Bussis kesklinna poole loksudes ja pead vastu akent toetades mõtlesin ema peale, nagu ta enne õnnetust oli olnud. Kuidas me olime kõigest, vist tõesti absoluutselt kõigest saanud omavahel rääkida – ema tuli tihtipeale õhtuti minu tuppa, pärast seda kui Kaisa oli magama pandud, ja me lobisesime asjadest, mis päeva jooksul olid juhtunud, mis parajasti muret või meele rõõmsaks tegid.Vahel käisime koos poodides uusi riideid valimas ja andsime üksteisele nõu, millised teksad või topp või kingad kõige ägedamad tundusid. Nädalavahetustel küpsetasime sageli midagi kahekesi, ja vahel tuli Kaisagi meile appi, torkides oma väikeste sõrmedega tainast või limpsides lusikaid puhtaks. Marko hoidis söögitegemisest enamasti kõrvale, tema sõnul ei tulevat ta õieti muna praadimisegagi toime ja seepärast jätvat ta kokkamise parimate, ehk siis minu ja ema hooleks…
Nüüd ei saanud emaga enam üldse millestki rääkida, ilma et ta nutma puhkeks või mingitesse oma mõtetesse vajuks. Viimasel juhul oli kohe näha, et ta ei kuula absoluutselt. Ja pikapeale polnudki enam mingit tahtmist temaga midagi jagada. Ütlesin koolist koju jõudes, et päev läks hästi ja sain kontrolltöö eest viie ja üleüldse on kõik okei. Seda isegi siis, kui tegelikkuses oli päeva jooksul kaks tööd täielikult metsa läinud ja vahetunnis olin jälle kusagil koridoris akna najal üksipäini konutanud, oodates pikisilmi, et see tund juba ükskord peale hakkaks, kuna nii kohutavalt hale ja nõme oli niimoodi ihuüksi passida…
Esimene tund hakkas meil kaheksa viisteist, sel õnnetul hilinemisepäeval lähenes kell aga juba poole üheksale, kui ma lõpuks koolimajja tuhisesin ja trepist üles, teisele korrusele bioloogiaklassi suunas tormasin.All valvelauas istuv üle pea kammitud heledate juustega tädike vangutas mind nähes laitvalt pead, ent vähemalt ei hakanud õiendama.
Vaikselt, väga vaikselt avasin klassiukse ja libisesin sisse. Ma vihkan tegelikult hilinemist, sest siis kõik passivad sind täiega, ja see on niiiiii vastik ja piinlik. Bioloogiaõps on suhteliselt range ka, ta kipub hilinejatele alati loengut pidama ja muidugi ei jäta ta seda jubedat kuritegu ka klassipäevikusse märkimata.
Seekord pääsesin ma veel isegi lihtsalt. Olles mind pika pilguga oma kandiliste prilliraamide tagant põrnitsenud, käskis ta mul oma kohale minna. Seda ma kiiresti ka tegin, kuuldes selja tagant Lisette kihistamist, just nagu ma enne olin juba mõelda jõudnud.Tundsin, kuidas mu jooksmisest niigi punane nägu veel tumedamaks tõmbub. Õnneks käsutas õps klassi vaikseks, kuna tahtis just uut osa edasi võtma hakata. Ma sättisin ennast oma laua taha ja koukisin asjad tasakesi kotist välja. Mul oli oma laua taga hea laiutada, kedagi ju minu kõrval ei istunud. See oli mul juba teine aasta ilma pinginaabrita.Teine aasta ilma Beritita.
Berit oli mu pinginaaber ja parim sõbranna juba esimesest klassist saati.Ta oli täiesti super tore, hästi lõbus ja sõbralik ja armas – selline tüdruk, kes nägi kõiges ja kõigis ainult head. Talle meeldis ka väga lugeda, nagu minulegi, ja lemmikraamatud olid meil ka enam-vähem samad, eks sellepärast, et me pidevalt laenasime üksteise raamatuid ja pärast arutasime, mis ühes või teises oli meeldinud ja mis mitte. Me olime vist välimuselt natuke sarnased ka, Beriti juuksed olid samuti pruunid ja ta kandis prille, ja seepärast peeti meid sageli õdedeks.
Aasta tagasi sai aga Beriti isa Hispaanias tööd ja kogu nende pere kolis sinna. Leppisime kokku, et jääme igal juhul meili teel suhtlema ja saadame teineteisele aeg-ajalt ka posti teel päris kirju, ja seda oleme need rohkem kui aasta aega ikka ka teinud, aga… See pole enam see. Beritil on seal kaugel nüüd uus elu ja uus kool ja uued sõbrad. Alles sel suvel saatis ta mulle pilte endast ja oma perest rannas palmide all lebotamas, ja oma meilides kirjutab ta õhinal põnevatest kohtadest, kus nad on käinud ja toredatest koolikaaslastest, kellega ta sõpradeks on saanud. Minul pole justkui midagi talle vastu kirjutada. Õnnetusest lühidalt rääkisin, aga seda, mis emast on saanud, ei ole mul olnud mingit tahtmist Beritiga jagada. Beriti elu on totaalselt muutunud, ja minu oma samuti.
