vastus ja seekord veel eriti lühike: „Jaaaaaaaa!”
Nojah siis. Kuna ma õppida niikuinii ei viitsinud, vähemalt mitte hetkel, siis võisin kirja kirjutada ju küll. Otsisin crazygirl12 meiliaadressi välja ja asusin klõbistama. Mul oli umbes pool kirja valmis, kui hakkasin mõtlema, et ma polegi oma ema masendusest kellelegi rääkinud. Ei Beritile ega üleüldse mitte kellelegi. Jah, peaaegu kõik teadsid, et oli õnnetus ja et mu ema jäi poolest jalast ilma, aga milliseks ta pärast seda muutus… Ma ei saanud ise ka aru, mispärast ma nüüd praegu täiesti võõrale tüdrukule sellest kõigest kirjutasin. Aga võib-olla oligi kõige kergem rääkida sellistest asjadest just võõraga? Igatahes oli mul järsku tekkinud kange tahtmine oma muresid kellegagi jagada.
Ja kedagi teist mul ju nagunii polnud. Miskipärast oli mul tunne, et crazygirl12 võiks olla selline tüdruk, keda saab usaldada. Mis sest, et ma polnud teda kunagi näinudki.
Kiri tuli päris pikk ja endalegi ootamatult rääkisin seal vist küll kõigest, mis mu elus viimasel ajal on juhtunud. Ka Beritist, ka sellest, kuidas ma koolis üksi jäin. Olin ka sellest teemast foorumis kõrvale hoidnud, ehkki paljud teised kirjutasid seal küll sellest, kuidas neid koolis kiusatakse või et sõpru ei ole. Minus istus kogu aeg mingi häbi selle kõige pärast, see tunne, et olen ise kõiges süüdi. Oleks ma ise asjalikum, parem suhtleja, siis oleks mul kindlasti hunnikute viisi sõpru või vähemasti selliseid, kellega koolis niisama lobiseda.
Nüüd aga kirjutasin seda kirja võõrale tüdrukule justkui omaenda päevikut, kus kõik mõtted ja tunded ausalt üles said tunnistatud. Saatsin selle pihtimuse siis teele ja juba enam-vähem sekund hiljem hakkasin mõtlema, et… mis ma nüüd küll tegin? See tüdruk mõtleb nüüd raudselt, et olen mingi eriliselt hale äpu.Vaevalt ta minusugusega enam suhelda viitsib.
Lõpuks kahetsesin juba kui pöörane ja kirusin ennast oma lolluse pärast. Ilmselt olin siis nüüd oma internetisõbrannast kah ilma jäänud. Ei noh, ma ikka oskasin, ausõna!
3
Mul polnud terve õhtu otsa tuju enam arvuti taha minna. Üritasin natuke ajalugu vaadata, ehkki need totakad aastaarvud ei tahtnud üldse meelde jääda. Kuulsin, kuidas magamistoas raadio tasakesi mängis – küllap luges ema seal taas mõnda raamatut või mine tea, oli ehk jälle tukkuma jäänud. Mingi aja pärast tulid Marko ja Kaisa koju ja õde muidugi tormas kohe minu tuppa.Alati polnud mul viitsimist temaga tegeleda, aga seekord tahtsin mõtteid selle pika ja piinliku kirja juurest eemale saada ja sellepärast tegin talle heameelega lennukit, kuulasin lugusid sellest, mis lasteaias oli juhtunud, ja pärast praadisime Markoga kahekesi õhtuks kartuleid. Ema oligi magama jäänud, just nagu olin enne arvanud.
„Ma tahan, et emme üles tõuseks,” teatas Kaisa, kui Marko pliidi ääres kartuleid segas ja mina parajasti pannile soola ning kartulimaitseainet raputasin. Me mõlemad olime viimaste kuudega oma söögitegemisoskusi tublisti harjutada saanud. Marko, kes vanasti kõik minu ja ema kaela jättis, oskas nüüd näiteks väga head pitsat teha, makarone hakklihaga, sooje võileibu ja veel taolisi lihtsamaid sööke.
„Kes ei tahaks,” pomisesin vastuseks ja Marko lisas Kaisale kiirelt: „Aga sa ei tohi minna teda üles ajama. Me oleme sellest ju rääkinud, emme peab saama rahus olla.”
„Ma ei lähegi.” Kaisa niheles laua taga taburetil ja kraapis mõtlikult laualinal olevat ketšupiplekki, mille ta ise sinna eelmisel õhtul oli tekitanud. „Aga ta võiks ikkagi vaadata neid pilte, mis lasteaias tegin. Kasvataja ütles, et nii ilusad on. Ja et ma näitaks emmele ka.”
