Kõik see võis ju õige olla, kuid kasu polnud sellest karvavõrdki. Mati usub küll, et väikeses kokutamises pole midagi eriti häbistavat, mis ses olla saabki, kuid sellest on vähe abi… Ma ei karda, ma ei häbene raasugi, võid sa endale seletada ja seda ka uskuda, aga kui veri sulle ikkagi pähe tõuseb, laup vaevahigiga kattub, peod niiskeks tõmbuvad ja käed värisema hakkavad, mis on sellest sisendamisest siis abi! Tahe ja mõistus ei aita, sest kokutamine tuleks nagu kusagilt väljastpoolt.
Kas Mati vähe on oma tahet kasvatanud! Pese põrand puhtaks, pese veel kord, siis veel, ja mida puhtam põrand on, seda hoolsamalt seda pese! Iga pesemine võtku rohkem aega kui eelmine! See oli karmajooga süsteem. Ta on seda proovinud, kord pesi ta väikest põrandasiilu kaheksa tundi järjest. Nii oli ta otsustanud, sest sellise teoga pidi toime tulema ainult oma tahte täielik peremees. Mati oleks suutnud pesta ka kuusteist tundi järjepannu. Ta võib ennast mugavas voodis ja surmväsinult terve öö üleval hoida; see pole kerge, kuid ta on sellega hakkama saanud. Veelgi pöörasemaid asju on ette võetud. Süütenööri põlemiskiirus on konstantne; lõigake jupp, mis peab põlema minuti. Pange nüüd oma tooli alla karp lõhkeainet (Matil kui pürotehnikul seda jätkus), kinnitage süütenöör, süüdake see, istuge toolile, sulgege silmad ja lugege viiekümne viieni. Siis tõmmake nöör välja ja mõõtke järelejäänud nöörijupp üle. Kui olete suutnud oodata üle viiekümne sekundi, siis peaksid teie närvid tõesti korras olema. Jah. Aga mis on sellest kõigest abi, kui ta kelnerile tellimust andes närveerib rohkem kui süütenööristatud trinitrotoluoolibriketil istudes! Mis teha, kui skorpion kurgus ootab, torkevalmis nõel seljale krõnksutatud, ning kohe on valmis kõrisõlme salvama.
Kokutamine pole häbiasi, võimalik, et filosoofiliselt võttes on see koguni õigem ja ausam kui sileda jutuvada soristamine, sest eks ole iga sõna ju ebatäpne; maailm ei sulgu eales ka kõige paindlikumasse lauselingu. Mis võiks olla loomulikum kui sõna järele haaramine, valuline kobamine, veenis ennast puberteediealine Mati. Kokuta julgesti, moodusta raskeid, kiillauselisi perioode, et sa kindlasti segi läheksid, et sa segiminekuga harjuksid, sisendas pikk piltilus poiss endale, kuid enamasti ei tulnud ta suust rohkem kui alus ja öeldis; kurgusolev masin laskis aluse ja öeldise läbi, vahel lisaks ka sihitise, aga kui Mati enamat tahtis, tahta julges, viskas ratas rihma pealt ja kurgus hakkas kobrutama pime kosk. Meie keha allub kuulekalt meie tahtele. Allub? Tänan! Matil küll mitte.
Toas nagises voodi. Veronika on täna kuidagi teisem, ju peab midagi juhtuma…
Mati neelatas kuuldavalt ja tundis, kuidas ta kõrisõlm ja häälepaelad endast taas märku andsid. Kui ta nüüd suu avama peaks, siis kokutaks ta kindlasti ka Veronikaga rääkides, kuigi tolle puhul seda tavaliselt ei juhtunud. Mati käsi tõusis sellele neetud kaelale, mudis seda; poisina ta vahel lootis, et ükskord ometi tuleb imeline hetk ja tal õnnestub oma õnnetus alla neelata. Väike kurikaval skorpion, kes elab ta kurgus – mõnus oleks see alla kugistada. Las ta raisk seedib! Aga kokutamisskorpion ei lasknud lahti, ta oli oma sõra tugevasti Mati ihusse kasvatanud.
Skorpion ei lahku eal.
„Too mulle vett!”
Mati ei tahtnud vastata. Paarist vääratanud silbist võis alguse saada terve loodusõnnetus, glossolaaliline Niagara – häälikud kleepuvad üksteise külge, kasvavad nagu veerev lumepall, lämmatavad. Neid ei saa välja sülitada. Ja vere punased allikad löövad käärima, tõusevad pähe. Mõnikord oli ta sellisel juhul inimeste seast põgenenud.
Mati laskis kraanist vett, pesi klaasi veinipärast puhtaks.