Meil ei ole mingi eriliselt ühtehoidev klass. Põhiliselt suhtlevad kõik oma pinginaabritega, ja siis mingil määral mõnede teistega ka, nii et on kindlad grupid, kes omavahel läbi käivad. Mina olen alati suht tagasihoidlik olnud, ja kui Berit ära läks, ei osanud ma normaalselt edasi suhelda ka nendega, kellega varem üheskoos rohkem olime rääkinud ja kellega koos oli tegelikult tore olnud.Vahel, jah, muidugi sai mõned laused vahetatud, aga mingist sõprusest oli asi ikka väga kaugel. Suurema osa vahetundidest olin lihtsalt omaette ja lugesin raamatut või kuulasin kõrvaklappidest muusikat.
Ma ei tea, miks see kõik nii läks. Küllap olin ise selles süüdi. Olnuks ma samasugune mõnusalt ja loomulikult lobiseja nagu Berit, siis oleksin kindlasti ilma temata palju paremini toime tulnud, mis sest et pinginaabritult. Ja võib-olla oli üheks põhjuseks ka Lisette.
Lisette on meie klassis üks kõige targemaid tüdrukuid, selline pisikest kasvu, punakate juuste ja peenikese hiirenäoga.Tal on peaaegu kõik viied, välja arvatud muusika- ja kunstiõpetus, kus ta üldiselt üle nelja ei venita. Lisettel on pinginaabriks Maria, ja just nemad kaks olid ühed, kellega me Beritiga vanasti küllalt hästi läbi saime.
Ilmselt aga talusid nad mind üksnes Beriti pärast, sest kui ma möödunud aasta alguses ise üritasin nendega juttu ajada, haaras Lisette iga kord Marial kohe käisest ja vedas ta minema, öeldes ise, et neil mingid omad asjad arutada. Ja mis kõige hullem, mitu korda tabasin ma ta itsitades minu poole vahtimas ja Mariale midagi kõrva sosistamas. Ma ei tea, mida ta võis küll öelda või mille üle naerda, küsima minna mul igatahes tahtmist ei olnud. Rohkem nendega suhtlemist samuti mitte. Edaspidi hoidsin neist mõlemast eemale.
2
Nüüd selle kooliaasta alguses tulid muidugi paljud õnnetuse kohta küsima ja korra ma isegi mõtlesin, et ehk õnnestub jäädagi mõnega tihedamalt suhtlema. Paraku ei, alguses küll ohiti ja ahhetati ja haletseti mind ema pärast, aga juba mõne nädala pärast oli see kõigi jaoks vana uudis ja kõik jätkus nii nagu ikka. Ütlesin teistele hommikuti ja koju minnes tšau ja aitasin mõnda eesti või inglise keeles (eriti Kristina oli viimases suur hädaline) või laenasin oma pastakat või joonlauda või mis iganes muud taolised pisisuhtlused. Lihtsalt niisama teistega rääkima minna oli mul raske. Ma ei kuulunud ühtegi kampa ja kogu aeg oli tunne, nagu trügiksin sinna, kus ma tegelikult oodatud ei ole. Vahel proovisin küll, aga enamasti kukkus see kuidagi tobedalt ja pingutatult välja ja nii ma lõpuks ei näinudki enam vaeva. Keegi mind ju tegelikult ei kiusanud ega mõnitanud, selles mõttes oli kõik okei. Olin lihtsalt üksi, ja kõik.
„Stella?” Bioloogiaõpsi hääl kõlas üsna pahaselt. „Kas hilinemisest oli veel vähe, nüüd ei suvatse sa tunnis kaasa ka töötada?”
Tõstsin ehmunult pea ja tundsin, et punastan jälle.Ajasin selja sirgu ja manasin näole kõige tublima koolilapse ilme.Vaatasin hetke õpsi kandiliste prillide tagant paistvatesse tumedatesse silmadesse ja talusin kannatlikult tema laitvat peavangutust minu suunas. „Palun tee õpik lahti kahesaja seitsmeteistkümnendalt leheküljelt,” lausus ta siis, keeras mulle selja ja hakkas tahvlile mingit joonist kritseldama.
Vastumeelselt hakkasin siis „kaasa töötama”, vähemalt üritasin seda teha. Ma ei ole eriline bioloogiafänn, kuigi nii hull see tund siiski pole, nagu näiteks matemaatika või keemia. Neid aineid ma lausa vihkan ja üle kolme pole ma neis seni veel kordagi kokku venitanud. Miks ei võiks kõik õpilased saada ise valida, milliseid aineid nad õpivad ja milliseid mitte? Nagunii saab ju igaüks aru, milles tal on annet ja milles ei ole üleüldse. Mina valiksin siis kohe eesti keele ja kirjanduse ja inglise keele ja kunstiõpetuse ja… võib-olla ajaloo ja muusikaõpetuse samuti. Ehk saaks ka vene keelega hakkama.Aga niinimetatud reaalaineid mitte iialgi.
Ülejäänud päev oli üsna tavaline, kui välja arvata viimane tund, milleks oli kehaline kasvatus – ja see kuulub