Kui Mati Kristini lahti laskis – juukselahust ei olnud enam juttugi – , tormas Kristin end korrastades ja sülge pritsides telefoni juurde. Mati tõmbas telefoni seinakontaktist välja ja ütles, et ei tea, kas naisfilosoofidel on sobilik maailmale kuulutada, et nende armukesed neid vahetevahel peksavad. Ta soovitas Kristinil rahuneda ja lisas, et läheb nüüd ära. Võttiski oma kohvri ussimustrilise hommikumantliga ning oli kümne minuti pärast kadunud.
Kas meenutas Mati Kristiniga toimepandut nüüd uhkuse või koguni naudinguga? Ei. Hoopiski mitte. Pigem piinlikkusega segatud kõhedusega. Mati oli end ikka pidanud õrnaks ja healoomuliseks kokutajaks, kuidagi poleks ta endalt oodanud sellist julmusepurset. Teda kohutas, et peale loomuliku viha olid ta enda punased käejäljed naisfilosoofi vagelvalgel tagumikul äratanud tas ka midagi muud. Meil pole aimugi, mis on meis peidus. Eks vii meie arenguniit mingil kombel juuraaegsete väljasurnud elajateni; hirmutav on, kui need hammastega linnud ja limased ürgroomajad oma kauget kaja kuulda lasevad. Punased käejäljed valgel tagumikul ja tunne, mida nad tekitasid, lubab arvata, et evolutsioonikiht pole palju paksem vaibast Kristini põrandal…
Kes teab, mis Matist oleks saanud, kui ta poleks leidnud korterit tädi Magda juures. Kord aitas ta koos sõbraga ühel vanemal naisel puid saagida, kurtis korterihäda, ja leidiski kodu. Peaaegu tõelise kodu.
Magda oli viiekümne viie aastane. Oma kahekümne kahe eluaasta jooksul oli Mati näinud nii mõndagi, kuigi vahest ühekülgselt, teda poleks miski imestanud. Kui Magda palus oma selga reumarohuga määrida, oli Mati valvel. Ent tädi Magdale ei tulnud midagi niisugust, mida Mati kartis, pähegi. Ometi on ilmas ka normaalseid naisinimesi, mõtles Mati rõõmuga. Tädi Magda oli tõesti nagu hea soe maakividest taluahi – ta andis kõigile oma hingesoojust: angoora kassile, kanaarilindudele ja Matile. Algas ammuigatsetud rahulik eluperiood.
Mati lõpetas õhtukooli. Ta töötas paberivabrikus kalandreerijana (on leiutatud üks selline masin, mis paberile läike annab), kõik oli korras, temaga oldi rahul. Kui teda propagandistiks poleks hakatud pressima – masinate mürinas tema kõnedefekti õieti ei märgatudki – , oleks ta vabrikusse edasigi jäänud. Aga Mati kartis oma skorpioni, kes vahepeal peaaegu varjusurma oli suikunud ja edutamisplaanide peale end otsemaid jälle liigutas. Tahavad Matist kõnemeest teha! Turakad! Sellest ei tule midagi välja.
Siiski ei jätnud ta vabrikut ainuüksi skorpioni pärast, oli ka muid, ikka neid endist laadi põhjusi: ta oleks tahtmatult võinud ühe perekonna lõhki ajada.
Vanal paberimasinajuhil Voldemaril oli noor elurõõmus kaasa, isegi nimi oli tal elurõõmus: Lulli. Voldemar, Mati ja Lulli said hästi läbi. Kuid mitte alati ei olnud Lulli ja Voldemar samas vahetuses, paberivabrikutes aga on sellised päratud, julgesti kaks meetrit kõrged kastid, kuhu visatakse pressidel katkenud või siis valekaaluline praakpaber. Kui oled öövahetuses – ainult kümmekond inimest kolme suure saali peale – ja kui need kastid, kuhu keegi ei vaata, on täis masinasooja lõhnavat krepp-paberit (teinekord koguni roosat; see värv küll Matile ei meeldi), võib juhtuda nii mõndagi… Mati otsustas vabrikust ära minna.
Õnneks oli parasjagu algamas suvi, ja suvel pole kuum, aurune paberivabrik ka põrmugi meeldiv koht. Mati oli ammu ihanud maale, loodusesse. Ta jättis ajutiselt maha tädi Magda, tema kaneelist lõhnavad omatehtud saiakesed, puhtad linased voodiriided ja portselan-Jeesukese kummutil. Liitus maaparandajatega, kuivendas soid, raius võsa. Ja kui ta suve lõpul leidis koha filmistuudios, määras see kõik. Esiotsa oli ta laudsepp, kuid et tööd polnud palju, võttis pürotehnik ta oma õpipoisiks. Vastukaaluks hääleaparaadile olid Mati käed kindlad, täpsed ja tugevad. Kuigi pürotehnik ei tohi kasutada kvalifitseerimata abilisi, märkas vana rahulik Ludvig, kes püssirohuga oli kokku puutunud juba Esimeses maailmasõjas, et Matit võib usaldada nagu iseennast. Mõne kuu pärast tegi Mati ära ka vastavad eksamid. Nüüd jäi tädi Magda üksikuks juba suurema osa aastast. Ainult filmivõtete vaheajal sõi Mati tema kaneelisaiu ja masseeris tädi üha jämedamaks muutuvaid, küünlavärvi jalgu.
