“Ei, me poleks sellega leppinud. Kuid tsivilisatsioonidevahelises suhtlemises, diplomaatias ja välispoliitikas on teatud reeglid, mille me ise oleme endale kehtestanud. Me püüame sõjalisi konflikte vältida, kui see on vähegi võimalik,” vastas kommodoor.
“Võib-olla tõesti, kakssada viiskümmend tuhat inimelu pole palju, kui võrrelda kolme miljardiga, kelle me kaotasime kuuendas maailmasõjas, või seitsme miljardiga, kes hukkusid Suurinvasiooni tõrjumisel, või kolmesaja üheksateistkümne miljardiga, mis oli Maa Föderatsiooni elanike arv enne, kui me seda rännakut alustasime. Nüüd on see kindlasti veel mõne miljardi võrra kasvanud.
Ausalt öeldes on need arvud nii suured, et ma ei taha väita, nagu suudaks ma neid hoomata. Kui selles nullide hunnikus on viis või kümme nulli rohkem või vähem, mida see mulle ütleb? Mitte midagi. Kui palju täpselt on üks miljard inimest vähem kui kümme miljardit või sada miljardit rohkem kui kümme miljardit? Ma ei tea. Mu lahinguarvuti võib ju püüda seda mulle visualiseerida sajal eri viisil, kuid kas teeb see midagi selgemaks? Vaevalt.” Raputasin pead.
“Kui me Paradise Valleyl maabusime, nägin meie rühma positsioonide juures kolme väikest rohtukasvanud luustikku. Matsime need maha. Kümne aastaga olid luud täiesti valgeks pleekinud. Kolm last oli seal nähtavasti mänginud, kui ar’ashw’arhanghirid tulid. Sellest saan ma aru,” ütlesin napilt, “siin oli mulle selge sõnum. Esiteks, see ei tohi mitte kunagi korduda. Teiseks, et see ei saaks korduda, tuleb need kuradi värdjad ära tappa.”
“Kui universumis alluks kõik nii lihtsale, üheselt mõistetavale ja pealtnäha veatule loogikale, oleks meie eksistents väga palju lihtsam, kui see tegelikkuses on. Kuid maailm ei ole paraku must-valge,” avaldas kommodoor oma arvamuse.
“Tahtsin vaid öelda, et kolm tapetud last on ühele sõdurile võimas ja arusaadav emotsionaalne sõnum. Kakssada viiskümmend tuhat või kolm miljardit või seitse miljardit hukkunut on vaid statistika, kuid statistika – see pole midagi enamat kui kõigest faktid lahinguarvutile meeldejätmiseks, sel pole emotsionaalset mõju,” selgitasin oma seisukohta. “Või kui siin sisaldubki emotsionaalne sõnum, siis on see paraku sedavõrd tugev, et inimaju keeldub juba puhtast enesealalhoiuinstinktist seda vastu võtmast.”
Arst noogutas mõtlikult ja jätkas: “Kuid tagasi kosmoselahingu juurde. Nagu ma ütlesin, oli admiral Nelsonil täielik ülevaade ar’ashw’arhanghirite jõududest ja lahingukorrast. Eelgrupp toimis “söödana”, et rünnak enda peale tõmmata. Tema ülesandeks oli luua illusioon, et see ongi kogu meie laevastik Paradise Valley lähiruumis.
Miinilaevad mineerisid samal ajal admirali juhendite kohaselt piirkonna; meie laevastiku käsutuses olid esmakordselt uue põlvkonna kosmosemiinid: tuhat viissada grammi kontsentreeritud antiainet, mis lõhatakse suunatud laenguna laevakere pihta. Julgen arvata, et meie Galaktikas pole veel konstrueeritud laeva, mille kere, soomus või kaitseväljad suudaksid sellele vastu pidada.
Kuid nende miinide kõige tähelepanuväärsem omadus on hoopiski kompaktsus: poolteist kilo antiainet, stabiliseeriv väljageneraator, juhtimissüsteem, mootor, energiaallikas ja enesehävitusmehhanism – need kõik on kokku surutud vähem kui kaheksateistkümne sentimeetrise küljepikkusega kuubikuks. See teeb võimalikuks moondada miinid väikesteks asteroiditükikesteks või mis tahes kosmiliseks räbuks. See on hoopis midagi muud kui suured kohmakad kvasarmiinid, mis lausa karjusid radariekraanidel: „Tõmmake meid välja!””
“Ma pole just tihti kohanud arsti, kes räägib nii vaimustunult uuest sõjatehnikast,” katkestasin korraks kommodoori jutu.
“Laevastikus hakkab see paraku kõigile külge, sest erinevalt armeest, kus panustatakse põhiliselt inimestesse ja nende võitlusvõimesse, oleme väga tehniline väeliik. Siin kehtib lihtne reegel: see, kellel on uuemad ja paremad mänguasjad, on liivakastis peremees, ning meie liivakast on teatavasti avakosmos,” kuulsin vastuseks.
“Teie loal jätan selle meelde. Teinekord on hea kamraade millegi originaalsega üllatada. Meie liivakast on avakosmos.” Vangutasin muiates pead.
