Laine ja Leopold.
Elu Eestis paranes, kirjavahetusest tädidega sai selgeks, et on saabunud aeg kojusõiduks. Vastava taotlusega läkski isa ametivõimude juurde. Paar päeva hiljem tulid talle koju aga hoopis teistsugused ametimehed ja sõidutasid ta GPU-sse (hilisem NKVD ja KGB). Kui isa polnud ööpäeva järel koju naasnud, hakkas ema Siberisse sõiduks kompse valmis sättima. Paari päeva pärast sai isa siiski tulema – GPU asjatundjad olid teinud selgeks, et soov Eestisse minna on ekslik ja vildakas. Et kui Aleksander Gansovitš Eesti Vabariigi kodanikuna tahab tingimata Eestisse minna, võib ta ju seda teha, kuid inimeste eest hellalt hoolitsev nõukogude võim ei luba mingil tingimusel tema naisel ja lastel minna kõduneva kapitalismi kätte nälgima.
Jutt selge ja mõistetav.
Ja nõnda jätkus meie pere elu punases paradiisis endisel kombel. Ainult selle vahega, et nüüd tuli end teha nii märkamatuks kui võimalik. Olengud toimusid paksude kardinate varjus ja jõulupühadel tuli piirduda tillukese kuusega lillepotis. Kaabu ja elegantse lipsustatud ülikonnaga “eesti härra” peale hakkasid üha rohkem kõõrdi vaatama ka naabrid.
Siis tuli kaks pauku järgemööda. Ootamatult suri tiisikusse vanaisa Anton ja kohe seejärel ajukelmepõletikku Laine (aastal 1930). Kõige dramaatilisemalt elas seda üle ema, kes hakkas otsima lohutust pühasõnast ja võttis lähedaste kaotust kui Jumala poolt läkitatud karistust noorpõlve patutegude eest.
Ema tahtis uut tütart, uut Lainet. Isegi vastavad riided said selleks valmis tehtud. Ja kui 1936. aastal sündis hoopis poiss – see olin mina! –, oli ema pettumus suur. Ta olevat pannud mulle need tüdrukuriided selga ja sidunud mu blondidesse juustesse isegi lehvi. Selline mäng olevat väldanud mitu aastat.
MIDA MÄLETAB NELJA-AASTANE PÕNN
Oli pühapäeva hommik, mida kinnitab asjaolu, et kodus viibisid nii isa kui ka koolipoisist vend Leo.
Öösel oli möllanud kõva torm, kogu meie rohuaed nõretas veest, ja mulle pandi kingade otsa kummibotikud, mis käisid kederluu kohalt trukiga kinni. Aias nägin üllatusega, et elektritraadid, mis pidanuks olema ülal postide küljes, vedelevad märja rohu sees maas. Sain aru, et tegu on selge korralagedusega, mida ema sugugi ei salliks, ja otsustasin asja joonde ajada. Astusin juhtmete juurde ja rabasin need pihku ning tundsin, et mingi imelik jõud raputab mu keha. Taipasin, et see tuleb juhtmetest, ja tahtsin need maha visata, kuid käed ei kuuletunud mu tahtele. Asi tundus hirmuäratav ja ma pistsin täiest kõrist röökima. Esimesena reageeris Leo, kes sööstis õue ja rapsas mind juhtmetest lahti. Siis olid juba õues ka isa ja ema. Isa viis mu kähku tuppa, kus mulle anti suhkruvett ja pandi voodisse lamama. Ei mäleta, kas oli pihkudes ka põletushaavu või kehas muid komplikatsioone. Olin neljane ja mälu seetõttu katkendlik.
Oletan, et pääsesin halvemast tänu botikutele, ja võib-olla oli toonane elekter ka madalama pingega.
Teine lugu. Sain viiendaks sünnipäevaks 1941. aasta kevadel kolmerattalise jalgratta. See oli nii imeline riist, et õhtul, kui magama läksin, pidi ta seisma mu voodi kõrval, et saaksin leistange peos hoides õnnelikult magama jääda.
Kärsitusega ootasin maa tahenemist, et minna naabrilaste kadestavate pilkude alla uhkeldama. Ja siis see päev tuli. Meie maja ja kõrval asuva kaupluse vahelisel platsil oli küngas, kus lapsed armastasid hullata ja talvel käisid kelgutamas. Lükkasin ratta künka otsa ja sööstsin pikemalt mõtlemata kaldast alla. Kiirus ületas aga nii minu algajalikud võimed kui ka ratta tehnilise suutlikkuse. Vändad hakkasid meeletult keerlema, mu jalad kaotasid toe ning me tegime mäest alla suurejoonelise kukerpalli. Marraskil ja mullaga määrdunud põlvede, käte ja põskedega lükkasin oma uhke sõiduriista koduaeda ning tormasin tuppa tönnima. Mu mehelik au ja uhkus olid saanud tõsise hingekriimu.
