Ka selles ametis 242. Maloarhangelski polgu koosseisus omandas isa vajalikud oskused nii kiiresti ja nii edukalt, et õige pea ülendati ta lipnikuks. Kuid siis tegid Vene kindralid raske strateegilise prohmaka. Masuuria soistesse võserikesse sissepiiratuna sai isa saatuseks oodata vööni veega täidetud kaevikutes kuulsusetut lõppu. Ta siiski pääses. Langes keiser Wilhelmi välihallide kätte. Edasises asjade käigus sai määravaks tema Baltikumi põllumehe päritolu. See viis ta vangilaagris virelemise asemel sulaseks ühte suurtallu Preisimaal, kus külad olid tööjõulistest meestest tühjad.
Eestiga võrreldes oli Preisimaa töökorraldus tunduvalt rohkem arenenud ja spetsialiseerumisega oli jõutud nii kaugele, et iga käsitööline oskas vaid oma kätteõpitud ametit. Isale Aukülas õpetatud mitmesugused oskused osutusid Preisi külas uskumatuks imeks. Selgus, et sõjaväljale saadetud sadulseppade, korstnapühkijate, hobuserautajate, puuseppade, katusetegijate ja paljude teiste igavärki meistrite tööd suudab üksinda ära teha see kaugest Balti provintsist pärit kondine ja sõnaaher blond noormees. Hoobilt sai isast oma isanda pere täieõiguslik liige, keda söögikordadel pandi peremehe kõrvale istuma. Adjöö, sulaseelu!
Isa 1925. aastal.
Nii nuumas isa end neli aastat.
Kuid see pole kaugeltki kõik. Loo rosin alles tuleb.
“Armas Aleksander! Nagu sa tead, pole Jumal minu truud Elisabethi ja mind järeltulijatega õnnistanud. Varsti oleme talupidamiseks vanad ja meil oli hinges suur mure, mis meie ilusast kodutalust edaspidi saab, kui nüüd otsekui Issanda kingitusena sattusid meie juurde sina. Me oleme tähele pannud, et sa oled üks lõpmata aus, tubli, töökas mees, ning seetõttu otsustasime sinust teha meie talu pärija. Võta need põllud, hobused ja muud lojused, aidad ning tallid ja hakka talitama täieõigusliku peremehena, et me võiksime Elisabethiga kord, süda rahul, taevaisa juurde minna, teades, et õige mees talitab meie kallis talus. Täida meie palvet, armas Aleksander, me oleksime sulle selle eest väga tänulikud!”
Ma ei tea, kui kaua isa selle üleva pöördumise järel aru pidas. Arvan, et tema siseheitlused polnud kerged. Eks olnud see ju ühele Rakvere kingsepale muinasjutuliseks õnnesületäieks – pigitraadi sikutamise asemel istuda Preisimaa suurtalu käskija troonil, nahkpüksid ümber saledate kintsude, suitsuvorstirõngas ja kivikeraamikast õlle-schoppen laual, ning lugeda kokku hõbedasi riigimarkasid, millele valgetelt vuntsidelt tilgub Saksa pilsneri vahtu.
Minul on aga nüüd lõbus mõelda, mis juhtunuks minuga tema jahsõna puhul. Usutavasti oleks ma oma lapsepõlvemälestustes tagunud Preisi külatänaval jalgpalli ning mõni aasta hiljem istunud rammusatest Preisi ardenni hobustest veetaval plaanvankril, mis vuras läheneva Punaarmee eest lääne poole.
Isa siiski loobus. Küllap oli tolmusel Rakverel tema hingele suurem väärtus kui Preisimaa nisupõldude sillerdusel. Ma hindan tema otsust väga kõrgelt.
Isa rääkis oma aatelistest eelistustest harva, kuid seltskonnas võttis pärast paari pitsi üles laulu “Eestimaa, su mehemeel” või “Mu isamaa armas” ja tema bariton avaldas muljet.
Isa ilmasõjas enne vangilangemist sakslaste kätte.
VABADUSSÕDA, ISA NAISEVÕTT
1919. aasta kevadel jõudis isa tagasi Rakverre ning juba maikuus pani end kirja Tallinna tagavarapataljoni. Väike rividrill, ja juunis sõdis isa Eesti 3. polgu jalaväepataljonis Lõunarindel. Septembris valis ta aga ratsaväekomando, mis oli küll väga auväärt staatus, ent samas mäng elu ja surma vahel. Ma ei tea, miks ta selle valis. Ta oli ju rahulik, tasakaalukas ning kõige üle põhjalikult juurdlev mees. Ratsaluure aga nõudis tormakat tegutsemist, riskitahet ja hulljulgust. Ratsanik oli hästi nähtav sihtmärk ja alailma vaenlase kuulirahe all.