“Eelgrupi ristlejad teesklesid põgenemist ning ar’ashw’arhanghirite eskaader asus neid jälitama, lastes välja terve seeria kvasarlõhkepeadega rakette. Kuid admiral Nelson saabus põhijõududega täpselt õigel ajal. Emalaevalt lendulastud kosmosehävitajad neutraliseerisid vastase raketid, enne kui need jõudsid meie laevu tabada.
Kui vastase eskaader jõudis meie lahingulaevade plasmakahurite laskeulatusse, andis admiral käsu aktiveerida miinid. Kaks lahingulaeva, kaasa arvatud nende lipulaev, viis ristlejat ja seitse väiksemat laeva sai kohe tabamuse ning hukkusid mõne sekundiga.
Seejärel hävitasid lahingulaevad kontsentreeritud tulelöökidega üksteise järel vastase suuremad laevad: viie-kuue sekundiga lahingulaeva, keskmiselt sekundiga ristleja ning poole sekundiga transpordilaeva. Kosmosehävitajad tegid samal ajal lõpu väiksematele laevadele.
Vastane jõudis tule avada, kuid tema laserkahurite tuli ei ulatunud meie laevadeni, nii et sel polnud mingit praktilist mõju. Koos tulejuhtimiseks ja manöövriteks vajaliku ajaga kestis lahing vähem kui nelikümmend sekundit. Meie kaks väiksemat laeva sai kergemaid vigastusi ja viis kosmosehävitajat lasti alla. See on ainuke kosmoselahing laevastiku ajaloos, kus meil pole olnud inimkaotusi,” võttis admiral lahingu tulemused lühidalt kokku.
“Ja ar’ashw’arhanghirite laevarotid ei jõudnudki põgeneda,” ütlesin mõtlikult.
“Kuidas palun?” ei saanud kommodoor kohe aru, mida tahan öelda.
“On lihtsalt kurb kaasa elada nii suure laevastiku hukule vähem kui minuti jooksul. See on peaaegu sama kurb kui elada kaasa terve planeedi hävingule,” kinnitasin.
“Ei saa olla võimalik, et sa oleksid näinud terve planeedi hukku! Meie ajal ei ole midagi sellist toimunud,” avaldas kommodoor üsna resoluutselt oma kahtlust.
“Major Anton Irv V oli kuuenda maailmasõja alguses Zhuwang Teisel enesekaitsejõudude brigaadiülem, kui planeet ülivõimsa kvasarpommiga tükkideks lasti,” vastasin. Kommodoori ilmest sain aru, et ta vajab lisaselgitusi.
„Kui armeekindral Erwin Rommel VII määrati Zhuwang Teise sõjakuberneriks, oli tema käsutuses vaid üheksa föderaalarmee brigaadi ning kolm aastat ja kaheksa kuud aega nelja tsivilisatsiooni alliansi laevastiku saabumiseni. Zhuwang Teine jäi otse vaenlase pealöögi suunale ning oli nende esimeseks vahe-eesmärgiks edasitungil sektori sügavusse ning sealt edasi Maa suunas. Tema ülesandeks oli kaitsta planeeti iga hinna eest nii kaua kui võimalik, et võita aega föderaalse laevastiku koondamiseks ning vastupealetungi alustamiseks.
Kindral Rommel jättis endale reserviks vaid kaks tankibrigaadi ning moodustas ülejäänud seitsme üksuse põhjal planeedi elanikest kakskümmend kaheksa diviisi enesekaitsejõude. Kõik viieteistkümne kuni neljakümne viie aastased mehed mobiliseeriti, neile jagati välja lahinguarvutid ning nad relvastati ja varustati. Ülejäänud elanikkonnale pakuti võimalust planeedilt lahkumiseks. Kuid enamik evakueeritutest oli lapsed. Valdav osa elanikest keeldus koduplaneedilt lahkumast ning soovis hoopiski osa võtta kindlustustöödest ning aidata muul viisil planeeti kaitsta.
Zhuwang Teine kindlustati põhjalikult: rajati mitme kilomeetri sügavused maa-alused varjendid ja punkrid ning tugipunktid ookeani põhja. Enne vaenlase kohalejõudmist hävitati portaalid, et need ei saaks kaotuse korral langeda vaenlase kätte. See oli lahing, kust polnud taganemisteed.
Nii sai major Anton Irv V-ndast, kes oli tollal jalaväepataljoni staabiülem, hoopiski enesekaitsejõudude brigaadiülem. Tema käsutuses oli alla saja mehe oma pataljonist, kellest moodustada uus brigaad, see välja õpetada ning vähem kui nelja aasta jooksul igas mõttes sõjaks ette valmistada. Ta tuli sellega toime. Nad kõik said oma ülesandega hakkama. Kindral Erwin Rommel VII lõi kolme kuu jooksul tagasi viis invasioonikatset. Lõpuks otsustasid vaenlased kogu planeedi hävitada. Kuid koos sellega kaotasid nad ka hädavajaliku tugipunkti ning vaenlase pealetung takerdus.
Sõda