Minu kallitele lastelastele Sofiale, Konradile, Sanderile, Marile, Andreasele, Jakobile, Annile, Rihardile ja Tobiasele selle tõestuseks, et ma polegi alati olnud vanaisa, vaid ammusel ajal ka nendetaoline jõmpsikas.
Näputäis meenutusi, mis kinnitavad,
et inimese iseloom, tema väärtusmõisted
ning teod saavad alguse lapsepõlves kogetust.
Paesel mullal kasvas vaid viis kidurat, põlvini ulatuvat tikripõõsast. Ei kaevu, ei kempsu. Kööki eraldas kambrist soemüür, mille pragudes alustas igal õhtul oma algelist, kuid sugestiivset viisijupikest kilk. Köögi seinal mõõtis aeglaselt tiksudes aega pirakas roosilise sihverplaadiga talukell.
Peentest palkidest seinad ei olnud kuigi soojapidavad, mistõttu välisukse kõrval järil seisev veeämber oli hommikuti jääkirmega kaetud. Kõik oli armetu ja vaene. Kuid selle-eest oli siin imeline ja õnnestav vaikus.
Me saabusime siia Venemaa sõjakoleduste eest Peterburi külje alt Gattšinast 1941. aasta kärekülmal talveõhtul, kui ma olin viieaastane.
Pommitamiste õudus oli minus nii sees, et veel pool aastat äratas mind öösel kord kella tiksumine, kord kilgi kriiksumine, kord seinapalkide naksatus pakase käes, ma puhkesin nutma ega suutnud rahuneda.
Nii kestis see varasuveni, mil kurnatud närvisüsteem võttis lõpuks vastu teate, et siiani Vene pommitajate undamine ei ulatu.
Aukülal, Lääne-Virumaa traditsioonilisel külaelul on siiani mu südames soe, päikeseline ja turvatunnet pakkuv koht.
Auküla oli mu armastus esimesest pilgust. Nüüd, kui ma kirjutan neid ridu, kujutlen, kuidas mu esiisad siin tegutsesid ja toimetasid, ja tunnen kurbust, et punavõim selle tervikliku ja harmoonilise maailma hävitas.
KÕIK PUHA KANGED MEHED
Minu vanim teadaolev esiisa on Arjoma Johan, vanaisa vanaisa isa. Ta sündis aastal 1735 ja tema naine Ann 1742.
Perenimi Arjoma, mille saksa pastor Kadrina kirikuraamatusse kirjutas, peaks tõenäoliselt tähendama Harjumaad.
Võimalik, et keegi Johani esiisadest tuli Virusse Harjumaalt, mis külgneb Kadrina kihelkonnaga, ja sai seetõttu niisuguse nime.
Võib-olla juhtus see pärast Liivi sõda, aga võib-olla pärast Põhjasõda. Mõlemal korral oli maa põhjalikult laastatud, talud tühjad ja Harjumaa vaene rannapoiss võis rammusate põldudega Virumaal otsida vabalt endale tühjaks jäänud talukoha.
Johani ja Anne 1775. aastal sündinud poja Tõnno ning tema naise Leno elukohaks on 1834. aastal märgitud Auküla.
Tõnnol ja Lenol sündis poeg Johann, kelle puhul väärib esiletõstmist, et 1835. aastal võttis ta endale perenime Walk. Toonases eesti keeles oli see välk ehk pikne. Kas viitab see välgusarnaselt nobedale tegijale? Või oli Johannil kõrtsis kakeldes välgulikult kiire rusikalöök? Ei ole võimatu ka seos ehtsa välguga, Johanni talule osaks saanud piksetabamusega.
Johanni ja tema naise Ann Schneideri koostööst 1853. aastal sündinud poeg Hans on juba minu vanaisa.
Hans kosis Vihula kandi Annikvere külast pärit Matleena Arnikase (Vaabu tütre), fotol nähtu põhjal üpris tupsis emanda, ja tõi ta Aukülla Anga tallu, mis asus vana külatuumiku keskel ning pidi seega olema juba sajandeid vana.
Minu lapsepõlves oli Anga vana pikk rehielamu veel täies elujõus, kuigi mitte enam minu suguseltsi käes. Hansu järel Anga peremeheks saanud August müüs nii Anga kui ka naise suguseltsist mingil moel päritud talud maha ning ostis Abja kanti endale vägeva suurtalu, mis andis välja pigem väikemõisa mõõdu.
Hans aga on jätnud endast Auküla pärimustesse arvestatava jälje – tal oli toonases külaühiskonnas eriti hinnatud karujõud. Oma üüratu rammu tõttu oli ta lasknud Matleenal õmmelda vilja- ja kartulikotid tavalisest poole suuremad. Hansu viljakotid olid kulised (umbes 140 kg mahutavad) ja kartulikotid tündrised (umbes 100 kg mahutavad).
Nagu vägevad mehed ikka, säras Hans nii Haljala kõrtsis kui ka Rakvere laatadel oma jõuetendustega, millest veel minu lapsepõlve ajal külajuttudes pajatati. Minu mällu on neist jäänud ainult üks, kuid see-eest eriti suurejooneline.