Veronika oli end küünarnukkide najale istuma upitanud. Kui Mati tuppa astus ja talle klaasi ulatas, ei katnud ta end tekiga. See oli uudis, sest toas oli juba üsna valge ning Veronika häbenes oma ihu. Väikesed mündisuurused kõrgendikud, keskelt roosakaspunased, äärtelt hõbeehmelised nagu narmendav siidpaber, algasid vasaku rinna juurest, jooksid selle nibust veidi kõrgemalt üle, riivasid paremat rinda, jätkusid kõhul ja keerasid siis puusa kohalt selja taha. Soomussammaspool. Mittenakkav, üldsegi mitte kole.
Isegi nende esimesel korral ei hirmutanud see Matit. Olnuks vist parem, kui oleks hirmutanud. Mine tea.
Veronika neelas väikeste sõõmudega vett ja jälgis Mati pilku. Jälgis, kuidas ta jälgis. Ja Mati jälgis, kuidas ta jälgis, kuidas ta jälgis. Nende vahel oli tõesti tihtilugu niiviisi.
„Eks ole, see on … nagu oleks keegi pika-pika piitsaga…”
Mati muutus taas ärevaks. See teema oli siiani tabu olnud. Jah, aga kruvijoont või siuglevat piitsaarmi meenutas sammaspool küll.
„Üks uss on end ümber puu keeranud ja mõnuleb päikese käes. Ja puu ei saa teda maha raputada. Tahaks, aga ei saa…”
See tehtud beebihääl ei sobinud Veronikale, rangele, valgest, tõsi küll, rikkega puust väljavoolitud, jahedale, käsutama harjunud naisele. Mati tõmbus instinktiivselt tagasi. See ei jäänud Veronikale märkamata.
„Pole vajagi,” lausus Mati kähku. Rohkemat ta ei lisanud, täna polnud liitlausete päev.
„Ju oled minuga harjunud, eks?”
„Mis siin harjuda.”
„Kas … sa pole mõnikord mõelnud, et mis siis saaks, kui Veronika ühel heal päeval sinu juurest enam ära minna ei tahakski… Kaks haiget inimest…”
Mati ei suutnud Veronika pilku välja kannatada: see oli nii terane ja kuidagi sisendav, ning kuidas ta küll lausus selle „kaks haiget”… Niisuguse inimesega on ohtlik koos olla.
„Ei ole … mõtelnud,” kugistas ta. Siinkohal polnud pikemat vastust vajagi, sest nii ootamatult tulnud küsimusele poleks ka suurema jutuga mees kohe midagi tarka kosta osanud.
Niisugune vastus muidugi ei saanud Veronikale meeldida, kuid ta seedis selle laitmatult ära.
„Ah et polegi mõelnud.” Veronika muigas ja jõi klaasi tilgatumaks, keeras end külili, et nende silmside tihedam oleks. „Ega meil kahekesi halb oleks,” naeratas Veronika ja vaatas Matit niimoodi. Mati teadis, mis nüüd järgnema peab, kuid tal ei olnud selleks mingit soovi. Ta tundis seletamatut ohutunnet ja kiirustas tühja klaasi kööki viima. Minnes aistis ta lausa füüsiliselt oma seljal Veronika pilku. Kindlasti on ta silmad praegu sellised poolpilukil: kaslased oskavad nurru lüüa, kuid nende häda on selles, et iial ei suuda nad loomulikult naeratada.
„Mati!”
Mati jäi uksele seisma. Veronika hääl oli ootamatult malbe.
„Kui sa kavatsed Maretiga … siis ma soovitan sul kiirustada.”
„Jah?”
„Ma võin kihla vedada, et Madis pakub talle varsti mõne väikese osa. Ta vahib teda juba paar päeva, pea viltu… Mul on sellistele asjadele hea nina.”
„Maretile osa?” Mati ei tahtnud hästi uskuda. Ei saa keskeale lähenevad kostümeerijad tihti filmiosi, pigem võivad selles vanuses pisiosade-täitjad kostümeerijaiks saada…
„No ja siis?”
„Niisugune asi mõjub.”
„Mõjub? Kuidas?”
„Sinu jaoks ebasoodsalt…”
Veronika pilk oli jahe ja vahe.
„Sa arvad?”
Nüüd oli Mati kord muiata: päratu kõhuga Madis Kartulit oli võimatu donžuanina ette kujutada. Pealegi oli ta kuuekümne ringis.
Seejärel Mati koguni vihastas: Veronika mõttekäik oli solvav just oma jämedakoelisuse poolest.
„Ei naistest” – Mati pidi neelatama – „puudu ole!”
Veronika silmitses ta tõmblevaid huuli õige murelikult:
„Sa rääkisid ka eile halvemini … kui muidu. Hoia oma närve, Mati!”
Oh mis noomiv-emalikult see naine teda