Aprillist novembrini oli Matil nüüd oma päriskodu, kummiratastel vagunelamu, mille uksel oli silt „VÕÕRASTELE SISSEKÄIK RANGELT KEELATUD! KARISTATAV!”. Sellega rändas ta põhjaranniku kõrgeil kaldail, Tõstamaa liivaküngastel, Koguva rannatuultes ja koguni Sirtsu soos. Ta armastas vagunelamus ka ööbida. (Jah, pidi see Veronika talle nüüd selle korteri leidma…)
Ammiit, TTT ehk trinitrotoluool, soolhape, millega immutatakse põlemiseks määratud puumaterjali, et see ilusa kollase, lahvatava ja särtsuva leegi annaks, laskemoon, mitmete ajastute relvad – kogu see ohtlik varandus asus täpselt ettenähtud paikades riiulitel. Kaalutud, etiketistatud, registriraamatuisse sisse kantud. Mati oli selle spetsiaalse lukuga ja trellitatud akendega kuningriigi ainuvalitseja!
Aga peale töövarade oli siin muust kolust kenasti eesriidega eraldatud töölaud mikroskoobiga, magnetofoniga, füüsika- ja bioloogiaõpikutega – Mati oli vahepeal koguni EPA-s kaks kursust kaugõppetudeng olnud, ent siis õpingud pooleli jätnud. Oma osa oli selles küllap ka tema põhihädal, mis end eksamitel taas hullusti tunda andis, kuid ega Mati endale kõrgeid sihte seadnudki. Ta uuris teadusi rohkem niisama lõbuks kui diplomi tarvis, sest oli oma elu ja tööga päris rahul. Aga sellised asjad nagu entroopia ja perioodilisuse seadus, pärilikkus ja evolutsioon pakkusid talle praegugi lõbu. Ta oli mõneti Havukka-Aho mõtleja taoline mees ning pidas õhtuti elu ja looduse imeliste asjade üle endamisi aru.
Ja siis veel need esperantoõpikud! Esperanto nimetus tuleneb ilusast paljulubavast sõnast „esperare” – lootma: eks pea me ikka ja ikka lootma, lootma kõige kiuste… Ning peale muu on esperanto ju keel, millega suuremalt jaolt lävitakse kirja teel. Mati sulg ei kokutanud: tihti toodi postilt siia kirju kirevate võõramaiste postmarkidega.
„Olen kolmekümne kuue aastane, töötan filmistuudios pürotehnikuna. See tähendab: põletan, lasen õhku ja lõbustan ennast värviliste tuledega. Olen eestlane. Armastan klassikalist luulet ja heliloojaist Chopini,” kirjutas ta mõnel õhtul põlismetsas, kui vagunmajakese kollase akna taga kihises ja tungles ööliblikate müriaad. Ning kui ta oli saatnud kirjasõbrale ka oma foto: lokkispäine tumesilmne mees – eks kiirga sellest lõuast jõudu (lasen ja põletan!), suujoonest aga närvilist pehmust (armastan Chopini) – , ei jäänud vähemasti naistelt vastused tulemata. Aga ka meeste hulgas oli tal kirjasõpru palju. Hoolikalt ja kohusetundlikult uuris ta käsiraamatuid, mis talle endale vähematki huvi ei pakkunud, küll aga mõnele tõsimeelsele kanada farmerile.
„Eestis kasvatatakse peamiselt kaht tõugu veiseid: friisi kari ja eesti punane kari. Punane kari on piimaannilt kehvem, see-eest aga lepib halvemate elutingimustega ning annab väga rasvarohket piima. Rasvaprotsent on tihti viie lähedal. Punane veis on nudipäine…” kirjutas pikapealine pürotehnik ning krimpsutas keerukaid sõnu otsides, vajaduse korral ka moodustades, oma kõrget laupa.
Ent mikrofon ja magnetofon olid veelgi tähtsamad. Nii astus ta sel Veronika poolt rikutud hommikulgi, kohe pärast keeruka luku avamist, otsemaid nende juurde. Köhatas, kuristas – vesi oli leige, natuke repetanud maitsega, soise maa kaevud – ja alustas nagu ikka oma „foneetilist hommikuvõimlemist”:
… Piirat ma õitsvaist ümber ülastest,
rinnuni lopsaka lehtede vahel,
mille ladvult vihmana sajab
muusikavihma tilku:
Logloblüüdi gii gii
viliküüt viuhüüt
torogeogeo bii bii
tiu tiu tirigüüt…
Kui kuulajaid polnud, tulid need kaela- või õigemini kurkumurdvad häälikusaltod üsnagi veatult välja. „Pai papa pane paadile punased purjed peale. Purjetame pühapäeval Piritale…”
Seinalauad soojenesid päikesest. Hea oli paljast selga nende vastu toetada: kusagilt tungis sisse helekollane kiir, terav nagu laserist pärit, aknal väristas tiibu kirju koerliblikas.
Pärast