Isa saigi mitu korda venelaste kuulidega pihta, õnneks mitte saatuslikult. Paranes ja tuli tagasi. Jõudis peksta ka Landeswehri, kuid siis Vabadussõda lõppes. Kevadel 1920 võttis ta jälle pihku naaskli ja pigitraadi, ent sedapuhku juba pealinnas, valged vurrud ees ja hing avatud järgmistele elupööretele.
Isa ja ema pulmad. Mai 1925.
Vabadussõja kangelastegude eest kingiks saadud talukoha Kihlevere mõisa põllumaade südames pani ta müüki, sest tagasipöördumine taluellu ei tulnud kõne allagi. Isa näitas ka mulle maalahmakat Auküla-Kihlevere maantee ääres. Seda piiras küllap mõisa ajal püstitatud maakividest aed, mille veeres kasvasid pihlakad. Eks olnud seegi maa üks minust mööda läinud sünnipaiga võimalus.
Saadud raha kulus elu sisseseadmiseks Tallinnas: korralik värkstuba, korter Nõmmel, lülitumine sõjajärgsesse tormakasse seltsiellu. Sugulaste meenutustes oli isa olnud galantne kavaler, paljude naiste südamete võitja, hinnatud seltskonnainimene restoranides, klubides ja ballidel.
Eks selle kõige taga oli kahest rängast sõjast eluga pääsenud mehe eluiha.
Ma ei suutnud ema hilisemate kommentaaride tonaalsusest välja lugeda, kas neis meenutustes oli varjatud etteheidet isa tollasele kergemeelsusele või oli ema hoopis uhke, et ta oma kahekümne kahese neiu värskuse ja võluga suutis daamide ihaldatud kavaleri ära näpsata. Draamasid ja solvumisi olevat isa valik tekitanud nii mõneski mahajäetud kallimas.
Isa ja ema saatuslik kohtumine oli juhtunud ühel sohvrite klubi maskiballil. Selle järel oli isast saanud järjekindel serenaadilaulja Toompeal Linnuse tänaval, kus ema töötas Skandinaavia ärimehe teenijatüdrukuna ja mille korteri köögiakna pihta visatud lumepallid andsid emale märku kavaleri kirglikest tunnetest.
Nad laulatati 11. mail 1925 Kaarli kirikus ning sugugi mitte tollal nõutud vooruslikkuse tasandil, sest vähem kui kuue kuu möödudes sündis nende esiklaps Laine.
EMA ESIVANEMAD SAAREMAAL JA SOOMES
Ma ei tea, mis nimi oli talul, kus sündis emapoolne vanaisa Anton. Tean vaid, et Pöide lähedases Veere külas. Ja nii nagu Aukülas Angal, ei mahtunud ka Kristide peres kõik lapsed kodutalu laua äärde sööma.
1872. aasta sügisel sündinud vanaisa Antoni isa Mihkel Rist ja tema naine Tiio olid isakese tsaari petulubaduste mõjul vastu võtnud vene õigeusu sakramendi ja nende perekonnanimi muudeti kompromislikult (Rist-Krest) Kristiks. Sama juhtus Mihkli ja Tiio lastega, kelle eesnimed pidid sobima nii õigeusu nõuetele kui ka olema suupärased saarlastele. Siin need minu vanatädid ja vanaonud on: Iivand (Ivan), Seiu (Aleksei), Vassel (Vassili), Liisa (Jelizaveta), Anna (Anastasia), Mari (Maria) ja Lonni (Melania). Minu vanaisa Anton aga oli Saaremaal Ants. Nii nagu teinegi vanaisa Virumaal.
Olen neist saarlastest näinud vaid ühte – Kaomäe Iivandit. Ta oli ametilt sepp ja ainulaadse välimusega. Üleni oranžikaspunane. Punane ümar nägu, punased juukseharjased, punane habemetüügas, punased suured käelabad, mis käteldes tundusid nii paksud, justkui oleks pihku pistetud peenleivapäts. Ja punased olid ka tema paljad, paksud ja vist küll number 50 suuremad jalad. Selle punase lõõsa sees vilkusid väga pisikesed ja kavalad helesinised silmapilud. Ka tema mõnus ning siiruviiruline jutt oli sama heledalt ja säravalt sinine.
Vanaisa Anton õppis tisleriks. Ta olevat olnud nii voki- kui ka mööblimeister, mis aga Saaremaa kasinates oludes ei toonud suurt tulu. Ühel hetkel oligi Antonil kopikate kogumisest kõrini ja paljude teiste seiklushimuliste saarlaste kombel võttis ta julgelt sihikule maailmalinna Peterburi, kuhu teda viis kivilaev. Saarlase südikusega trügis ta oma ametis nii edukalt edasi, et maandus lõpuks ühe tuntud klaverivabriku meistrite hulgas, ja sai seal isegi töödejuhatajaks. Kobe sissetulek oli kindlustatud.
Vanaema Johanna