Hans oli vedanud Heki talu kõrge Hollandi tuuliku juures pudeli viina peale kihla, et viib üles veski kolusse, seega umbes kolme-neljakorruselise maja kõrgusele, ühekorraga kolm kulist viljakotti (400–420 kg).
Hans tarinudki kumbagi kaenlasse oma kuulsad kulised kotid, kolmandast asinud hammastega kinni ja tassinud selle hirmuäratava koorma sinna, kuhu kihlvedu nõudis.
See on teadaolevalt Auküla kõigi aegade absoluutne rekord, mis usutavasti jääbki ületamatuks, sest Aukülas pole enam Hollandi tuulikuid ega ole Jehoova kinkinud Auküla praegustele meestele enam sihukest kehatoolvärki.
Saksa ajal pandi Heki talu kõrval asuvasse seltsimajja elama rood Wehrmachti poisse, nende ülemus aga võttis endale Heki tagakambri. Eks see kõrge isand leidis Heki rohuaias Rotweini rüübates, et üle puulatvade kõrguv veskitorn võib äratada Vene pommituslennukites ebatervet huvi, ja nõnda anti külakümnikule käsk hollandlane maha tõmmata. (Nii nagu ka samasugune Jumikamäe talu tuuleveski teispool maanteed.) Armee korraldust ignoreerida oli võimatu. Jumikamäe veski, mis asus küla kruusaaugu serval, kerkis taeva poole Saksa kvaliteetse dünamiidi abil. Heki omaga oli asi keerulisem, kuna ta seisis elumajast vaid paarkümmend meetrit eemal.
Töö usaldati minu venna Leo kätte, kellest vanaisa Hansu eeskujul oli saanud Auküla rammumees number üks (vaatamata sellele, et ta oli alles seitseteist aastat vana).
Vanaema Matleena ja lell Karl enne ilmasõda.
Pikkade hoobade ja kangidega pool päeva müdistades õnnestus Leol keerata puust hiiglane heinamaale küljeli. Sellest on mul nüüd tuline kahju. Veski oli toona üliheas seisundis ning võiks veel praegu püsti seista ja moodustada koos Jumikamäe paarilisega majesteetliku Auküla värava, mis Kadrina poolt tulijaid tervitaks. Ukse kõrvale oleks saanud kinnitada vaskse plaadi vanaisa Hansu vägiteo kirjeldusega. Kahjuks on aga ajalugu nagu veidrate tujudega daam – paiga, kus Hans oma karujõu külapärimuseks põlistas, hävitas tema enese pojapoeg.
Lisaks vägevale rammule olnud Hansul võimas hääl, mille kõmin kostnud vaiksetel õhtutel Anga taluõuest üle kogu Auküla. Kui vend Leo sai päranduseks Hansu jõu, siis mina pärisin tilga vanaisa häälest, mis võimaldas mul laulva revolutsiooni päevil ilma mikrofonita kõnelda tuhandetele kuulajatele ja millega ma olen olnud mõnikord püsti hädas, sest ka poolihääli öeldu jõuab läbi majaseinte.
Emand Matleenal oli Hansuga abielludes Angale kaasa võtta tütar Juuli ning ilmselt tõstis see Matleena väärtust ja võimekust Hansu silmis.
Väge täis mehena vanaisa lastega ei koonerdanud ja varasele surmale vaatamata oli tal neid lausa kaheksa: August, Johannes, Juulius, Miili-Pauliine, Iida, Johanna, Karl ja minu isa Aleksander. Ja kes teab, kui palju tubli Matleena ning Hans veel lapsi oleks saanud, kui poleks juhtunud üks kahetsusväärne ja saatuslik lugu.
Parimas meheeas, umbes viiekümnesena, jäi Hans talvel Rakvere laadalt tulles reele tukkuma. Küllap oli õnnestunud tehingute tõttu tehtud ka väikesed liigud ja sujuv sõit vajutas vanaisa silmad kinni. Kõik võinuks minna hästi, sest tark hobu sörkis kenasti Anga õueväravasse, kuid röötsakil reel lebades pudenes mehe läkiläki maha, külm tuisk puhus peast läbi ning tulemuseks oli kopsupõletik ja väga kiire minek. Hans maeti Haljala Kakumäe liivapõndakule, kus tema ja Matleena kõrge malmrist püsib tänapäevani.
Siinkohal pean kõrgelt tunnustama vanaema Matleenat. Ta tuli talutööde kõrval lastekarjaga imetlusväärselt toime ning saatis nad tublide, töökate ja elurõõmsatena laia ilma, kus nad suutsid oma saatust ohjata. (Erandiks vaid noorelt surnud Johannes ja Karl, kes jäi ilmasõjas Pohlamaa mulda.)
MINU ISA ALEKSANDER
Ta oli pikk, sale ja elegantne härrasmees, kelle uhke päevapilt minu toa seinal ei reeda millegagi, et tegu on Auküla algkoolis vaid neli talve käinud kingsepaga. Pigem võiks fotol jäädvustatud kikilipsustatud isandat