Sama aasta sügisel langes ratas koduga koos hävituspataljonlaste ohvriks. See oli mu elu esimene ja viimane jalgratas. Poisieas, kui ratas oleks võinud mulle eriti rõõmu pakkuda, oli meie pere liiga vaene niisugusteks kulutusteks. Tudengipõlves kerkisid esiplaanile teised huvid, ja hiljem piirdusin vaid oma lastele jalgrataste ostmisega, mis aga kõik ära varastati. Nõnda võingi tõdeda, et selle sõiduriistaga pole mul õnne olnud.
Jalgrattaõnnetusest tunduvalt täbaram lugu juhtus samal varasuvel.
Olime emaga ühe tuttava eesti pere juures külas. Ema ja pereproua läksid tuppa kohvitama ning juttu veeretama, minul aga lubati rohuaias sõstraid nosida. (Või olid need hoopis tikrid.)
Marjadest isu täis, vaatasin uudishimust aias ringi ja avastasin päramisest sopist trobikonna väikseid maju, mille ümbrus sumises suurtest kärbestest. Teadsin, et sellised putukad on mahakoksamist väärt, ja nii otsustasin nende arvukust mõnevõrra vähendada. Kerge vaevaga sain ühe neist majakese seinalt pihku ja litsusin laiaks. Hetk hiljem röökisin kipitava valu käes. Kogu mu keha kubises kärbestest ja valu aina paisus.
Kohale tormas täiskasvanud perepoeg, kes kuuris kohmitsedes mu hädakisa kuulis. Ta viskas mulle peale oma kuue, haaras mu sülle ja jooksis tuppa. Mu jalasääred ja käsivarred olid täis mesilaste nõelapisteid. Jõin suhkruvett, lonksude vahele röökides.
Mind pandi voodile ja vana perenaine hakkas torkekohtadest mürki välja imema. See kestis üpris kaua, sest torkeid oli palju. Lõpuks määris ta mu ihule mingit omatehtud salvi ja perepoeg viis mu süles koju.
Igasuguste teoreetiliste rehkenduste põhjal pidanuks ma nii suure torgete arvu peale olema vähemalt jupp aega voodihaige. Aga ei midagi! Võib-olla teadis mind päästnud memm tõepoolest mingeid ürgvanu nippe, mis koos temaga hauda läksid. Tänu talle takkajärele!
KUIDAS MA LUGEMA ÕPPISIN
Olin neljane. Armastasin seista koolitöid tegeva Leo õla taga ja temalt üht-teist selgituseks küsida. Ega saanud ma õieti arugi, kuis kõik tähed järsku paika loksahtasid ning ma lugesin soravalt nagu vallakirjutaja – eesti ja vene keeles.
Leole ei meeldinud, et tema selja taga nihverdatakse, ta kupatas mu teisele poole lauda, ja ma omandasin sorava lugemisvõime ka olukorras, kus raamat oli mu ees tagurpidi. Leole tegi see nalja, mina ei saanud aru, mis siin naljakat on.
Isa ja ema ei teadnud asjast midagi, kuni ühel õhtupoolikul võtsin kätte värske ajalehe ja vuristasin ette pika loo. Ent vanemate üllatusest olulisem oli, et sellest hetkest algas mu jäägitu kiindumus raamatuisse, mis hiljem muutus lausa kireks.
Varsti olid mul läbi loetud kõik Leo ja Laine lasteraamatud. Seejärel võtsin käsile Leo õpikud. Kui nendega ühele poole sain, ei jäänud muud üle kui minna ema piibli ja jutluseraamatu kallale. Gooti tekstuuri omandasin kähku ning ema rõõm oli suur, kui ta võis pühapäevahommikul lasta deklameerida Jehoova päevakohase sõnumi ja sellega kaasneva moralistliku selgituse. Ma ei taibanud sellest värgist tuhkagi, ent mulle oli oluline uhkusetunne nii tähtsa töö tegemisest. Sellised pühapäevased ettelugemised kestsid veel koolipäevilgi – siis küll juba vastumeelsuse ja trotsiga.
Kui Nõukogude Liit 1940. aastal vaba Eesti alla neelas, ei saanud meie perekond ikka veel Gattšinast lahkumise luba. Kas punavõim pidas Eesti hõivamist ajutiseks nähtuseks? Või taheti Eesti enne puhastada natsionalistlikest vaenlastest, kui sinna sai lubada ausaid nõukogude inimesi? Ainuke märk sellest, et midagi on muutunud, olid Eestist saabuvad pakid. Minu suureks rõõmuks sisaldasid need alati raamatuid, mis Leningradis müüdavate eestikeelsete raamatute kõrval olid rabavalt värvikad, kauni kujunduse ja imelise paberiga.
Nuusutasin raamatuid hardalt, sest nende lõhn erines sootuks Venemaal trükitute omast. Ent imelikul kombel on saadetistest enim meelde jäänud suur Eesti leib. See oli isuäratavalt lõhnav põrandaleib, mis Venemaa tuhmide ja lömmis vormileibade kõrval mõjus aimusena mingist teistsugusest, imelisest maailmast. Ka leiva maitse oli hurmav. Ema jagas seda leiba vaid viilhaaval. Nautisin seda nagu kondiitrikooki, ilma võita, mitte toidukõrvasena, vaid suveräänse magustoiduna.
Heinz nelja-aastasena.
PÕGENEMINE