„Küll ta pärastpoole vaatab,” ohkas Marko. „Mina ja Stella ju vaatasime juba ka, tõesti on ilusad. Sa joonistad väga hästi, Kaisa.”
Kaisa konutas veel hetke laua taga ja lippas siis toa poole. „Mul on tast vahel nii kahju,” ütlesin vaikselt. „Ta on ju nii väike, tahaks rohkem emme tähelepanu.”
„No eks Margit ju ka püüab.” Marko võttis külmikust muna ja lõi selle kartulite peale. „Eile alles luges talle natuke raamatust ja… Aga see depressioon tal on ikka päris tõsine, on ju näha, et ta ei jaksa ega taha midagi teha.Arsti juurde ka ei ole nõus minema.Vahel mul on kohe nii hirm, ei tea enam üldse, mis saab.”
Varem oli mulle alati meeldinud, et Marko räägib minuga, nagu oleksin täiskasvanu, ilmselt oligi just see põhiline asi, miks ma ta nii ruttu omaks suutsin võtta. Nüüd aga oleksin tahtnud hoopis, et ta lohutaks mind samamoodi nagu Kaisat ja kinnitaks, et küll kõik saab korda, ema tuleb sellest masendusest välja ja elu läheb enam-vähem samasse rööpasse, nagu oli enne õnnetust. Oli aga näha, et seda ei suutnud ta ise ka enam õieti uskuda.
Marko oli meie juures elanud viis aastat, nii et tema saabudes olin alles päris väike pägalik. Ega mulle see alguses muidugi meeldinud, et oma ema järsku mingi võõraga pidin jagama hakkama – isast oli mu ema lahutanud juba siis, kui ma polnud kaheaastanegi, ja suhelnud polnud ma oma pärisisaga kunagi.Ta elas kuskil Pärnus, nii palju olin kuulnud, aga igatahes ei tundnud ta meie vastu mingit huvi, ehkki mingit raha ta mu emale minu jaoks ikka üle kandis. Ega siis minagi tahtnud tast midagi teada, kui meie talle üldse korda ei läinud. Saime väga hästi kahekesi elatud. Siis aga tuli Marko, ja meie kodu polnud äkitselt enam meie kodu, vaid siia oli ilmunud sissetungija, keegi kolmas. Seepärast ei tahtnud ma Markoga alguses eriti rääkidagi, surusin huuled iga kord lapsikult kokku, kui ta miskit minu käest küsis. Marko aga ei andnud järele, ehkki peale ennast ka ei surunud. Ta ei riielnud, kui ma ta küsimustele ei vastanud, pigem kippus seda tegema ema. Marko siis astus just minu eest välja, et: „Las ta olla, ära pahanda.” Nii oli palju kordi, ja tasapisi hakkas ta sellega minu silmis plusspunkte teenima. Mingil hetkel hakkasin talle napilt vastama, siis juba normaalse inimese moodi, ja lõpuks oli mul peaaegu tunne, nagu oleks ta kogu aeg meie juures elanud. Sissetungijast oli saanud pereliige. Ja Kaisa saabumise üle oli mul algusest peale väga hea meel, mingit armukadedust küll ei tundnud, absoluutselt. Küllap sellepärast, et ema oli minu jaoks kogu aeg olemas – meie igapäevaseks traditsiooniks saanud õhtune lobisemisaeg oli selle kõige suuremaks tõestuseks.
Ja nüüd oli see kõik läbi.
Ema magas õhtusöögiaja maha. Marko käis teda äratamas, aga ema olevat üksnes läbi une ühmanud, et ei taha nagunii midagi süüa. Ega ma muud ei arvanudki, ema sõi viimasel ajal väga vähe ja tihtipeale jättis õhtuse söögikorra üldse vahele.
Pärast sööki korjasin nõud kokku ja tõstsin kraanikaussi. „Ma pesen need pärastpoole ise ära,” lubasin Markole. Mitte et mulle mingit eriti agarat koduperenaist meeldiks mängida, aga mul oli lihtsalt Markost kahju.Ta nägi tõesti iga päevaga järjest väsinum, vanem ja murelikum välja. Pealegi olin ma ju piisavalt suur inimene juba, et mitte kõike ainult tema hooleks jätta.
„Issi,” karjus Kaisa elutoast, „tule siia! Tule vaata, ma joonistasin veel!”
Marko läks tüdrukut kantseldama, mina aga suundusin oma tuppa.Ajalooõpik vedeles endiselt voodil, aga mina istusin hoopis arvuti taha. Ma ei tahtnud tegelikult oma meili vaadata, kuna tundsin endiselt piinlikkust selle pika pihtimuse pärast,